Uue koalitsioonilepingu koostamine vallandas keset suve äreva diskussiooni kõrghariduse tasuliseks muutmise üle.
Ärksaid tudengeid teeb see teema murelikuks: raha eest õppimine suurendaks kihistumist ning muudaks kõrghariduse paljudele kättesaamatuks. Õigupoolest, kihistumine on Tartu Ülikooli tudengite seas olemas juba praegu ning see paljastus ilmekalt ka siinse artikli jaoks kaasa kõnelejaid otsides: üliõpilased, kellel on kindel rahaline seljatagune, suuresti sõna sekka öelda ei soovinud, ja nagu ütles üks neist: „Ma pole pidanud sellele mõtlema, pigem keskendun olemasolevale.“
Kathleen Loss (22) on kolmanda kursuse ajakirjandustudeng. Ta on õppimise kõrvalt kogu aeg töötanud, praegugi teeb ta kaastööd mitmele väljaandele.
Reti Toom (24) on neljanda kursuse arstitudeng. Kuna vanemad on õpinguid toetanud, pole tal olnud otsest vajadust töötada, seda on ta teinud kogemuse saamiseks.
Karl Lembit Laane (27) on politoloogia doktorant Johan Skytte poliitikauuringute instituudis. Esimesed kaks ülikooliaastat toetus ta vanemate abile, seejärel on ennast ise majandanud.
Veidi paremas olukorras on ka Tartust pärit üliõpilased, kes elavad kodus ega pea maksma toidu, sõidu ja üürikorteri või ühikakoha eest. Nemad loobusid kaasa rääkimast, sest pidasid oma vastuseid vähehuvitavaks.
Ent kuidas siis elab tudeng, keda tasulise kõrghariduse võimalik tulek murelikuks teeb?
Tööl käimata ei saa
Ajakirjandustudeng Kathleen Loss katab ülikoolis käimisega seotud kulud ise. „Üüri maksmisse panustab mõnikord ka pere,“ ütleb Tallinna lähedalt pärit piiga.
Arstitudengi Reti Toomi õpinguid on suuresti toetanud vanemad.
„Tööl olen käinud rohkem kogemuse kui vajaduse pärast. Samas annab oma raha ikka ka rohkem võimalusi,“ ütleb Toom. Ta on olnud hooldekodus hooldaja, möödunud suvel töötas lastelaagri arstina ning nüüd otsib rakendust abiõena.
Doktorant Karl Lembit Laane sai ülikooli astumise järel kaks aastat vanematelt rahalist tuge. Pärast seda on ta elatist teeninud üliõpilasesinduses ja Domus Dorpatensise Sihtasutuses. Doktorant-nooremteadurina saab ta praegu töötasu ülikoolilt.
Viimasel ajal korduvalt kõlanud mõte, et üliõpilased võiksid ka ise oma õpingute eest maksta, ei tundu neile praeguses oludes hea plaan.
„Mingil kujul töötab juba praegu suurem osa mu tuttavaid – kui mitte täiskohaga, siis nädalavahetustel või argiõhtutel. Mõni teeb toitlustusvaldkonnas topeltvahetusi, noored ajakirjanikud kirjutavad väljaannetele kaastöid,“ räägib Loss.
Ka Toomi tuttavatest üliõpilastest käib tööl enamik. „See on majanduslikult oluline, kuid eriti arstiteaduse kõrvalt päris keeruline: paljud põlevad läbi ning lähevad akadeemilisele puhkusele,“ nendib ta.
Kathleen Loss arvab, et kui Eestis oleks kõrghariduse omandamine tasuline, oleks ta tõenäoliselt valinud mõne teise riigi ülikooli. „Eestis haridustee jätkamise kasuks räägivad lisaks suurepärasele tasemele ikkagi tasuta õpingud,“ sõnab ta – kui niikuinii maksma peab, läheksid paljud välismaale õppima.
Millest kõneleb Eurostudenti kaheksas Eesti uuring?
Üleeuroopalises üliõpilaste küsitlusuuringus Eurostudent kogutakse ja kõrvutatakse andmeid kõrghariduse sotsiaalse tasandi kohta üliõpilaste seisukohast. Uuringut tehakse 30 riigis, 2022. aasta aprillist juunini korraldatud küsitlusele vastas Eestist 3693 üliõpilast.
Uuringu olulisemad tulemused olid näiteks järgmised.
Eesti üliõpilaste kulud on kasvanud kiiremini kui tulud. Võrreldes 2019. aastaga on väljaminekud kasvanud keskmiselt neljandiku võrra, sissetulekud aga vaid viiendiku võrra, mistõttu on tudengite rahaline tasakaal habras. Eesti üliõpilaste sissetulekud pärinevad valdavalt (65% ulatuses) töötamisest. Viiendikul Eesti üliõpilastest ei ole võimalik teha ootamatut 500 euro suurust kulutust. Võimalike finantsraskuste suhtes on kõige haavatavamad üliõpilased need, kes on erivajadustega, omandanud põhihariduse vene keeles või kelle vanematel ei ole kõrgharidust, samuti kuni 19-aastased üliõpilased.
Suurem osa (70%) Eesti üliõpilastest töötab õpingute kõrvalt, kusjuures pea pooled (43%) nendest töötavad üle 20 tunni nädalas. Töötavate üliõpilaste nädalakoormus on väga suur, neil kulub õppetööle ja tasustatud tööle kokku keskmiselt 59 tundi nädalas. Kõige sagedasemad töötamise põhjused on elamiskulude katmine (78%), raha kogumine selliste asjade ostmiseks, mida muidu endale lubada ei saaks (77%), ning töökogemuse saamine (69%).
Allikas: mõttekoda Praxis
Pärast esimest ülikooliaastat eriala vahetanud Reti Toom leiab, et õppemaksu korral olnuks valik pika õppeajaga arstiteaduse kasuks keerulisem.
Lossi sõnul saab tudeng lubada endale täisväärtuslikuks hinnatavat elu vaid täiskohaga tööl käies, vähema koormusega ilmselt mitte. Tõsi, ajad on muutunud ja toimetulek on mõneti ka subjektiivne mõiste, arutleb ta. „Üha enam näen enda ja tuttavate pealt, et tudengi toimetulekuks ei peeta vaid katust pea kohal ja makarone hakklihaga. Palju on näiteks taimetoitlasi, laktoosist või gluteenist loobunuid. Klassikalistele toitudele leitakse kergemaid ja tervislikumaid alternatiive, need pole aga enamasti rahakotisõbralikud.“
Karl Lembit Laane tunnistab, et õppetasu oleks temagi õpingud muutnud märksa keerulisemaks. „Mul poleks olnud võimalik kaks esimest aastat õppimisele pühenduda. Oleksin pidanud suure tõenäosusega esimesest semestrist alates tööle minema,“ ütleb ta ja lisab, et juba esimese kursuse algul tööleminek on tudengite seas niikuinii pigem reegel kui erand. Sellest on tal kahju, sest „see on aeg, mil kõige olulisem on ülikooli sisse elada ning uute oludega kohaneda“. Laane sõnul pole ime, et see on üks suurima väljalangemise ohuga perioode.
Sestap kirjutas ta Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse liikmena suvel kriitilise vastulause rektor Toomas Asseri ajakirjanduses ilmunud arvamusele.
„Tuleb saata sõnum, et kui üliõpilased ei saa loota oma juhtkonna toele, ei ole viimasel mõtet loota ka meile,“ nendib Laane.
Loengutes väsinud
Üliõpilaste ebavõrdsus on tajutav ning on näha erinevust täiskoormusega õppimise kõrvalt töötavate ja majanduslikult kindlustatud tudengite vahel.
„Tööl käijad on koolis sageli väsinud, hinded kannatavad, nad võtavad rohkem akadeemilist puhkust. Tunnen end privilegeeritult, et mulle on tööl käimine valik,“ ütleb Toom.
Laane on nõus: töötamise korral peab tudengi aeg ja energia tulema millegi arvelt ning see saab olla kas seltsielu, õpingud või tervis. „Juba enne koroonakriisi oli tudengite seas sisuliselt vaimse tervise probleemide epideemia, kuid sellele pööratakse liiga vähe tähelepanu,“ kahetseb ta.
UT-ga kõnelnud on ühel meelel, et õppetoetus on ülikoolis käimiseks hädavajalik, ent praeguses kõrgharidussüsteemis on sotsiaalsed tagatised ebaadekvaatsed. Toetuste suuruse suhtes on kõik nad kriitilised. „Need pole piisavad isegi elamiskulude katmiseks, rääkimata õppetasudest,“ ütleb Laane.
„Toetustel on vajaduspõhisusega väga vähe pistmist. Tudeng seotakse (väikeste eranditega) oma vanemate leibkonna sissetulekuga kuni 25-aastaseks saamiseni, olenemata sellest, kas perekond teda rahaliselt toetab, ning vaatamata sellele, et perekonnaseaduse järgi on vanematel lapse ülalpidamiskohustus vaid 21-aastaseks saamiseni,“ selgitab ta.
Nii on näiteks Reti Toom saanud septembrist juunini makstavat vajaduspõhist toetust väikseimas võimalikus summas.
„Minu õpingute alguses oli see alla 100 euro, praeguseks on tõusnud 150 euroni,“ ütleb ta ning lisab, et suurim võimalik toetus – artikli kirjutamise ajal 440 eurot – võimaldab elada odavaimas ühikatoas, kui õnnestub selline saada, ja ka siis tuleb sente lugeda. „Ootamatute kulutustega on ikka väga keeruline toime tulla.“
Toom teab tudengeid, kes on toetuse saamise nimel sõlminud fiktiivabielu: nii loetakse nad oma vanematest eraldi leibkonnaks ja toetuse summa tuleb pisut suurem. Ta viskab nalja, et abieluvõrdsusega kaasneb lisaboonus – nii on pisut lihtsam kedagi „abiellumiseks“ leida.
Aga õppelaen?
Õppelaenu pakuvad üliõpilastele Swedbank ja LHV. 2024/2025. õppeaastal on laenu piirsumma 3000 eurot õppeaastas, kusjuures laenaja ei tohi olla akadeemilisel puhkusel ja tal ei tohi olla võlgu. Tagatisena nõutakse kahe Eesti kodaniku käendust või Eestis asuvat kinnisvara. Laenu tingimused võivad pankades olla erinevad.
Laane hindab õppelaenu intressi üheks Euroopa krõbedamaks, ka ei pruugi leida käendajaid ning summa pole isegi praegu tasulise õppekoha eest maksmiseks piisav.
Oleme olnud uhked oma egalitaarse haridussüsteemi üle, ent kuidas sellega tegelikult on?
Õppeprorektor Aune Valk tunnistas juulikuises artiklis, et võrdset ligipääsu kõrgharidusele pole seni tõepoolest saavutatud, sest paraku ei viidud õppetoetuste reformi lõpule.
Laane sõnul on majandusliku ebavõrdsuse kõrval olemas veelgi hullem ebavõrdsus, mida me ei taju: teatud elanikkonnarühmade esindajad ei pruugigi kõrgkooli pääseda. Need võivad olla näiteks muu emakeelega või erivajadustega noored, maapiirkonnast pärit noored, samuti need, kelle vanematel pole kõrgharidust või on kehvem sissetulek.
„Õppemaksu lisandumine üksnes süvendaks ühiskonnas juba kinnistunud ebavõrdsust,“ nendib Laane, kes sai suvel riigiteaduste õppekava vastuvõtukomisjoni töös osaledes silmiavava kogemuse. „Selgelt ja teravalt eristusid võitjad ja kaotajad, ja kaotajateks olid pea eranditult need, kes elavad maal või kelle emakeeleks polnud eesti keel,“ tõdeb ta.
Laane leiab, et meie riik pole võtnud suunda mitte Põhjamaade, vaid Ameerika Ühendriikide poole, kus on sügavamad lõhed kui kuskil mujal läänes ning hea haridus ja arstiabi on rikaste privileeg. Temaga nõustuvad ka Kathleen Loss ja Reti Toom.
„Ma ei usu, et hariduse tasuliseks muutmine taset tõstaks või midagi paremaks muudaks. Õppejõud ja õppekavad on ju samad,“ lausub Toom.
Ja kõigele lisaks seisame silmitsi inflatsiooni ning üürihindade ja maksude tõusuga. Nõnda tundub kõnelejatele ülikooliõpingute tasuliseks muutmise jutt lihtsalt kohatu.
„Eestis võiks olla siiski midagi, mis motiveerib noori siia jääma. Seni on selleks olnud kättesaadav kvaliteetne kõrgharidus. Nii võiks see ka jääda,“ rõhutab Kathleen Loss.
Õppetoetused Tartu Ülikoolis
Väga heade õpitulemuste eest võib saada tulemusstipendiumi, õpitulemustest olenemata saab taotleda õppetoetusi. Taotlejal peab olema Eesti kodakondsus või elamisluba, lisaks on vaja vastata veel teatud tingimustele.
Vajaduspõhist õppetoetust (150, 270 või 440 eurot kuus) saab taotleda kahe esimese õppeastme üliõpilane,
- kes ei ole akadeemilisel puhkusel;
- kes õpib täiskoormusega (ja täidab õppekava nõudeid vähemalt 75% ulatuses) ning
- kelle perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on alla 756,38 euro.
Vajaduspõhist eritoetust (135 eurot kuus) saab taotleda kahe esimese õppeastme üliõpilane,
- kes ei ole akadeemilisel puhkusel;
- kes õpib täiskoormusega (ja täidab õppekava nõudeid vähemalt 75% ulatuses);
- kes on saanud samal kuul vajaduspõhise õppetoetuse taotluse kohta negatiivse otsuse põhjendusega, et pereliikmete kuusissetulek ühe pereliikme kohta kuus ületas kehtestatud ülempiiri, ning
- kelle pereliikmete sissetulek taotluse esitamisele eelnenud kolmel kuul ei ületa kehtestatud ülempiiri, kelle majanduslik olukord on halvenenud seoses talle või tema lapsele väljamõistetud elatise nõude mittekohase täitmisega või kelle majanduslik olukord on halvenenud seoses töövõime vähenemisega.
Erivajadusega üliõpilaste stipendiumi (60–510 eurot kuus) saab taotleda üliõpilane,
- kes õpib täis- või osakoormusega või viibib akadeemilisel puhkusel ning
- kellel on tuvastatud puue.
Asenduskodulaste kõrgharidusstipendiumi (160 eurot kuus) saab taotleda kahe esimese õppeastme üliõpilane,
- kes on viibinud asendushooldusel või elanud eestkostja peres;
- kes ei ole akadeemilisel puhkusel;
- kes õpib täiskoormusega ja on kõrgkooli immatrikuleeritud hiljemalt kolm aastat pärast keskhariduse saamist või jätkab magistriõppes hiljemalt 12 kuud pärast kõrghariduse esimese astme lõpetamist.
Lisaks on võimalik taotleda üld- või erialastipendiumi, stipendiumi välisõpinguteks ja tasemeõppes osalemise toetust.
Allikas: Tartu Ülikool
Lisa kommentaar