Pooled tudengid ei saaks tööl käimata endale õpinguid lubada

Üliõpilaste keskmised väljaminekud on viimase kolme aastaga kasvanud pea kaks korda kiiremini kui keskmised sissetulekud ja umbes veerand üliõpilaskonnast tajub tõsiseid rahalisi raskusi, selgub Praxise hiljutisest uuringust.

„Kui ma ei oleks kahes kohas tööl, siis ma tõesti ei elaks ära,“ ütleb Tartu Üli­kooli tõlke­õpetuse magistrant Teele Siim, kes alustas tööteed juba gümnaa­siumi ajal. Pere ja sugulased elavad mujal ja ka ühiselamu ei tule kõne alla, sest Siimil on kass. Lisaks eelistab ta üksi olemist ja ka Tallinnas elava peikaga on nad ühisel arvamusel, et ei oleks teine­teisest huvitatud, kui kumbki ei elaks iseseisvalt. „Me ei kujutaks ette, et teine elaks koos vanematega või ühikas. Oleksime siis täiesti erine­vates eluetappides.“

Talvekuudel neelab ainuüksi korter 500 eurot. Siimi sõnul tähendab see vähemalt 0,7 kohaga töötamist, et pärast üüri ja kommunaal­kulude maksmist saaks endale ja kassile ka midagi kõhtu. Lisanduvad sõidu- ja muud kulud.

„Minul on kahe töökoha peale kokku täiskoormus ja üle-eelmisel aastal pidin äraelamiseks veel GoWorkaBitist lisatöid tegema,“ tõdeb ta.

Siimi sõnul on tal vedanud, sest saab hotelli hommiku­söögi­teenindajana töötada enne kooli. Kursuse­kaaslasest vahetuse­vanema abiga on võimalik sät­tida graafikuid nii, et mõlemad saaksid koolis käia. Teine töökoht üliõpilaskonna büroos annab võimaluse sageli kodu­kontoris töö­tada. Varasemast kogemusest teab ta, et kõik tööandjad koolis­käimisse sama hästi ei suhtu, isegi kui see graafiku koostamist ega töötamist ei sega.

„Mu sõbrad teavad, et ma ei ole tööpäevaeelsel õhtul saadaval, ning õppejõud teavad, et olen küll vastutus­­tundlik, aga tegutsen mitmel rindel korraga. Ma ei saa erikohtle­mist, aga nad mõistavad mind,“ räägib Siim.

„Koolitööde tähtajad jooksevad tihti töökohustustega kokku ja endal on pidev pinge, et teistele tõestada, et suudan teha mõlemat korraga.“ – Teele Siim

Kahes kohas töötamine on siiski väsitav. Mõnel päeval on ta nii kurna­tud, et ei jaksa loengusse minna. Töölkäimise ja õppetöö ühitamise varjukülg ongi väsimus. Ei ülikool ega töökoht arvesta puudumise korral teineteist õigustusena.

„Koolitööde tähtajad jooksevad tihti töökohustustega kokku ja endal on pidev pinge, et teistele tõestada, et suudan teha mõlemat korraga,“ tunnistab Siim. Koolitööd on tal alati õigel ajal esitatud, ent puudu­miste tõttu tuleb lisatööd teha.

Sellegipoolest on niisugusel elul omad head küljed. „Ma armastan oma korteris elada, mul on nunnu paks kass ning enda vannituba ja köök,“ loetleb ta. „Ma ei pea seda kellegagi jagama!“ Siimile meeldib väga ka see, et tema korterist on kujunenud sõprade kohtumispaik: seal saavad peetud kõik käsitööõhtud, sünnipäevad ja muud tähtpäevad.

Napilt üle poole üliõpilastest on 20–24-aastased ehk otse vanemate­kodust tulnud noored. Üli­koolis õppija keskmine vanus kasvab, Praxise tehtud ja maikuus avaldatud uuringu „Eurostudent 9“ Eesti tulemuste järgi on 28% üliõpilastest enam kui 30 aastat vanad.

Pole ilmselt raske arvata, et vanemate õppijate hulgas on tööl käijaid rohkem kui nooremate seas. Üliõpilaste rahalise olukorra üks iseloomulik punkt on ka see, et peaaegu iga viies kasvatab last.

Siiski näitab suundumus, et tudengite töölkäimine väheneb. Kui „Euro­studenti“ 2022. aasta küsit­luse järgi oli semestri ajal töötavate üliõpilaste osakaal 70%, siis 2025. aastal 62%. Lohutab ehk ka teadmine, et veerand õppuritest töötab alla 20 tunni nädalas.

Paraku on kasvanud nende üli­õpilaste hulk, kes töötamata ei saakski kõrgkooliõpinguid endale lubada: napilt enam kui pool üliõpilastest peaks sel juhul õpinguist loobuma.
Lausa veerand vastanuist tunnistas, et neil on väga tõsised rahalised raskused.

Tudengite suurim sisse­tulekuallikas on töö

On tõsiasi, et üliõpilaste konkurentsitult suurim sissetulekuallikas on tööga teenitud tulu. Kui kõr­vale panna teadmine, et ligi 3000 Tartu Ülikooli üliõpilast tuleb nii vaesest perest, et kvalifitseerub vajadus­põhise õppetoetuse saamiseks, on selge, et lähedastelt pole enamikul neist suurt tuge oodata.

Religiooniuuringute ja teoloogia üliõpilane Maribel Mursal alustab septembris teist õpingu­aastat. Eelmisel õppeaastal ta kooli ajal tööd ei teinud. „Lähemas tutvusring­konnas tunnen end privilegeerituna, sest minu vanemad on seda meelt, et bakalaureuse­õppe ajal ei tohiks tööl käia. Mu vennaga oli samamoodi: suvel tee, mis tahad, aga kooliajal keskendu õppimisele,“ ütleb Mursal. Tema sõprade vanemad suhtuvad asja teist­moodi. „Ma tajun, et neid hoitakse vähem, nad peavad olema iseseisvamad.“

Suviti töötab Mursal täis­tööajaga eakate päevahoius. „Minu üles­anne on aidata seal käivatel eakatel vormis püsida – et oleks käelist tegevust ja inimesed ei tunneks end üksinda. See on kahe otsaga töö, emotsionaalselt kurnav, aga samal ajal tore, sest huvitav on kuulata inimeste lugusid aegadest, mida ise ei tea. Kui meister­dame midagi ja inimene on õnnelik, sai hakkama, on ka see töö juures meeldiv,“ räägib ta.

„Kui väga odavalt süüa, siis saab hakkama 200–250 euro suuruse toidurahaga, pluss üür, aga kui meeldib kinos, baaris ja kohvikus käia, siis võib kuus lisaks üürile 400 eurot ka minna.“ – Maribel Mursal

Palk on nagu sotsiaaltöö valdkonnas ikka ja erialase hariduse puudu­misel on tasu veelgi väiksem, aga Mursali sõnul saab ta selle teenistusega hakkama. Kui palju üliõpilasel ühes kuus Tartus raha kulub, sõltub sellest, kui tihti väljas käia.

Mursal elab ühiselamus. Eelmisel õppeaastal maksis Tartus koht kaheses toas keskmiselt 154 eurot, ­korterite üürihinnad on vähemalt kaks korda kõrgemad. „Kui väga odavalt süüa, siis saab hakkama 200–250 euro suuruse toidurahaga, pluss üür,“ ütleb ta, „aga kui meeldib kinos, baaris ja kohvikus käia, siis võib kuus lisaks üürile 400 eurot ka minna.“

Riiklikud toetused on pea ole­ma­tud. Kuni 440 euro suuruse vajadus­põhise õppetoetuse saamiseks peab pereliikme kuusissetulek olema väiksem kui 756 eurot, kus­juures maksimummäära saamiseks peab see jääma alla 189,11 euro. Heade hin­nete eest antud 100-eurose riikliku tulemus­stipendiumi kaotas valitsus kaks aastat tagasi.

Näiteks õpetajakoolituses võib aga saada 400 eurot toetust ning ka ülikooli sihtasutuse kaudu on võimalik taotleda fondidest stipendiume. Stipendiumid ja õppelaen moodustavad Praxise andmetel siiski kõigest 16% üliõpilaste sissetulekutest. Seega ei jäägi sageli muud üle, kui tööle minna.

Ka Mursal mõtleb nüüd, et kui sügissemestri eksamid saaks detsembris ja jaanuari algul ära teha, siis kibeleks küll juba enne suve mingit tööd lisaks tegema. Lühikeseks ajaks, et õpingutele ikkagi vääriliselt tähele­panu jääks, on tööd leida aga keeruline.

Kõige hullemad on toiduhinnad

„Eurostudenti“ järgi kulub üliõpilas­tel õppimisele keskmiselt 32 tundi nädalas. Mida rohkem tuleb käia tööl, seda vähem jääb aega õppimiseks. Kas ühiskond saaks midagi teha, et üliõpilaste hakkamasaamist toetada?

Teele Siimi sõnul on oluline hoida tasuta kõrgharidust, sest tema lisaks elamiskuludele õpingute eest maksta ei suudaks. „Korterid on kallid ning ka tööl käivad tudengid saavad ena­masti vähe palka. Klienditeeninduses, kus tavaliselt töötatakse, on tasud väikesed,“ tõdeb ta.

Rõivaste ja paljude tarbeesemete hankimiseks on õnneks olemas teise ringi poed ning taaskasutus on noorte hulgas popp. Kõige hullemad on aga toiduhinnad. „Valitsus võiks toidu­kaupade makse alandada. Ma otsin poest ikka kollase sildiga kaupa ja ostan omamärgitooteid, mis on kõige odavamad,“ räägib Maribel Mursal. „Toit on tõesti kallis.“

Tartu Ülikooli õigusteadus­konna teise aasta üliõpilane, kes palub artikli tarbeks anonüümsust, ütleb, et temal kulub elamisele üle tuhande euro kuus.

„Ma tööl ei käi, praegune graafik on selle jaoks liiga kaooti­line, sõltun vanematest. Saan iga kuu kindla summa, millega tuleb hak­kama saada: 400–500 eurot, lisaks kor­teri üür,“ räägib ta. „Kõik, mida eluks vajan, peaks mahtuma sellesse eel­arvesse.“

Eelmisel õppeaastal elas ta üürikorteris üksinda, omanikule tuli maksta umbes 360 eurot kuus pluss kommu­naalid. Sügisel kolib ta sõbrannaga kokku, nii et elamiskulud lähevad väiksemaks.

Kas 400–500 euro eest saab Tartus hästi elada? „Ma ütleks, et saan hästi hakkama. Iga kuu tuleb enne välja mõelda, kui palju millele läheb. Aga ütleme nii, et ma ei ole näljas ja saan endale ka meelelahutust lubada,“ märgib ta.

Üliõpilased saavad teatrisse ja muuseumisse soodsamalt, ka spordi­asutused pakuvad sageli tudengi­soodustusi. „On tore näha, et mõeldakse ikka, et saaks kultuurielust osa võtta!“ rõõmustab ta.

„Me räägime sõpruskonnas rahaasjadest ka ja mõnikord ütleb mõni meist kuu lõpus, et täna ei saa linna peale minna, tuleb kokku hoida. Peredes on võimalused erinevad, aga minu seltskonnas keegi vaesuses ei virele,“ sõnab juuratudeng, kuid leiab, et kindlasti peaks olema mingi toetus­võimalus neile, kes ei tule rahaga välja, et süüa osta.

„Võib ju jälgida, millises poes on midagi odavam, aga odavamad poed on üsnagi kaugel neist kohtadest, kus üliõpilased elavad. Kui pole näiteks poolteist tundi poeskäiguks aega, on keeruline kõige odavamat kaupa leida,“ ütleb ta.

Toimetulek vajab suuremat tähelepanu

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna õppeprodekaanile Anneli Sarole teeb tudengite tihe tööl­käimine tuska. „Erialane töö võib õpinguid toetada ja õpimotivatsiooni suuren­dada, kuid põhiküsimus siiski jääb: kuidas on võimalik korraga täis­kohaga õppida ja töötada? Mõlemad eeldavad ju 40-tunnist töönädalat,“ ütleb Saro.

Praxise uuringu autorid Sandra Haugas, Tali Kletter ja Elisabeth Kendrali kirjutavad poliitikasoovitustes, et üliõpilased töötavad õpingute kõrvalt peamiselt majandusliku vajaduse tõttu. Pooled neist ei saaks endale tööl käimata kõrghariduse omandamist lubada ja seega vajab üliõpilaste finantsi­line toime­tulek senisest rohkem tähele­panu.

„Õppetoetussüsteemi tuleb aren­dada selliselt, et see vastaks üliõpi­laste majanduslikele vajadustele senisest paremini ja vähendaks majandus­likku sundi õpingute kõrvalt suure koormu­sega töötada. Selleks, et töö toetaks õppimist ega konkureeriks sellega, tuleb jätkata paindlike õppekorralduse lahen­duste pakkumist,“ märgivad uuringu tegijad.

Erilist tähele­panu tuleb nende hinnangul pöörata suure töökoormu­sega üliõpilas­tele, sh lapsevanematest üliõpilastele ja oma vanematest eraldi elavatele tudengitele, kelle õpingute kvaliteet võib töö tõttu kannatada.

„Kuigi suure koormusega töötamine on rohkem levinud vanemates vanuserühmades, kelle puhul võib töötamist käsitleda kui iseseisva elu normaalset osa, on mitmekesistunud üliõpilaskonna kontekstis olu­line teadvustada, et õpingute ja eraelu ühitamise toetamist (sh rahalist tuge, et oleks võimalik vajalikul määral pühenduda õppimisele) vajavad kõik üliõpilased, sõltumata nende vanusest,“ leiavad autorid.

„Suure töökoormusega on õppimisele keskenduda raske. Ilmselgelt mõjutab see heaolu ning läbipõlemine on üliõpilaste seas levinud.“ – Eneken Riin Salong

Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimees Eneken Riin Salong tunneb, et on justkui eelisseisundis, sest vanemad toetavad teda õppimise ajal. Üliõpilasesindajana tajub ta seetõttu eriti, et peab seisma nende eest, kellel on temast raskem.

„Kuna elukallidus on tõusnud ja toetused vähenenud, võib öelda, et tudengite rahaline toimetulek on kindlasti varasemast eba­kindlam. Samas ei saa vaadata ka lihtsalt summat tudengi pangakontol, vaid toime­tulekut laiemalt, ka füüsilist ja vaimset tervist,“ ütleb Salong. Ta viitab samale „Euro­studenti“ uuringule, mille järgi kulub üliõpilastel töötamisele ja õppimisele kokku pea 60 tundi nädalas. „Sellise koormu­sega on õppe­tööle piisavalt kesken­duda raske. Ilm­selgelt mõjutab see heaolu ning läbipõle­mine on üliõpilaste seas levinud,“ tõdeb Salong.

Ta arvab samamoodi nagu uuringu tegijad, et raske olukorra leevendamiseks tuleks toetuste mahtu suurendada. „Olgu selleks siis üldine toimetulekutoetus või praegu üldsegi puuduv tulemusstipendium. Õppetoetuse määr peab käima kaasas elukalliduse näitajatega,“ arvab Salong.

Peale selle tuleks tema meelest üle vaadata toetuste väljastamise aluseks olev süsteem. Praegu põhineb see leibkonnal, mis sageli ei kajasta üliõpilaste tegelikku rahalist ega elu­korralduslikku seisu.

Eestis on elukallidus kasvanud kiiremini kui üliõpilaste sissetulekud. Uuringust selgus, et 95% küsimus­tele vastanud üliõpilastest saab endale lubada täisväärtuslikku toitu, sooja tuba ja transporti. See tähendab, et umbes 1700 tudengil on baasvajaduste täitmisega tõsiseid probleeme. Lisaks on igal kümnendal üliõpilasel raskusi ravikulude katmisega.
Kõige haavatavamas olukorras on erivajadustega üliõpilased, nende rahaline toimetulek on keerulisim.

Vajaduspõhine õppetoetus

Vähese sissetulekuga peredest pärit üliõpilastele maksab riik vajaduspõhist õppetoetust.

2025/2026. õppeaastal sai seda kokku 8278 üliõpilast, sh 2927 Tartu Üli­kooli tudengit.

Vajaduspõhine õppetoetus on 440 eurot kuus, kui pereliikme sissetulek jääb alla 189,11 euro kuus, 270 eurot, kui sissetulek on 189,11–378,19 eurot, ja 150 eurot, kui see jääb vahemikku 378,2–756,38 eurot kuus.

Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium