Nii ühiskondlik tähelepanu kui ka üliõpilaste ja õppejõudude surve panevad üha suuremat rõhku panema võrdsele kohtlemisele. Mida Tartu Ülikool on selles vallas ära teinud ja kas meil on välisülikoolidelt milleski eeskuju võtta?
Tartu Ülikoolis on olemas soolise võrdõiguslikkuse kava, võrdse kohtlemise juhend ja tugiisikud, kellelt saab ebavõrdse kohtlemise või kiusamise korral esmast nõu ja tuge, aga samuti vihjeliin rikkumisest teatamiseks. Sel aastal seatakse sisse võrdse kohtlemise voliniku ametikoht.
Võrdse kohtlemise korda nõuavad nii rahastajad kui ka üliõpilased ja töötajad. Samal ajal pole see lihtne ülesanne, sest avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et Eesti ühiskonna märkimisväärne osa peab normaalseks meeste ülimuslikkust ja näeb vägivallajuhtumites ohvrite endi süüd.
Pärast 2012. aasta „Tujurikkuja“ eetrisseminekut ei pandud kümme aastat Eestis poisslapsele nimeks Heino. Tundub, et emad-isad püüdsid teadlikult säästa oma järeltulijaid sellest ebameeldivast seosest. Samas on viimastel aastatel esile tõusnud manosfääri jutlustavad suunamudijad. Kõvema häälega eeskujud määravad meelsuse. Nii polegi ime, kui vanem ja võimupositsioonil olev mees nimetab noort naiskolleegi tüdrukuks või noor töötaja vanemat kolleegi taaduks, mõistmata, et tegu on puhtakujulise marginaliseerimisega.
Omaette küsimus on sooline tasakaal. Tartu Ülikooli rektoriks pole veel kordagi valitud naist, kuigi ülikoolis õpib ja töötab naisi rohkem. Hierarhilises akadeemilises maailmas kipuvad naised üldiselt jääma madalamatele karjääriastmetele, näiteks professorite hulgas on mehed suures enamuses.
Warwicki ja Newcastle’i kogemus
Välismaal karjääri teinud Eesti teadlastel on rikkalik kogemus, kuidas ülikoolid võrdse kohtlemise reegleid formaalselt ja mitteformaalselt kehtestavad. Võrdse kohtlemise koolitused on paljudes ülikoolides sagedased ja kõigile kohustuslikud. Tartu Ülikoolis on sedalaadi koolitusi korraldatud eelkõige juhtidele.
„Newcastle’is on uutele töötajatele kuus koolitust: andmekaitse, terrorismi ja tuleohutuse kõrval on ka võrdse kohtlemise ning seksuaalse väärkohtlemise ennetuse kursus. Neid tuleb läbida iga kahe-kolme aasta tagant. Kui mul on koolitused õigel ajal tegemata, siis ei saa ma näiteks taotleda edutamist,“ ütleb Newcastle’i Ülikooli politoloogiaosakonna juhataja kaasprofessor Maarja Lühiste.
Ühendkuningriigi ülikoolides on soolise võrdõiguslikkuse kujundamisel oluline roll Athena Swani hartal, mis toimib teadus- ja kõrgharidusasutustes vabatahtliku raamistikuna ja on muutunud mõjukaks kvaliteedistandardiks. Athena Swani soolise võrdõiguslikkuse tunnustuse saamine eeldab asutuselt viimase viie kuni seitsme aasta tegevuse analüüsi ning umbes sajaleheküljelise taotluse esitamist riiklikule komisjonile.
Nii Maarja Lühiste kui ka Warwicki Ülikooli professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Anu Realo teavad väga hästi, kui bürokraatlikult mahukas võib selline taotlusprotsess olla, aga mõlemad tunnistavad, et tüütu masinavärk tagab turvatunde.
„Võrdse kohtlemise ja seksuaalse väärkohtlemise ennetuse kursus tuleb läbida iga kahe-kolme aasta tagant. Kui koolitused on õigel ajal tegemata, ei saa taotleda edutamist.“ – Newcastle’i Ülikooli kaasprofessor Maarja Lühiste
„Enda kogemusest võin öelda, et kuni selleni, mil sain osakonnajuhatajaks, ei märganud ma soolist väärkohtlemist ega seda, et mul oleks [Ida-Euroopast pärit naisena] kehvemad võimalused karjääri teha. Ma ei ole kindel, kas oleksin Eestis end samamoodi tundnud. Suurbritannia ülikoolis on hea töötada, sest ma ei taju, et meeskolleege edutataks kergemini,“ ütleb Lühiste, kes on Inglismaal töötanud 18 aastat.
Mõned Eestis tavalised käitumisharjumused poleks mujal Euroopas mõeldavad. Ühendkuningriigis pole näiteks hea toon, kui õppejõud käivad üliõpilastega koos peol või saunas, isegi suhtlemine sotsiaalmeedias pole vastuvõetav. Samuti pole kohane tudengitele oma isiklikke kontaktandmeid jagada ega saata e-kirju töövälisel ajal.
„Kui kümme aastat tagasi Warwickisse läksin, tundusid kõik need reeglid natuke ülepingutatuna, kuid nüüd näen, et tegelikult aitavad need ennetada ja ära hoida tervet rida olukordi, kus õppejõudude ja tudengite vahel võivad tekkida soovimatud lähenemiskatsed või muud kahetsusväärsed juhtumid,“ nendib Anu Realo.
Et õppejõud võiks üliõpilasega kaks ööpäeva hotellitoas veeta, olgugi et õilsal teaduslikul eesmärgil, ei tuleks Ühendkuningriigis kõne allagi. Peale seaduste järgimise ja skandaalidest hoidumise soovi kannustab sealseid ülikoole ka raha. Kui võrdse kohtlemise poliitikat ei järgi, on oht jääda ilma grantidest ja võib väheneda riiklik toetus. Euroopa rahastus sunnib tagant Eesti ülikoolegi.
Võrdse kohtlemise strateegiad ja reaalsus
„Warwick on võtnud endale eesmärgi olla sotsiaalse kaasatuse eestvedaja nii kohaliku tööandjana kui ka teiste Ühendkuningriigi ülikoolide seas, samuti Euroopa ülikoolivõrgustikes, kuhu kuulub ka Tartu Ülikool. Warwickis on sotsiaalse kaasatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega põhjalikult tegeletud aastakümneid,“ teab Realo.
Oluliseks peetakse seal nii seda, et ülikooli jõuaks tööle ja õppima erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga inimesi, kui ka seda, et toetataks vähemusrühmade, sh naiste, puuetega inimeste, rahvusvähemuste ja LGBTQIA+ kogukonna liikmete karjääri arengut. Muu hulgas tegutsevad aktiivselt toetusrühm ja võrgustik, mille eesmärk on pakkuda tuge menopausieas naistele ning teisalt ka suurendada juhtide teadlikkust menopausi tunnustest ning nendega arvestamist tööülesannete ja -aja määramisel.
Eesti Üliõpilaskondade Liidu 2020. aasta uuringus „Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses“ selgus, et 72% vastanutest oli kogenud soolist ja seksuaalset ahistamist ning 15% ka soovimatut füüsilist kontakti. Kui aga jälgida avalikku arutelu, siis on võrdse kohtlemise ja ahistamisvaba keskkonna poole püüdlemine pigem üksikute aktivistide pärusmaa.
„See on sama keeruline küsimus kui see, miks on eestlased ühed maailma usuleigemad inimesed või Euroopa suurimad kliimaskeptikud,“ ütleb Realo. „Ühelt poolt kujutame end väikese, dünaamilise ja targa digiriigina, kus sünnivad edukad idufirmad ja kasvavad maailma kõige targemad lapsed. Teiselt poolt tundub aga, et paljud meie hoiakud ja arusaamad on jäänud kinni eelmise sajandi keskpaika või isegi varasemasse aega.“
Ühendkuningriigis pole hea toon, kui õppejõud käivad üliõpilastega koos peol või saunas, isegi suhtlemine sotsiaalmeedias pole vastuvõetav.
Realo viitab oma sõnade kinnituseks Eurobaromeetri uuringule, mille järgi leidis 2024. aastal ligi kolmandik Eesti vastajatest, et meestel on töökohal aktsepteeritav teha naiskolleegide välimuse kohta kahemõttelisi märkusi (EL-i keskmine 20%) ja et kui alkoholi- või narkojoobes naine kannatab seksuaalse vägivalla all, vastutab ta vähemalt osaliselt ise (EL-i keskmine 17%). Realo tuletab meelde, et Eestis on meeste ja naiste vahel ka Euroopa Liidu suurim palgalõhe.
„Sageli arvatakse, et see kõik on nõukogude aja pärand. Naisest võis tol ajal saada küll kombainer või kosmonaut, kuid tegelik võim – nii poliitiliste, institutsionaalsete kui ka pereelu otsuste ja isegi naise keha ning tema reproduktiivtervise üle – oli meeste ja riigi käes. Naised pidid tööl käima, aga samal ajal tegema ka suurema osa kodustest töödest ja hoolitsema laste eest. Soolise võrdõiguslikkuse retoorika varjus toimis tegelikult pesueht patriarhaalne süsteem, mille järelmõju pole kadunud,“ märgib Realo.
Eelviidatud Eurobaromeetri küsitluse järgi arvas iga neljas Eesti vastaja, et mees võib kontrollida abikaasa või elukaaslase suhteid, tegevust ning mobiiltelefoni sisu. Umbes pooled vastajad leidsid, et mees võib teatud tingimustel hoida kontrolli all naise rahaasju.
Realo sõnul ei julgeta töökohal ahistamisest tihtilugu rääkida seetõttu, et sageli ei järgne sellele mitte midagi. „Kardetakse häbistamist, tagakiusamist ja sildistamist. Kannatanu süüdistamine – „Miks ta kandis nii lühikest seelikut?“ – on endiselt väga levinud. Vaid 15 aastat tagasi pidas 84% Eesti elanikest naistevastase vägivalla põhjuseks naiste endi provokatiivset käitumist,“ ütleb Realo.
Ta meenutab, et mitmed avalikkuses suurt kõlapinda leidnud juhtumid on kohtus lahenenud ahistamises süüdistatud inimese kasuks. See suurendab kannatanute tajutavat ebaõiglustunnet veelgi ja vähendab usaldust süsteemi vastu.
„Ka piirid üliõpilaste ja õppejõudude vahel on sageli hägused: hommikul ollakse koos loengus ja õhtul poolpaljalt instituudi väljasõidul saunas. See loob ühelt poolt võimaluse olukordadeks, kus seksuaalne ahistamine toimuda saaks, aga teiselt poolt teeb keeruliseks nende juhtumite diskreetse menetlemise, sest kõik on justkui kõigiga seotud.“
Miks me ei astu välja teiste kaitseks?
„Lihtsam ja mugavam on mitte midagi teha. Visalt püsivad uskumused nagu „minust ei sõltu niikuinii midagi“ või „mis see minu asi on“ loovad soodsa pinnase, kus kiusamine ja ahistamine saab toimuda ka siis, kui seda sügaval sisimas valeks peetakse,“ märgib Realo.
Hoolimata sihipärasest poliitikast näitavad küsitlused, et peaaegu iga kümnes Ühendkuningriigi akadeemiline töötaja (12% naistest ja 5% meestest) on kogenud viiel viimasel aastal seksuaalset vägivalda. Üliõpilaste hulgas on arvud veel palju suuremad: 33% naissoost ja 12% meesoost küsitletutest oli kogenud seksuaalset ahistamist ning 19% naistest ja 7% meestest seksuaalset vägivalda.
„Eesti tulemustega võrreldes on kõik need näitajad muidugi palju paremad, kuid selle taga on viimaste aastakümnete pingutus. Ühendkuningriigi akadeemiline kultuur on olnud sajandeid väga tugevalt meestekeskne. Veel paarkümmend aastat tagasi oli seal vaid umbes kümnendik kõrgematest akadeemilistest ametikohtadest naiste käes, kes sageli olid selleks pidanud oma isikliku ja pereelu ohvriks tooma. Naiste seksuaalne ja sooline ahistamine oli ülikoolides levinud ja normaliseeritud,“ ütleb Realo.
Järjepanu tuleb arhiividest välja lugusid mainekatest meesprofessoritest, oma valdkonna teerajajatest, kelle järgi on nimetatud autasusid ja kellele on pühendatud õppetoole, aga kes ometi aastakümnete jooksul karistamatult oma naiskolleege ja üliõpilasi ahistasid.
„Alles eelmise aasta lõpus sai avalikuks, et Oxfordi Ülikooli emeriitprofessor Miles Hewstone – üks Suurbritannia tuntumaid ja tunnustatumaid sotsiaalpsühholooge, kes on nõustanud ka Briti valitsust – oli pea kaks aastakümmet Oxfordis naiskolleege, doktorante ja üliõpilasi ahistanud ja taga kiusanud. Ülikool oli sellest teadlik, kuid ei sekkunud,“ kirjeldab Realo.
„Visalt püsivad uskumused nagu „minust ei sõltu niikuinii midagi“ või „mis see minu asi on“ loovad soodsa pinnase, kus kiusamine ja ahistamine saab toimuda ka siis, kui seda sügaval sisimas valeks peetakse.“ – Anu Realo
Ühendkuningriigi ülikoolides teadvustati seksuaalse ja soolise ahistamise probleemi juba 1990-ndatel, aga muudatused saabusid alles 10–15 aastat tagasi. „Järjest enam hakkasid sellest teemast rääkima üliõpilasliidud ja ka õppejõud. Avalikkuse suurema tähelepanu, liikumise #MeToo ning survegruppide järjekindla töö tulemusena töötasid paljud ülikoolid välja oma korra seksuaalse ja soolise ahistamise ennetamiseks ning traumateadlikuks tegutsemiseks ahistamisjuhtumite korral,“ ütleb Realo.
Tema sõnul kehtib Warwicki Ülikooli psühholoogiaosakonnas igasuguse kiusamise, ahistamise ja kohatu käitumise suhtes nulltolerants ja millegi sellise toimepanemine toob suure tõenäosusega kaasa mitte ainult kolleegide halvakspanu, vaid ka töölt vabastamise. „Lisaks sisemisele moraalsele kompassile hoiavad need välised tegurid inimesi päris hästi vaos.“
Ta teab oma osakonnas kümne aasta jooksul vaid üht seksuaalse ahistamise juhtumit, kus juhendaja tegi soovimatu lähenemiskatse samast soost doktorandile. „Pärast pikka ja põhjalikku menetlust lõpetas ülikool juhendajaga töölepingu, hoolimata asjaolust, et ta oli toonud ülikooli väga prestiižse uurimistoetuse,“ meenutab Realo.
Menetlus oli diskreetne ning kuni lõpliku otsuse selgumiseni ei olnud ka osakonnas laiemalt teada, mis täpselt toimub, sest võrdselt oluliseks peeti nii juhendaja kui ka doktorandi privaatsuse kaitset. Isegi pärast seda, kui juhendaja töölt lahkus, teadsid lahkumise tegelikku põhjust vaid väga vähesed inimesed.
„Muidugi ei ole ka Warwickis kaugeltki kõik ideaalne. Vähemalt osaliselt on praegune suhteliselt eesrindlik ahistamisjuhtumite menetlemise süsteem välja töötatud „tänu“ sellele, et ülikool sai aastaid tagasi tugevat üleriigilist negatiivset meediakajastust seoses ühe tudengite seksuaalsele vägivallale viitava grupivestluse avalikuks tulekuga,“ ütleb Realo.
Võrdne kohtlemine lähtugu töötaja pädevusest
„Võrdse kohtlemise poliitika vajab mõtestamist, sest see pole ainult näpuga järje ajamine, et mehi ja naisi oleks võrdselt igal pool,“ sõnab Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise strateegia komisjoni esimees, matemaatilise statistika professor Krista Fischer. Ta on üks neist, kes on ligi aasta tegutsenud selle nimel, et võrdse kohtlemise reeglid saaksid ülikoolis selgemini kirja ning leitaks ka usaldusväärne viis kaebuste lahendamiseks.
„Kõik inimesed peaksid olema teadlikud nii kehtestatud reeglitest kui ka sellest, kuidas rikkumisjuhtumite korral tegutseda,“ ütleb Fischer.
Tema silmis tähendab sõnapaar võrdne kohtlemine seda, et inimese töö kohta tehtavad otsused – ülesannete jagamine, palga suurus, edutamine, üldine kohtlemine jm – sõltuvad nii palju kui võimalik ainult inimese erialasest pädevusest. Töökäik ei peaks olenema soost, vanusest, laste olemasolust, rahvusest ega puudest. „Kui seda mõistet aga kitsamalt tõlgendada, siis tahame vältida vastandolukordi: diskrimineerimist, ahistamist ja kiusamist töökeskkonnas.“
Fischeri arvates on Tartu Ülikoolis võrdse kohtlemisega praegu suhteliselt hästi – võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga on edasiminek tuntav. Senatis on mehi ja naisi pooleks, iga aastaga kasvab ka naiste osakaal professorite seas. Võrdne kohtlemine tuleb meelde siis, kui satutakse ise kiusamise või ahistamise ohvriks või nähakse seda pealt.
„Minul on olnud õnn õppida ja töötada akadeemilises üksuses, kus suhtumine üliõpilastesse ja õppejõududesse on olnud heatahtlik ja hoidev. Suures organisatsioonis nagu Tartu Ülikool tuleb aga negatiivseid juhtumeid paraku ikka ette ja need on mõnel korral jõudnud ka avalikkuseni,“ lisab Fischer.
„Üht-teist olen ülikoolis kõrvalt näinud ja kuulnud, sest onuheinoliku mentaliteediga õppejõude on ikka olnud, aga arvan, et neid on varasemast kõvasti vähem. Praegu võib omaaegsete markantsete õppejõudude üle ju naerda, aga üliõpilased, eriti naistudengid, ei tundnud end nende seltskonnas arvatavasti hästi.“
Uuendused võrdse kohtlemise süsteemis
Praegu näeb Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise juhend ette, et kui töötajat ahistatakse või ta tunnetab kiusamist, tuleb rääkida otsese ülemusega. „Aga instituudid on väikesed ja kui ahistajaks on juht ise? Kaebuse esitamine ei pruugi alati võimalik olla. Instituudi professorid ja teised juhid on enamasti pikaajalised töökaaslased, nii et on ka ringkaitse oht,“ kirjeldab Fischer.
Kui otsesele ülemusele kaebust esitada ei saa, jõuab see akadeemilise sekretäri lauale. Tema lahendab juhtumeid koostöös personaliosakonnaga ja paneb vajaduse korral kokku komisjoni.
Märkimisväärselt on täiendatud veebilehte, kus on juhtnöörid tegutsemiseks ahistamise, kiusamise või ebavõrdse kohtlemise korral. Loodud on töörühm, mis valmistab ette uuringut „Ahistamine ja kiusamine Tartu Ülikoolis“. Uuringuandmed võiksid aidata ahistamist ja kiusamist ennetavaid meetmeid paremini planeerida.
Fischeri sõnul on võrdse kohtlemise strateegia komisjon käsitlenud ka töö- ja pereelu ühitamist, mis on tihtipeale seotud soolise ebavõrdsuse ja ka palgalõhega põhjustega. Näiteks on tehtud ettepanek hakata vajaduspõhiselt toetama lapsevanematest noorteadlasi, et nad saaksid välislähetustele kaasa võtta lapse ja lapsehoidja.
„Tunniajane võrdse kohtlemise loeng kuluks ära kõikidele Tartu Ülikooli üliõpilastele ja õppejõududele.“ – Krista Fischer
Eelmisest aastast korraldatakse naistearstide Kai Pardi ja Made Laanpere eestvedamisel juhtidele regulaarselt koolitusi seksuaalse ahistamise teemal, et probleemseid olukordi osataks paremini ära tunda ja neile reageerida. Kõige põletavamad on soolise ahistamise juhtumid, aga muret teevad ka rahvuse pärast diskrimineerimine ja muud olukorrad, mis nõrgestavad töökeskkonna turvalisust.
„Tunniajane võrdse kohtlemise loeng kuluks ära kõikidele Tartu Ülikooli üliõpilastele ja õppejõududele, et oleksime ühel leheküljel ja märkaksime paremini probleeme. Ka neil, kel on eetiliste ja moraalsete põhimõtetega kõik korras, kes pole kunagi kiusanud ega ahistanud, oleks vaja arusaama, mida teha, kui keegi kurdab, et temaga on inetult käitutud,“ ütleb Fischer.
Arheokeemia professor Ester Oras märgib, et tal on võrdse kohtlemise volinikule, keda ülikoolis praegu otsitakse, suured ootused.
„Seksuaalse ahistamise kõrval on ka teisi väärkohtlemise vorme: sooline, vanuseline, seksuaalse sättumuse või päritolu põhine jm diskrimineerimine, töökius, võimupositsiooni ärakasutamine. Mõnikord on need väärkohtlemise juhtumid ilmselged, teinekord võtab aga nende äratundmine kauem aega. Ohvrid vajavad niisuguste olukordade tuvastamiseks abi, et seejärel otsustada, kas ja mida ette võtta,“ ütleb Oras.
Nii volinik kui ka võrdse kohtlemise tugiisikute võrgustik võiks aidata küsitavat olukorda hinnanguvabalt ja objektiivselt hinnata, märgib Oras. „Meil on vaja juurutada sekkumiskultuuri, kus ka kõrvalolija hakkab tajuma oma vastutust juhtunu eest. Mõnikord võib tekkinud olukord olla ohvri jaoks sedavõrd halvav, et ta ise ei suudagi kohe reageerida. Sellistel puhkudel võiks teavitus tulla ka kolmandatelt isikutelt.“
Tartu Ülikoolis registreeriti mullu 11 ebavõrdse kohtlemisega seotud kaebust
Võrdse kohtlemise põhimõtted on sätestatud põhiseaduses, võrdse kohtlemise seaduses ja soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Tartu Ülikoolis on olemas võrdse kohtlemise juhend, mis koostati 2016. aastal. Soolise võrdõiguslikkuse uue kava koostamine on praegu pooleli.
Töötajate üldised käitumisreeglid on kirjas töökorras, mida tutvustatakse kõikidele tööleasujatele. Selle punktis 7.14 on öeldud, et töötajalt eeldatakse võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu järgimist vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele.
Diskrimineerimis- või kiusamisolukord võib lahenduse leida ka ilma ametliku kaebuseta (näiteks juhul, kui on võimalik kiusajale ise tagasisidet anda, tema juhiga rääkida vm). Nende olukordade kohta, kus asi kohapeal lahenduse leiab, personaliosakonnal statistika puudub.
Kui olukord jääb lahenduseta või kiusaja või tema juhiga pole võimalik otse rääkida (ka olukorras, kus kiusajaks on juht), saab teha ametliku kaebuse. Ametlik kaebus esitatakse akadeemilisele sekretärile, kes hindab olukorda ja otsustab, kas asja on vaja edasi uurida (nt moodustatakse erapooletu komisjon) või on kohe näiteks võimalik osapoolte nõusolekul alustada lepitusmenetlusega.
Keerukamate kaebuste uurimisel kaasatakse komisjoni eksperte ülikoolist ja vajaduse korral ka väljastpoolt. Komisjon kohtub asjaosalistega, tutvub materjalidega ja otsustab, kas diskrimineerimine või kiusamine on toimunud või ei. Kui komisjon rikkumise tuvastab, tuleb personaliosakonna ja juhtide koostöös võtta asjakohaseid meetmeid.
Akadeemilisele sekretärile esitati 2025. aastal üheksa ebavõrdse kohtlemisega seotud kaebust. Vihjeliinile, mille kaudu saab samuti ebavõrdsest kohtlemisest teada anda, tuli kaks sellega seotud kaebust.
Kristi Kuningas,
TÜ personaliosakonna juhataja
Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise strateegia komisjon
- Esimees Krista Fischer, senati liige, matemaatilise statistika professor
- Aseesimees Raili Marling, senati liige, anglistika professor
- Martin Aleksander Noorkõiv, Tartu Ülikooli nõukogu liige
- Eneken Riin Salong, üliõpilaskonna esimees
- Renar Kihho, üliõpilane
- Helen Eenmaa, valitsemise ja õiguspoliitika kaasprofessor
- Kai Part, sünnitusabi ja günekoloogia kaasprofessor
- Ester Oras, arheokeemia professor
- Leho Ainsaar, loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaan, geoloogia professor
- Anu Realo, külalisprofessor, akadeemik
Lisa kommentaar