Tänavu möödub 500 aastat esimese eesti- ja lätikeelse tekstiga missaraamatu ilmumisest.
See on vägev piirikivi ühe juba küllaltki vanaks saanud kirjakultuurrahva ajaloos. Selle suursündmuse auks kannavad järgmise kevadeni ulatuvad kuud pidulikku nime Eesti Raamatu Aasta.
Me oleme, kes me oleme, tänu raamatule ja oma kirjakeelele. Nagu kuulutab rahvuspoeet Hando Runnel luuletuskogus „Punaste õhtute purpur“: Kiri algab kirikust, / tulululu, tulululu, / rahvas algab raamatust, / tulululu, tulululu.
Raamatuaasta ei ole järjekordne valdkondlik teema-aasta, vaid kogu ühiskonda hõlmavana midagi enamat. Korraldatakse kohalikke ja üle-eestilisi näitusi ning konverentse, hulgaliselt suuremaid või väiksemaid üritusi, kohtumisi ja loovtegevusi koolides, raamatukogudes ning mujal. Raamatuaasta patroon on president Alar Karis ja traditsiooniline koordineerija Eesti Kirjanduse Selts.
Raamatuaastat on üleriigilisena tähistatud kolmel korral. Aastal 1935 peeti suurejooneliselt eesti raamatu 400. aastapäeva, kuna 1525. aastal Lübeckis hävitatud varasema trükise olemasolust siis veel ei teatud. 1975. aastal tähistati aga juba 450. ja 2000. aasta jüripäevast järgmise jüripäevani 475. aastapäeva. Pidulikust raamatuaastast on saanud tähtis riiklik tava.
Sedapuhku tõstetakse esile nelja põhivaldkonda: esiteks emakeelse raamatu osa eesti kultuuri ja iseduse kujunemisel, teiseks eesti kirjakeele olulisust eestlaste harimisel, kestmisel ja kehtestamisel, kolmandaks eesti kirjandust ja kirjanikke aegade algusest aegade lõpuni ning neljandaks raamatu kui sellise ja lugemise kui tollase tulevikku.
Raamatuaasta algas eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril 2025, ja lõpeb järgmise aasta emakeelepäeval, 14. märtsil 2026. Suure juubeli saabumine kuulutati välja presidendi aastalõpukõnes. Sündmuste rea pidulik avamine toimus 30. jaanuaril koos konverentsiga „Eesti raamat 500“ ja meie raamatukogunduse rajaja Friedrich Puksoo päeva tähistamisega Tartu Ülikooli raamatukogus. Ülikoolis sisustavad raamatuaastat meie toimekad museoloogid ja bibliograafid, kirjandus- ning keeleteadlased.
Järgnevalt tähistatakse alma mater’is seda piduaega 11.–12. aprillil toimuva suure sümpoosioniga „Eesti kirjanduse leksikon“, kus käsitletakse ülikooli ja raamatu seoseid kõikidelt erialadelt. See tähendab, et nähtust võetakse avaralt ja algupäraselt: kogu eesti kirjutus ja mõnda, kes või mis seal sees leida on. Eks neil ajul, kui tegutses Eesti Kirjameeste Selts, mille eeskujul loodi hiljem Eesti Kirjanduse Selts, tähistas sõna kirjandus kogu kirjavara, mitte peamiselt ilukirjandust nagu praegu.
Kutsutakse üles kõnelema nii teadus- kui ka muust kirjandusest ja autoritest, aga samuti trükkimata kirjandusest või parakirjandusest (sh käsikirjad, folkloor, teater, liitreaalsuse tekstuaalsus, tarbesõnakunst, geneetiline kood jm). Teemad võivad ulatuda ajaloolistest tüvitekstidest, klassikast või perifeeriast eeskujude ja mõjukuse, infotehnoloogia ning digihumanitaariani. Kes nüüd kibeleb ka ise kaasa lööma, andku Eesti Kirjanduse Seltsile või allakirjutanule kipelt teada.
Lõpetan väikese naljaga. Nimelt toovad Runneli lustakad värsid kõigepealt esile, kuidas meie kirjakeel saab alguse kantslite tagant. Võiks seega öelda, et sõna otseses mõttes kantseliidist. Ep ole tarvis viimasesse alati halvasti suhtuda: selleski peitub loovat väge.
Sada saarelehte, tuhat toomelehte.
