Pidulikel lõpuaktustel kuulis sageli küsimuse vormis mõtisklusi ülikooliajast ja selle tähendusest, rollist praeguses ja edaspidises elus.

Kas aulas kannatlikult istunud lõpetajad kõnepuldist mahahõigatut diplomi kättesaamise ootusärevuses ka sellisena mõistsid, nagu see sageli öeldud oli, ei tea. Enda magistri lõpetamiselt mäletan ennekõike otsust, et nüüd mõneks ajaks õpingutest aitab. Lõputöö kirjutamine oli veel liiga eredalt meeles. Aastast piisas aja mahavõtmiseks, et jõuda selgusele kas ja kui jah, siis mida edasi õppida.

Aeg-ajalt tulebki aeg maha võtta ja mõelda, mis on ülikooliaja tähendus. Tudengitel on see justkui lihtsam: rõhutavad ka nende õppejõud-teadlased, et ülikooliaeg ei tähenda vaid õppimist ja akadeemilises paanis targemaks saamist. Ülikooliaeg võimaldab saada tuttavaks sarnaste huvidega inimestega, laiendada oma kontaktide võrgustikku, koguda väärtuslikku sotsiaalset kapitali. Eks õppejõud-teadlased tea, millest nad räägivad.

Aeg-ajalt tuleks aeg maha võtta ka õppejõududel-teadlastel ning teistelgi ülikooli töötajatel ning mõelda, milles seisneb nende praegune ülikooliaeg. Cum laude tunnustusega lõpetanute tänuüritusel ütles lõpetanute nimel kõnelenud ajaloomagister Ken Ird, et lõpuaktused on Tartus justkui viies aastaaeg. Tuleb nõustuda. Lõpetamiste aeg on ka tänuväärt aeg, mil võiks mõelda tagasi tehtule ja tegemata jätmistele. Korraks sai ju kiire mööda: eksamid tehtud ja vastu võetud, lõputööd kirjutatud, kaitstud, retsenseeritud ja hinnatud. Kuigi uus kiire tuleb varsti peale (uued tudengikandidaadid), on juulikuu ja ka osa augustist ülikoolis siiski suur suvi, mil peale tudengite puhkavad ka paljud töötajad ega toimu regulaarseid juhtkonna koosolekuid.

Aja mahavõtmine võimaldab mõtiskleda ka kriitilisemate situatsioonide üle, analüüsida neid tagasiulatuvalt ja lasta vajaduse korral emotsioonidel jahtuda. Miks ja kuidas kujunes nõnda, et senatis tuli mitmel korral arutada teemasid, mis tekitasid paljudes senati liikmetes nähtavalt piinlikkust? Loodetavasti piisab suvest, et jõuda selgusele, kuidas edasi.

Ka toimetus on pidanud aeg-ajalt aja maha võtma, et jõuda selgusele, miks kujunes mõni olukord nõnda kriitiliseks, et sekkuma pidi ka rektor. Mõtiskleda aitas ka ajakirja kolleegium ning lõpuks jõudsime ühe kriitilise situatsiooni järel tõdemuseni, et tundlikke teemasid saab ja tulebki ülikooli ajakirjas kajastada, arvamuslugude puhul aga peab jääma paar päeva varuks, et võimaldada ka teistel asjaosalistel oma seisukoht kirja panna ning samas ajakirjanumbris avaldada. See teadmine on tarvilik ka järgmistele UT toimetajatele, sest sügisel on 2/3 toimetusest uuenenud.

Mina tänan südamest selle ülikooliaja eest.