Jüri Allik: teadmised pole pühakiri, milles ei tohi kahelda

Eksperimentaalpsühholoogia professor akadeemik Jüri Allik, kes viis aastat tagasi sai pikaajalise teadustöö eest riigi elutööpreemia, ei ole jäänud loorberitele puhkama. Mitukümmend aastat maailma enim viidatud psühholoogiateadlaste hulka kuulunud Allik on viimase viie aasta jooksul avaldanud rahvusvahelistes teadusajakirjades üle 30 artikli, kirjutanud raamatu „Eesti psühholoogia lugu“ ning jaganud lahkelt oma teadmisi nii ajakirjanduses kui ka loengusaalides.

Pärin alustuseks, millest professor Jüri Allik unistab. Ta vastab, et ei oska öelda, kas see just unistus on, aga ta loodab, et „doktor Alzheimer“ või mõni muu „kuulsa nimega arst“ ei tule liiga vara külla. „Ehk jätkub veel mõni aasta selget mõistust ja arukust, ja mis kõige olulisem – arukust märgata, kui seda enam ei ole. Kahjuks on kõikide nende pahade haigustega nii, et esimene asi, mis ära kaob, on enesekriitilisus. Nii et minu unistus on see, et enesekriitilisus jääks püsima!“ muigab Allik.

Te olete oma teadustöös muu hulgas põhjalikult uurinud isiksusepsühholoogiat. Kuidas te kommenteerite eksperdina praegust olukorda maailmapoliitikas, näiteks Donald Trumpi ja tema meeskonna esiletõusu? Kuidas sedalaadi isiksuseomadustega inimesed võimu juures käituda võivad ja mida on neist oodata?

Minu jaoks tundub kõige veenvam see seletus, mille on andnud Francis Fukuyama, nimetades [oma raamatus „Identiteet“, 2018, eesti k 2022] seda identiteedipoliitikaks. Koos demokraatiaga, mis lõi enneolematu rikkuse, muutus paraku ka inimeste käitumise motivatsioon. Inimene ei taha ainult kasu saada, vaid vajab võrdsustunnet – ta ihkab olla sama hea kui iga teine.

Selle tõttu suudabki väga väikeste vaimsete võimetega psühhopaat veenda 77 miljonit inimest, et tema suudab neid võrreldes eliidiga uuesti suureks teha ja kaitsta väikest inimest süvariigi põhjustatud ülekohtu eest.

Tulevikku vaadates olen ma siiski mõõdukalt optimistlik, kuna patsient arvab, et ta on endiselt telesaates, ja teeb endale tähelepanu tõmbamiseks üha uusi mõttetuid lollusi, mis viivad majanduse ja poliitilise süsteemi paratamatult kriisi. Oleks suur üllatus, kui Trump kestaks oma valimisaja lõpuni. Kui vahevalimistel läheb võim senatis ja esindajatekojas demokraatide kätte, siis on kõik võimalik.

Räägime aga lähemalt teie enda isiksusest. Aastal 2018 Müürilehele antud intervjuus ütlesite: „Minu vanuses – ja mitte ainult füüsilises, vaid ka akadeemilises – ongi reeglina korraga väga palju asju töös. See on edukas strateegia, kuna siis on võidu tõenäosus suurem. See on nagu loterii – kui ostad rohkem pileteid, siis võiduvõimalus kasvab. Samal ajal tuleb tegeleda umbes 10–12 projektiga. See sõltub ka temperamendist ja natuurist. Mina olen väga püsimatu ja mulle ei meeldi pikalt ühe asja kallal nokkida, seetõttu on ühest valdkonnast teise hüppamine väga tore, eriti kui on häid kolleege, kellega saab midagi koos teha.“ Kas teie jaoks on tegutsemine korraga mitmes valdkonnas olnud pigem teadlik strateegia või on see rohkem seotud teie iseloomuga?

Ma arvan, et see on kombinatsioon neist kahest asjast. Eks ma olen natuke püsimatu või pigem kergesti igavust tundma hakkav natuur. Ma ei taha kogu aeg ühe asjaga tegeleda, oleks tarvis midagi uut. See on üks põhjus.

Aga kui retsept töötab, siis miks mitte seda kasutada? Ma ei ütle, et oleksin oma projekte nüüd väga teadlikult otsinud, aga kui keegi teeb sulle või sina ise teed kellelegi ettepaneku, et „kuule, see on täitsa hea idee, teeme selle ära“, siis see ongi õige.

Teadus on mõnes mõttes ennustamatu ja peabki seda olema. Ma olen loengutes korduvalt öelnud ja olen valmis ka kordama: hea teaduse üks väga oluline tunnus on üllatus.

Näiteks teatab mõni uurija, et mehed on keskmiselt naistest pikemad. Kas keegi on kunagi vastupidist väitnud? Hea teadus on see, kui tulemus on paradoksaalne või üllatav. Kui sa saad tulemuse, mis on teistmoodi, kui seni mõeldud, siis on see võib-olla midagi väärt. Aga see ei toimi muidugi nii, et pöörame kõik asjad ümber ja leiame siis tegelikud põhjused. Tõeliselt uus on tihtipeale kas juhuslik või ennustamatu ega tundu esmapilgul väga loogiline.

See on teisiti mõtlemine.

Absoluutselt. Minu hea kolleeg ja sõber, bioloog Agu Laisk on samuti öelnud, et teadus on teisiti mõtlemine. Me oleme koos Eesti Teaduste Akadeemias ja ma pean teda üheks kõige originaalsema mõtlemisega teadlaseks Eestis üldse.

See ei ole ju teadus, kui sa tõestad Kapa-Kohila kooli füüsikatunnis Newtoni teise seaduse. Sa lihtsalt kordad midagi, mida me juba teame. Tuleb leida midagi sellist, mis on teistmoodi, mida keegi ei teadnud, mida ei osatud arvata – aga seda on väga raske leida. Inimkond on küll üldiselt väga rumal ja me ei tea väga paljusid asju, ent tuleb tunnistada, et teadmiste hulk on ikkagi päris suur.

Kuidas te õpetate oma tudengitele, et nad ei võtaks vastu ainult olemasolevaid ja kinnitatud teadmisi, vaid julgeksid mõelda teistmoodi?

Seda on väga raske õpetada. Arvan, et oleneb ka natukene isiksusest – kui avatud keegi uuele on. Väga paljud inimesed on pigem konservatiivsed.

Kui me enne mõtlesime valesti, siis miks me arvame, et praegu mõtleme õigesti? Arusaamad muutuvad.

Kõige kuulsam teadusfilosoof Thomas Kuhn on öelnud, et teadus liigub edasi revolutsioonidega. Normatiivses teaduses korratakse „valmisretseptide“ järgi olemas olevaid tõdesid, aga vahel ilmnevad anomaaliad, mis viivad erakorraliste uuringute, uute teadmisteni.

Ma olen ligi 30 aastat lugenud psühholoogia ajalugu ja alati on tarvis esile tõsta, et see, kuidas me praegu mõtleme, ei ole see, kuidas me mõtlesime kunagi varem. See tekitab küsimuse: kui me enne mõtlesime valesti, siis miks me arvame, et praegu mõtleme õigesti? Arusaamad ja mõtted muutuvad. See, mida me praegu arvame, ei ole lõplik tõde. Võivad tulla uued andmed, teised inimesed, uued teooriad, mis varasema ümber lükkavad.

Arusaamine, et me ei jõua kunagi lõpliku tõeni, vaid oleme parimal juhul teel selle tõe juurde, on kõige parem rohi selle vastu, et olemasolevat teadmist võetaks nagu pühakirja, milles ei tohi kahelda.

Kui te ei oleks psühholoogiks saanud, kes te praegu oleksite?

Kui ma noorem olin, tahtsin saada kunstnikuks. Käisin kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel joonistamas ja maalimas. Mõtlesin sellele tõsiselt, aga siis sain aru, et võib-olla ma ei ole piisavalt andekas, ja võib-olla ma ei tahtnud ka seda elulaadi, mida ma kunstnike juures nägin – see ei tõmmanud mind. Akadeemiline keskkond tundus sobivam.

Praegu on kunsti osa minu elus paraku väga väike. Muidugi on hirmus tore kunstimuuseume külastada, eriti välismaal olles. On mõned lemmikud – näiteks Brüsseli, Amsterdami ja Londoni galeriides käia on väga värskendav. Pintslit ega pliiatsit ei ole ma aga küll enam aastaid kätte võtnud.

Kui lapsed olid väikesed, vaatasime „Onu Raivo jutupliiatsit“. Raivo Järvi oli geniaalne joonistaja, kes suutis panna ühele paberile terve loo. Mina äratasin siis ka oma kasinad oskused üles. Istusin õhtuti voodiserval ja joonistasin lastele mingisuguseid mehikesi, muumisid või mida iganes. Neile hirmsasti meeldis. Ongi ju väga tore vaadata, kuidas paberile tekivad tuttavad kujud, kuidas mõni liigub, mõni naerab … Sellest on nüüd aga möödas juba kümneid aastaid ja ma ei ole rohkem joonistanud.

Esiteks ei ole aega ja ega ole ka enam vastupandamatut kirge. Asendasin joonistamise sellega, et ostsin endale korraliku, teleobjektiiviga fotoaparaadi. Elan Elvas ja panin köögiakna alla linnusöögimaja, et saaksin linde pildistada. Fotode tegemine on ju ka kunst. Kui õnnestub näiteks sabatihasest hea pilt teha, siis on üsna samasugune tunne, nagu oleks ise joonistanud.

Kust see kunstipisik tulnud on?

Meie perekonnatuttav oli maalikunstnik Richard Sagrits. Ta võttis mind oma õpilaseks. Käisin kogu aeg tema stuudios ja veetsin suved tema maakodus. Tema on üks kolmest, kes joonistas Rahvusooperi Estonia laemaali, mida mõned peavad nõukogudeaegseks monstrumiks – aga kui sa ei vaata ainult neid töölisi ja talupoegi, vaid võtad seda lihtsalt dekoratiivse elemendina, siis see on kunstiliselt väga kena.

Mina olin nende perekonna … ma ei ütleks, et lapsendatud liige, aga veetsin seal väga palju aega. Õppisin kunsti, aga aitasin ka näiteks kiviktaimla ehitusel kive tassida ja muid selliseid asju teha, hiljem olin ka autojuhiks. See oli minu jaoks väga huvitav aeg, mõtlen sellest vahel praegugi.

Praeguses maailmas räägitakse palju läbipõlemisest ja sellega seotud karjäärikriisist. See puudutab sageli inimesi, kes on pühendunud ühele erialale. Kas teil on kunagi oma tööelus olnud hetki, kus olete kahelnud, kas tegelete ikka sellega, millega tahate? Kas on olnud väsimust või ebaõigluse tunnet?

Ei, ma pole kunagi kahetsenud, et psühholoogia valisin. Üks põhjus on see, et psühholoogia on väga lai valdkond ja igat tüüpi teadlane leiab seal endale oma. Saab valida erinevaid tööstiile ja teaduslikke suundi; su töö võib olla humanitaarne – tegeled ajalooga ja istud arhiivides – või siis hoopis väga tehniline. Mul on palju sõpru, kes on hingelt insenerid ja soovivad midagi oma kätega ehitada – ka see on psühholoogias võimalik. On ka puhtalt matemaatiline psühholoogia, mille abil saab uurida näiteks subjektiivset ruumi, mille põhjal inimene langetab oma otsuseid, väljendab suhtumist ja hinnanguid. Kui ühest suunast ära tüdined, saad minna teise juurde.

Tüdimus mul ühel hetkel siiski oli. Ma jõudsin järeldusele, et kui tahad maailmas arvestatavale tasemele jõuda, siis tuleb igal aastal rahvusvahelistes ajakirjades avaldada vähemalt kümme artiklit. See on nagu tennises, kus on edetabel ja tuleb pidevalt turniiridel osaleda, et punkte koguda.

Mitte ainult psühholoog, vaid iga professionaalne teadlane peab kogu aeg töid avaldama. Kui olin sotsiaalteaduskonna dekaan, märkasin ühel aastal, et mul ei olnud peaaegu midagi avaldatud. Siis sain aru, et administratiivne ja teadustöö ei käi vähemalt minu puhul kokku. Lõpetasin enne ametlikku tähtaega, ütlesin, et mulle aitab, ning otsustasin, et olen edasi psühholoog ja hakkan taas kirjutama.

Olete maininud, et heal kirjutamisoskusel on akadeemilises maailmas suur väärtus. Kas olete kunagi mõelnud, et kirjutaks peale psühholoogiaartiklite ja -raamatute ka midagi ilukirjanduslikku, näiteks detektiiviromaani?

Vaat see mõte tekkis juba enne, kui ma üldse psühholoogiast midagi kuulsin. Minu kooliajal tegutses Tallinnas Noorte Autorite Koondis ehk NAK. Olin üheksandas või kümnendas klassis, kui mind sinna kutsuti, sest olin kirjutanud mõned lood ja need olid käsikirjalistes väljaannetes ilmunud. Üks neist lugudest isegi meeldis mõnele inimesele. (Muigab.)

Hiljuti paluti mul midagi kirjutada mälestuste kogumikku, mis on seotud Peeter Tulviste 80. sünniaastapäevaga. Mulle meenus, et kui me NAK-i ajal korraldasime huvitavaid kohtumisi, meeldis mulle eriti just kohtumine Tulvistega. Ta rääkis meile psühholoogiast, mida oli õppinud Moskva ülikoolis, kui Eestis polnud seda eriala veel olemaski. Hiljem said meist kolleegid ja sõbrad, aga see kohtumine võis vabalt olla üks põhjustest, miks ma psühholoogiasse sattusin.

Kirjanikku minust küll ei saanud, aga noor autor oli ikkagi väga tore olla. Mul on hästi meeles kohtumine psühhiaater Ilmar Soomerega, kes demonstreeris hüpnoosi. See on samuti seotud lugude väljamõtlemisega.

Sigmund Freud kirjeldab oma kolmes loengus psühhoanalüüsist, kuidas posthüpnootilised sisendused olid talle suurt mõju avaldanud. Mõte on lihtsalt öeldes selles, et inimene pannakse hüpnoosiseisundisse ja talle antakse ülesanne teha midagi lihtsat ja lolli. Freud kirjeldas, kuidas hüpnotisöör käskis inimesel võtta saalist lahkudes seina äärest vihmavari, avada see ja hoida tema pea kohal. Muidugi kaasnes sellega juhis ülesande andmine ära unustada.

Oli tõepoolest uskumatu ise noorena näha, kuidas see päriselt toimib. Soomere käskis mu koolikaaslasel temalt natukese aja pärast kella küsida, aga unustada, et tal seda teha paluti. Olime kõik väga elevil, ja tõesti, koolikaaslane küsis Ilmar Soomerelt paari minuti pärast: „Vabandage, mis kell on?“ Kui uuriti, miks ta seda küsib, hakkas ta seletama, et mine tea, äkki on ta enda kell vale.

Samas viibinud klassivennale öeldi, et klassist välja minnes peab ta pintsaku korraks seljast võtma. Kuna me olime juba näinud, et see instruktsioonide andmine töötab, olime kõik väga huvitatud ja ootasime seda veel rohkem, keegi ei tahtnud enne teda lahkuda. Ja tõepoolest, ta võttis pintsaku seljast ja hakkas seda siis nagu pühkima.

Teadlike vaatlejatena näeme sellistes olukordades tegelikku põhjust, miks inimene midagi teeb, aga ta ise leiab sellele mingi muu põhjenduse. Võtame sellesama Freudi näite. Hüpnotisöör küsis: miks sa selle vihmavarju mulle praegu lahti tegid? „Aga härra professor, väljas sajab vihma, äkki oleks targem kohe siin vihmavari lahti teha?“ Minu klassivend seletas: näed, läksin vist vastu kriidist seina.

Freudi ja ka minu jaoks oli ääretult põnev, kuidas inimesed mõtlevad tagantjärele oma arusaamatutele tegudele põhjendusi välja. Freud kirjutab selle kohta, et kui me ei saa sellises situatsioonis uskuda, millega inimene oma tegusid põhjendab, siis kuidas me saame teda uskuda ja usaldada teistes olukordades? Kui keegi ütleb meile: „Sa oled mu parim sõber, ma armastan sind ja teen sinu heaks kõike!“, kas siis ikka päriselt ongi nii? Äkki on meil põhjust suhtuda sellesse umbusuga? Freudi pani see uurima alateadvust, et teada saada, mis siis tegelikult meid juhib.

Mis on praegusel ajal psühholoogiateadlaste jaoks kõige huvitavam teema?

Teadust on kõige parem teha siis, kui oled veendunud, et see teema, millega parasjagu tegeled, ongi kõige huvitavam. Koos [Warwicki Ülikooli professori ja Tartu Ülikooli külalisprofessori psühholoog] Anu Realoga oleme juba kaua aega uurinud sotsiaalset kapitali – jõudu, mis liidab ja paneb ühiskonna sujuvalt toimima. Selle jõu kõige paremaks näitajaks on usaldus teiste inimeste vastu. Me olime ühed esimesed, kes märkasid, et oluline ei ole usalduse suurus, vaid hoopis selle raadius.

Teadust on kõige parem teha siis, kui oled veendunud, et su praegune teema ongi kõige huvitavam

Kümmekond aastat tagasi hakkasid uurijad arvama, et inimareng sõltub sellest, kui palju usaldatakse oma perekonnast väljapoole jäävaid inimesi, kes võivad olla füüsiselt, usult ja kommetelt väga erinevad. Kuid maailma väärtusuuringu andmeid analüüsides panime tähele, et kui küsida inimeselt, kui palju ta üldiselt teisi usaldab, siis inimesed üle kogu maailma ei mõtle „teise“ all täiesti võhivõõrast, vaid mõõdukalt võõrast. Inimareng on olnud kiirem seal, kus usalduse ringi laiendatakse mõõdukas tempos.

Kuidas meil Tartu Ülikoolis praegu teie meelest usaldusega lood on? Milliste muredega tuleks tegeleda?

Tuleks lõpuks lahti saada valest arusaamast, et 2013/2014. õppeaastal jõustunud kõrgharidusreform oli tasuta kõrghariduse reform. Kõrgharidus oli tasuta ka enne seda. Reformi peamine mõte oli tasulise õppe keelamine, millega ülikoolid pandi sõltuvusse riigi rahastusest, mis osutus aga ebapiisavaks.

Eesti teadus, mida valdavalt tehakse ju ülikoolides, on oma mõjukuselt tõusnud kolmandale kohale maailmas. See on tõeline ime, mis näitab, et meie ülikoolides pakutav haridus, eriti doktoriastmel, oleks ilmselt kõige suurema lisandväärtusega kaup, mida Eesti saaks maailmale pakkuda.

Seitse lühiküsimust Jüri Allikule

Lemmikosa tööst?

Uskumatu, aga artikli kirjutamine.

Kolm sõna, mis teid kõige paremini iseloomustavad?

Uudishimulik, järjekindel ja süstemaatiline.

Milline on teie suurim hirm?

Teha midagi valesti või lollisti.

Kui teist tehtaks film või teatrietendus, siis kes sobiks kõige rohkem teie rolli?

Mina ise.

Mis on praegu teaduse peamine proovikivi?

Kõige suurem väljakutse on antiteadus või siis soolapuhumine, new age ja kõik muud sellised asjad.

Kas psühholoogil on missioon või kindel metoodika, kuidas töötada?

Ma olen kõigile alati öelnud ja seda teavad kõik ka ilma minutagi: psühholoogia on elukutse – sa võid minna terapeudiks või nõustajaks haiglasse või mujale – ja psühholoogia on ka akadeemiline teadus. Aitamise poole kohta ei ütle ma midagi, see oleneb inimesest, aga teaduse eesmärk on saada uusi teadmisi ja leida tõde.

Kui saaksite kohtuda inimesega minevikust, kes see oleks?

Paar aastat tagasi suri üks minu elu olulisemaid inimesi, minu mentor Endel Tulving, kõige tuntum eesti psühholoog ja teadlane kogu maailmas. Ta oli võrratu inimene, geniaalne teadlane, suurepärane igas mõttes. Ta andis mulle ülesande kirjutada temast monograafia või raamat. Ta oli mälu-uurija ja kuigi tõlkisin tema raamatud ja tööd eesti keelde, olen ma ise mäluga väga vähe tegelenud. Ma loen tema tekste kogu aeg ja püüan neist aru saada. Enne Endli surma kohtusime paari nädala jooksul peaaegu iga päev ja rääkisime kuus-seitse tundi järjest. Mina küsisin ja kirjutasin vastused üles, aga ikka jäi midagi küsimata. Hirmsasti tahaks, et saaks temaga veel rääkida! Aga eks ma pean siis ise välja mõtlema, mida ta võiks öelda.