Esimest õppeaastat Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat juhtiv Ott Karulin tunnistab, et on mänginud sellele kohale kandideerimise mõttega juba aastaid. Nüüd oli aeg lihtsalt küps. „Olen jõudnud õigesse kohta,“ ütleb ta.
Millal Ott Karulin esimest korda Viljandisse sattus ja milline oli esmamulje linnast, seda ta täpselt ei mäleta. Noorena harrastas ta peotantsu ja käis võistlemas igal pool Eestis. „Aga kui sa tegeled pooleldi tippspordiga, siis sa neist linnadest, kus võistled, eriti midagi ei tea,“ märgib ta.
Põhikooli lõpus nakatus ta teatripisikust ja see tõi teda ka Ugala etendusi vaatama, kuid ka siis ei avanud Viljandi end talle veel täielikult. Päriselt sai selle linna olemus talle tuttavaks teatriteaduse tudengina, kui ta koos kogu kursusega folkloorifestivalil käis.
Loovus ja pärand igal tänavanurgal
„Mu kursusekaaslase vanemad elasid Viljandis – hõivasime folgi ajaks kogu nende maja ja hoovi,“ meenutab ta. Just tolle festivalinädala jooksul sai ta aru, et Viljandi õhkkond on midagi erilist – et siin on justkui oma rütm. „Igal tänavanurgal tunned, et loovus ja pärand on hästi olulised.“
Doktorantuuri ajal tuli alustada ka õppetööga ja 13 aastat tagasi kutsuti teda kultuuriakadeemiasse loenguid pidama. „Tulin siia ja jäingi käima. Igal teisel reedel võtsin põhitöökohalt puhkepäeva, sõitsin esimese rongiga Viljandisse ja viimase rongiga Tallinna tagasi.“
Piltlikult öeldes olen Viljandiga üle kümne aasta läbirääkimisi pidanud, et siia kolida.
Esimest korda mõtles Karulin akadeemia juhiks kandideerimisele juba eelmisel korral, kui uut direktorit otsiti, kuid siis oli ta äsja asunud tööle Riigikantseleisse. „Ehk ei olnud ma siis ka veel valmis. Aga nüüd olin!“
Karulin muheleb, et kogu see aeg, mil ta Viljandiga tasapisi järjest tuttavamaks sai, oli justkui elu pikim tööintervjuu. „Piltlikult öeldes olen ühe linnaga üle kümne aasta läbirääkimisi pidanud, et siia kolida.“ Direktoriks saades ta just seda tegigi.
Viimase kümne aastaga on Viljandi Karulini sõnul muutunud väga mõnusaks elukeskkonnaks. Kui kümmekond aastat tagasi polnud loenguvälisel ajal justkui kuhugi minna, siis nüüd on neid võimalusi palju. Linn on väike, aga kultuuriakadeemia oma 760 üliõpilasega on linnapildis selgelt näha.
Matemaatika või kultuur?
Karulin ise on hoopis Pärnu poiss, kuigi mitte põline. Tema emapoolsed esivanemad on Eestisse rännanud ingerisoomlased, isapoolsed sugulased pärinevad Valga kandist. „Segu, nagu eestlased ikka,“ tähendab ta ise.
Kultuurieksperdiks ja -teadlaseks kujunemine sai päris kindlasti alguse koolist, on Karulin veendunud. „Käisin Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Seal hakati meid üsna varakult teatrisse viima ja ka kohustusliku kirjanduse nimekiri oli neli korda pikem kui eakaaslastel teistes koolides,“ tõdeb ta.
Tagantjärele meenutab Karulin, et suurimaks mõjutajaks tema elutee kujunemisel võisidki olla 7.–8. klassis nähtud etendused, mis jätsid sügava mulje – näiteks Elmo Nüganeni ja teiste selge käekirjaga lavastajate teosed linnateatris ja mujal.
Keskkooli ajal käis ta koos sõpradega teatris mõnikord mitu korda nädalas – Pärnus polnud tema arvates väga muud teha. „Endlasse läksime sisse tagaukse kaudu, kõik juba teadsid meid,“ muigab Karulin.
Iga inimene peaks õppima seda, mis teda päriselt huvitab.
Pöidlaküüdiga rändas ta ka teistesse linnadesse – Viljandisse, Tartusse ja Tallinna –, ja ikka teatrisse (emale see muidugi üldse ei meeldinud). Kui tund enne etendust juhtus veel vabu pileteid olema, müüsid teatrid neid hästi odavalt. Selle teadmisega oli linnadevaheline liiklemine tõeline seiklus.
Sellegipoolest kaalus Karulin keskkooli lõpus plaane tehes teatriteaduse kõrval ka matemaatikat. „Siiani mõtlen ja otsustan andmepõhiselt,“ avaldab ta. Lõpuks jäid siiski peale humanitaarsed huvid – kuigi ka doktoritöös lähenes ta teatrile andmeanalüüsi meetoditega.
Iga inimene peaks Karulini hinnangul õppima seda, mis teda päriselt huvitab. „Kõike, mis su teekonda toetab, saab alati hiljem juurde õppida!“
Kui praegu peaks eriala valima, valiks ta ikkagi teatriteaduse Tartu Ülikoolis. Ülikooliõpinguid Tartus alustas Karulin 1998. aastal, kuid need võtsid oodatust kauem aega, sest kolmandal kursusel läks ta täiskohaga tööle.
„Oli lihtsalt selline aeg, et tööle saamiseks oli ainus kriteerium, et sa oled noor,“ meenutab ta. Praegu asjad enam nii ei käi, aga toona sai ta Vanalinnastuudiosse reklaamijuhiks ilma, et tal oleks olnud selleks mingisuguseidki eelteadmisi. Põhimõtteliselt kolis ta Tartust päevapealt Tallinna, et teatri juhi Roman Baskiniga hea klapp tekiks. „Eks seetõttu venis ka bakalaureuseõpe seitsmele aastale,“ tunnistab ta.
Ringiga ülikooli tagasi
Töö Vanalinnastuudios oli pingeline ja nõudis palju. Kui see teater oma tegevuse lõpetas, tegi Rakvere Teatri toonane juht Indrek Saar Karulinile ettepaneku asuda sealseks reklaamijuhiks. Rakveres töötas ta kolm aastat.
Ühel hetkel tundus aga, et tahaks teha midagi muud ja hea mõte oleks edasi õppida. Vahepeal oli Eesti kõrgharidussüsteemis toimunud reform ja Karulin seisis valiku ees: kas astuda magistriõppesse, maksta selle eest ja saada kahe aastaga diplom, millega tema bakalaureusediplom on juba võrdsustatud, või minna otse doktorantuuri ja saada stipendium. Karulin valis viimase.
Tagantjärele tunnistab ta, et ehk oleks siiski olnud mõistlik ka magistrantuur läbi teha, sest doktorantuuris oli alguses väga keeruline. Doktorikraadini jõudmine võttis samamoodi aega seitse aastat.
Selle aja sees õppis ta pool aastat vahetusüliõpilasena Hollandis Groningenis, mis andis võimaluse tutvuda ka sealse teatrieluga. Siiani on Karulini üks meelistegevusi käia Euroopas ja võimaluse korral kaugemalgi reisides teatris.
Pigem tahan näha selliseid etendusi, mille puhul mul tekib küsimus: kas see on ikka teater? Põnev on, kui lavastus paneb aju tööle!
Seegi huvi sai tegelikult alguse bakalaureuseõppest, mil toonastel teatriteaduse tudengitel oli kombeks käia Prantsusmaal Avignoni teatrifestivalil. „Läksime teele muidugi bussiga, lennupiletid olid liiga kallid,“ meenutab ta.
Praegu püüab ta osaleda paaril-kolmel teatrifestivalil aastas, kindlasti ka mõnel kodumaisel. Näiteks Rakveres toimuv Baltoscandal toob Eestisse kirevat maailmateatrit. Aastail 2008–2013 Eesti Teatri Agentuuris töötadeski oli teatris käimine talle igapäevatöö osa.
„Lavastuste stiilis ei otsi ma klassikat, vaid omanäolisust ja kohati isegi veidrusi,“ tunnistab Karulin. „Pigem tahan näha selliseid etendusi, mille puhul tekib küsimus: kas see on ikka teater?“ Põnev on see, kui lavastus paneb aju tööle. Karulinil on enda sõnul tugev psühholoogilise teatri uurimise tööriistakast, nii et ta naudib ka klassikat.
Vaheda sulega kirjutaja
Esimene teatriarvustus Ott Karulini sulest ilmus aastal 2000 Viljandi maakonnalehes Sakala. Toonane toimetus otsis teatriteaduse üliõpilaste seast huvilisi, kes sooviksid kätt proovida Ugala lavastuste arvustamisega. Pärast paari artikli ilmumist võttis temaga ühendust Sirbi toonane teatritoimetaja Margot Visnap ja pakkus koostööd. „Eks meedia otsib ikka uusi ja põnevaid autoreid,“ kommenteerib Karulin ja julgustab praeguseidki noori arvustusi kirjutama.
Huvitavatel blogijatel ja teistel kirjutajatel hoidis Karulin ise silma peal, kui sai aastal 2013 Sirbi peatoimetajaks. Seda tööd tegi ta viis aastat, kuni tundis, et soovib taas end proovile panna.
„Ma ei pea end esoteeriliseks inimeseks, aga mu viimase Sirbi numbri trükkimineku päeval torkas mind justkui saatuse sõrm. Sirvisin Sirbi trükikotta minekut oodates teisi lehti ja nägin Riigikantselei tööpakkumist kultuurivaldkonda tundva nõuniku kohale. Tundus, et see on täpselt minu jaoks.“
Riigikantselei strateegiabüroo nõunikuna jäid Karulini hoole alla kultuuri-, ühiskonna- ja kogukonnateemad, spordi ja keelepoliitikani välja. „See oli huvitav, aga intensiivsuselt jõhker aeg,“ meenutab ta viit tööaastat Riigikantseleis.
Edasi viis töö Karulini Rahandusministeeriumi riigivalitsemise valdkonda juhi kohale. Seal töötas ta aasta, sest vahepeal kuulutatigi välja kultuuriakadeemia direktori konkurss.
Meil on potentsiaali olla teadusvaldkonnas tugevam, aga me ei ole osanud seda veel ära kasutada.
Nüüdseks on ta direktoriametis olnud üle kaheksa kuu. Sageli eeldatakse, et uued juhid hakkavad kohe ümberkorraldusi tegema, aga kui organisatsioon on tugev ja asjad toimivad, pole Karulini arvates tarvis uisapäisa midagi muuta.
„Üks asi, mida ma juba kandideerides mainisin, on see, et meil on potentsiaali olla teadusvaldkonnas tugevam, aga me ei ole osanud seda veel ära kasutada,“ sõnab ta. Ehkki rakenduskõrgkoolilt ei oodata otseselt teaduse tegemist, ei saa siiski salata, et teadusesse panustamine võiks parandada ka akadeemia baasrahastust.
Nii nügibki Karulin tasapisi kolleege, kellel õpingud doktorantuuris pooleli, et nad püüaksid ikka kraadi ära kaitsta. Doktorikraadiga vastutavaid projekti täitjaid peab olema, kui tahta olemasolevat teaduspotentsiaali rakendada. Karulin ei välista, et ka ise mõne teadusteema uurimisel kaasa lööb.
„Ma ei ole tegelikult ise kunagi olnud teadlane. Doktorikraadi tegin rohkem enesearengu eesmärgil ja klassikaline teadus ei ole minu teema. Minu viis teadusesse panustada on see, et võtan asju tõsiselt,“ räägib Karulin.
Ta on end kogu aeg kultuuriteaduste valdkonnaga kursis hoidnud, sh olnud kümmekonnas teatriteaduse ajakirjas ka eelretsensent.
Direktoriametile vaatamata on Karulin nüüdki tihedalt õppetööga seotud. Üliõpilastele peab ta loenguid 7,5 EAP eest – näiteks 21. sajandi etenduskunstist ja kultuuriteooriatest –, samuti juhib ta seminaritööde kaitsmiskomisjoni.
Vaade Eesti teatrile
Teatriasjatundjalt, kes on oma doktoritöös uurinud muu hulgas, kuidas mõjutab riiklik rahastus teatrite kunstilisi valikuid, on kõigiti paslik küsida, milline on Eesti teater ja milliseks see saab. „Milliseks saab, ei tea keegi, aga teatril on praegu üsna head ajad,“ leiab Karulin.
Kui arvestada kokku riiklikud ja erateatrid, muusikalid ja suvelavastused, siis on teatrit Eestis väga palju. Mõni ütleb, et liigagi palju. „Seal on vastuolu,“ nendib Karulin. „Kui kõik piletid ära ostetakse, siis järelikult ei ole liiga palju!“
Kõrge piletihind võib tema hinnangul kaasa tuua teatri eliidistumise. Eesti teatripiletite hind on juba sarnane Berliini ja Viini omadega. Samas on teatrit ka kallis ülal pidada, sest lavastuse lavaletoomiseks ei piisa üksnes näitlejatest – taustajõud võivad olla mitu korda suuremad.
Karulin on ka mitme teatri nõukogus. Tema sõnul paistab etendusasutuste peamine eesmärk olevat hea majanduslik käekäik. Valitseb vastuolu, kus ühel pool on vajadus tagada palgaraha, teisel kutse teha kunsti. Valikud nihkuvad paratamatult parema teenistuse poole. Suurtel riigiteatritel on üsna stabiilne rahastus, mis justkui suunab alalhoidliku repertuaarivaliku poole, et teenindada võimalikult suurt hulka inimesi.
„See ei ole otseselt probleem, kuni selle kõrval on ka eraetendusasutused, kes võtavad riske ja otsivad põnevat. Küsimus on lihtsalt, kuidas neid põnevaid väiketeatreid ja huvitavaid tegijaid ülal pidada … Kõiki teatreid ei pea toetama ja kusagil on tasakaalupunkt, ent sama oluline on küsimus, et kui riikliku toetuse olulisim hindamiskriteerium on kultuuriline mitmekesisus, siis miks ei nõuta seda ka suurtelt teatritelt?“
Kultuuritöötajate järelkasv
Näitlejaid koolitatakse nii Viljandis kui ka Tallinnas. Kuivõrd killustab kahes kohas õpetamine valdkonna vähest koolitusvõimet ja kui palju annab see valdkonnale juurde? Karulin on veendunud, et õppe sisu kahes kohas on erinev, ning dubleerimist ta ei näe.
„Viljandis saavad näitlejatudengid vähem klassikalise teatri õpet, kuid hoopis mitmekesisema tööriistakasti, kus on muud teatriga seonduvat. Tõsi on ka see, et treenitud silm näeb kohe ära, kummast koolist näitleja tuleb,“ tõdeb Karulin. Etenduskunstide seas õpetatakse Viljandis ka tantsu ja pedagoogikat.
Kultuuriakadeemia direktoriks kandideerides leidis Karulin, et kool tuleks teha nähtavamaks nii Viljandis linnas kui ka Tartu Ülikoolis ja üldse ühiskonnas. Ta näeb selgelt, et akadeemial on palju pakkuda.
„Avalikkusele mõeldud sündmuste arv on meil meeletult suur. Üritusi saaks muidugi alati paremini reklaamida, aga selleks väga suurt vajadust ka ei ole, sest publikut jätkub.“ Teadjamad leiavad üles üliõpilaste esinemised ja katsetused; diplomilavastused ja lõpukontserdid pälvivad tihti ka üleriigilist tähelepanu.
Ka ülikoolis on Karulini meelest kultuuriakadeemia nähtavus ja juhtimisalane koostöö päris hea. „Meiega arvestatakse ja meie käest küsitakse,“ ütleb ta. „Mingit sellist tunnet ei ole, et akadeemia oleks kuidagi unustatud. Aga eks me oleme ka humanitaarteaduste valdkonnas üks suuremaid üksusi,“ tähendab ta.
Oma ala tipud käivad õpetamas ja selles akadeemia võlu seisnebki.
Kultuuriakadeemia päevaõppe, näiteks etenduskunsti, muusika ja kultuurikorralduse tudengid elavad Viljandis kohapeal. Nemad on enamasti noored, kes on tulnud otse gümnaasiumist. Sessioonõpe toob igal teisel nädalavahetusel Viljandisse üliõpilasi lainetena juurde.
„Näiteks pärandtehnoloogia ja koolimuusika erialal ning magistriõppes õpivad üldjuhul kümme ja rohkem aastat valdkonnas tegutsenud inimesed. Leidub ka karjääripöörajaid – see on äge. Eri vanuses ja eri kogemusega tudengeid õpetada on õppejõule suur väljakutse,“ leiab Karulin.
Õppejõudude tuumik töötab kohapeal, aga suur osa õppetööst on meistriõpe, kus külalisõppejõud, oma ala meister, õpetab tulevikumeistreid. Teisiti kultuurivaldkonnas ei saagi. „Kui sa tahad tantsijana areneda, pead koostööd tegema erinevate koreograafidega. Oma ala tipud käivad õpetamas ja selles akadeemia võlu seisnebki,“ ütleb Karulin.
Muutused kultuuriakadeemias
Milliseid muutusi akadeemia vajab? „Ambitsioon on suurendada teadus- ja arendustöö osakaalu, aga teised muutused on igavamad, töökorralduslikud. No näiteks, et meil oleks parem andmekirjaoskus ja digipädevus. Mainisin juba enne, et olen väga andmepõhine otsustaja. Pean oluliseks, et kõik oskaksid andmetega töötada.“
Õppekavad vajavad uuendamist – ka selles on Karulin veendunud. Uut kõrgharidusstandardit arvestades vaadatakse õppekavad üle kõigis ülikoolides. Karulini sõnutsi võtab akadeemia uut olukorda kui võimalust ja kosmeetiliste muudatuste asemel võetakse detailselt lahti kõik õppekavad.
„Ma olen eestvedaja tüüp. Tahan oma eeskujuga tõmmata käima uusi asju. Seejärel tahan ma anda oskused üle oma meeskonna liikmetele, et kogu meeskond saaks otsustamise juures osaleda,“ räägib Karulin.
Me peame vaatama ülikriitiliselt otsa küsimustele, mida ja kuidas me uuele põlvkonnale õpetame.
„Üks mis kindel – akadeemia on kogukond kogu eluks ja peab ühes uute oskuste nõudlusega ise arenema. Näiteks, kui vilistlane on juba omas valdkonnas mingi aja tegutsenud, saab ta tulla loovettevõtluskeskusesse arenguprogrammi. Tuleb mõelda, mida on akadeemial pakkuda enesetäienduseks, kraadiõppes või karjääripöörajale,“ lisab Karulin. „Me peame vaatama ülikriitiliselt otsa küsimustele, mida ja kuidas me uuele põlvkonnale õpetame.“
Kõik see ei ole lihtne. Tuleb tegelda näiteks küsimustega, kui palju kontakttunde peab olema ühe EAP kohta sepatöös või parmupilliõppes. Karulin muigab, et kui ta koostas selle kohta tehisarule korraliku küsimuse koos tausta ja valemitega, teatas robot pärast 12 minutit mõtlemist, et ta ei suuda ülesannet täita. „Aga vähemalt andis ta mingeid vihjeid, milliseid kriteeriume tasuks arvesse võtta.“
Uus vastuvõtuperiood algab peagi. Seda, milliseid üliõpilasi akadeemia ootab, ei ole Karulini arvates tarvis kuidagi defineerida ega piirata. „Pole olemas ühtegi isikuomadust, mis takistaks saada heaks näitlejaks. Me aktsepteerime akadeemias seda, et sa alguses ehk ei tea, mida sa täpselt tahad. Pakume kogukonnatunnet ja toetame inimest tema teel. Viljandist ei leia üksnes sõpru, vaid ka kolleegid ja tööandjad,“ lisab Karulin.
Millise juhina jääks Karulin ise oma tööga rahule? „Viis aastat võib olla liiga lühike aeg, et kõik õnnestuks, aga ma tahan, et täna tehtud otsused kannaksid seda kooli veel ka aastal 2040.“ Sisuliselt soovib ta, et pikas plaanis täituks nii teadusrahastuse kasvu kui ka õppekavade arenduse ootus.
Üliõpilased: uus direktor on tõeline kogukonna liige
Berit Eriste
Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilasesinduse president
Meil on hea meel, et juhtimisse on tulnud inimene, keda tõeliselt huvitab tudengite arvamus ja kes soovib neid aktiivselt kaasata. Üldine õhkkond on muutunud väga toetavaks ning üliõpilased on julgemad uusi asju katsetama ja oma ideid ellu viima.
Ott Karulin teeb üliõpilaste ja üliõpilasesindusega tihedat koostööd, mida iseloomustab pidev ideede vahetamine ja avatud dialoog. Juhatus korraldab üliõpilasesindusega ühiseid koosolekuid, lisaks suhtleme iga päev. Karulin on vastutulelik ning võtab tudengite ettepanekuid tõsiselt, otsides aktiivselt võimalusi nende elluviimiseks ja probleemide lahendamiseks.
Peale selle osaleb ta aktiivselt üliõpilaste korraldatud üritustel ning on neile alati toeks ja kaasaelajaks. Näiteks astub ta peatselt DJ-na üles meie kooli eestvedamisel korraldatud tantsunädalal. Tema suhtumine on sõbralik ja vahetu – ta ei aseta end autoriteetsele positsioonile, vaid on pigem kogukonna liige, keda tudengid tajuvad kui suurt sõpra.
Ott Karulin
- Teatrikriitik ja -uurija.
- Sündinud 9. veebruaril 1980 Pärnus.
- Lõpetanud 1998. aastal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja 2005. aastal Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule erialal. 2013. aastal kaitses Tartu Ülikoolis doktorikraadi teatriteaduse alal.
- Töötanud aastail 2001–2004 Vanalinnastuudios reklaamijuhina ja 2004–2006 Rakvere Teatri reklaami- ja müügiosakonna juhina, 2008–2013 Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo toimetaja ja juhatajana, 2014–2018 ajalehe Sirp peatoimetajana, 2018–2024 Riigikantselei strateegiabüroo nõunikuna ja 2024–2025 Rahandusministeeriumi riigivalitsemise valdkonna juhina.
- Alates 1. augustist 2025 Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor.
- On kirjutanud teatrikriitikat ning avaldanud teadusartikleid Eesti ja välisväljaannetes. Oli 2006. aastal Eesti teatri aasta raames valminud filmide stsenarist ja 2008. aastal teatrifestivali „Unt!“ kuraator.
- On õpetanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal ja Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonnas, koostanud kogumikku Teatrielu, korraldanud Paide arvamusfestivali jne. Alates 2011. aastast Eesti Kultuuri Koja liige ning Sõltumatu Tantsu Ühenduse loomenõukogu ja MTÜ Arvamusfestival juhatuse liige.
Allikad: Eesti Teatriliit, Tartu Ülikool
