Tartu Ülikooli siirdemeditsiini professor Mario Plaas ütleb, et tema eriala arengust on kõige rohkem kasu nende haiguste ravis, mille kohta praegu veel teadmisi napib.
Siirdemeditsiin on lihtsustatult vahelüli labori ja kliiniku vahel. „Me uurime haigusi ja nende võimalikku ravi eelkliinilistes mudelites ning nii katseklaasis kui ka loomade peal,“ ütleb Plaas. Kui uus avastus – mõni biomarker, patoloogiline leid või ravi – on oluline ja ravim on ohutu, jätkatakse juba kliiniliste inimuuringutega.
Plaasi uurimisrühma tähelepanu on eelkõige Wolframi sündroomi ravivõimalustel. See on raske harvikhaigus, mis põhjustab lapseeas insuliinist sõltuva diabeedi ning seejärel pimedaks jäämise ja kiire vananemise, kaasnevad kuumatalumatus, kõnehäired, neelamisraskused, aju taandareng jm. Surm saabub tavaliselt 20–40-aastaselt.
Ravivõimaluste uurimiseks kasutab Plaas Wolframi sündroomiga rotte, kellel on geen Wolframin 1 muudetud mittetoimivaks. Loomade kasutamine uurimistööks võib olla tundlik teema, kuid paraku ei ole meditsiinis paremaid alternatiive.
„Katseklaasi ei saa panna aega ja ruumi, samuti mitte organismi kui tervikut – seetõttu on paljude alus- ja siirdeuuringute jaoks vaja teha loomkatseid. Tõenäoliselt oleks ilma katseloomade kasutamiseta inimeste eluiga palju lühem,“ tõdeb Plaas.
Kuigi enamasti käib uurimistöö laborivaikuses, suurema kärata, on kasulik sellest ka avalikkusele rääkida. Viis aastat tagasi oli ETV ekraanil „Pealtnägija“ telelugu, kus vaatajad tutvusid Norra poisi Victoriga, kellel oli diagnoositud Wolframi sündroom. Tema sai abi just Tartu teadlaste loomkatsetega leitud ja tõestatud ravimist, mis oli oluliselt pidurdanud Wolframi sündroomi kulgu Wolframi sündroomiga rotil.
„Hea meel on öelda, et oleme olnud edukad – meie töö viljadest on Wolframi sündroomi põdevatel lapspatsientidel päriselt kasu. Peale selle on meie laboris katsetatud veel paljusid teisi ravimeid kõikvõimalike haiguste vastu, olgu selleks siis vähk, metaboolne sündroom või neuropsühhiaatrilised haigused. Eks seda, milline teadustöö kõige kaalukam on, näitab tulevik,“ räägib Plaas.
Mario Plaas on omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi geenitehnoloogia erialal (2003) ning magistri- (2005) ja doktorikraadi (2013) arengubioloogia alal. Oma doktoritöös käsitles ta käitumuslikke, biokeemilisi ja psühhofarmakoloogilisi aspekte Wolframi sündroomiga hiirtel. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis teaduri, vanemteaduri ja kaasprofessorina, aastatel 2008–2014 Eesti Maaülikoolis teadurina. Plaas on keskendunud neurodegeneratiivsete ja -psühhiaatriliste haiguste ning metaboolse sündroomi uurimisele ja modelleerimisele, tema eesmärk on uurida füsioloogilisi ja patoloogilisi muutusi (nii organismi kui ka raku tasemel), mida põhjustab haigusi tekitavate geenide funktsiooni kadumine, ja töötada seeläbi välja uusi ravimeetodeid. Ta on Eesti transgeneetika pioneer ning osalenud ka riikliku siirdemeditsiini keskuse väljaarendamisel ja käivitamisel. 2021. aastal sai ta riikliku teaduspreemia meditsiiniteadustes. Alates 1. septembrist 2024 on Mario Plaas siirdemeditsiini professor.
Uurimistöö sisu ühe lausega
Tegelen inimese haigusmudelite ja ravimeetodite eelkliinilise uurimisega.
Huvipakkuvaimad uurimisteemad
Minu jaoks on kõige põnevamad kindlasti neurodegeneratiivsed haigused, metaboolne sündroom ja vananemine. Asjaolu, et organismis on kõik omavahel seotud, teeb selle uurimisvaldkonna erakordselt keeruliseks ja kalliks ning praegu on veel suhteliselt vähe teada. See aga tähendab ühtlasi, et avastamisrõõmu jagub veel sajanditeks!
Silmiavav leid
Uurides haiguste tekkemehhanisme ning nende arenguga kaasnevaid füsioloogilisi ja patoloogilisi muutusi katseloomade organismis, on võimalik leida uusi ravimeid või olemasolevatele ravimitele uusi näidustusi. Mõnes mõttes võiks seda nimetada ravimite uuskasutuseks. Näiteks oleme leidnud, et teada-tuntud diabeedi- ja kaalulangetusravimeid, glükagoonisarnase peptiid-1 retseptori agoniste, saab edukalt kasutada harvikhaiguse Wolframi sündroomi raviks. Praeguseks on teada sedagi, et samad ravimid vähendavad diabeetikutest patsientidel tugevalt ka Alzheimeri tõve riski.
Akadeemiline eeskuju
Akadeemilises maailmas on mind kõige enam innustanud minu head sõbrad Eero Vasar ja Mart Ustav. Nad on eelkõige sõbralikud ja edumeelsed tulevikku vaatavad mehed, kes loovad noortele võimalusi end teostada. Just peamiselt nemad on süüdi selles, kes ma praegu olen. Loomulikult on nad ka väga targad inimesed, kellega on alati rõõm pikemaid vestlusi pidada.
Hobid
Olen terve oma teadliku elu mänginud korvpalli, teen seda praegugi. Lisaks mängin tennist ja jumaldan mäesuusatamist. Kui ma poleks teadlane, oleksin ilmselt Alpides mäesuusainstruktor.
Parim viis puhata
Perega ja sõpradega koos reisimine ja aja veetmine – sellest paremat puhkust ei ole!
Vaimu virgutuseks
Kuna loen iga päev teadusartikleid, pole ma vabatahtlikult ammu ühtegi raamatut kätte võtnud. Küll aga kuulan muusikat, meeldivad komöödiafilmid ja mõned seriaalid.
Mida peaks teadma siirdemeditsiini kohta?
Katseklaasi ei saa panna aega ja ruumi, samuti mitte organismi kui tervikut – seetõttu on paljude alus- ja siirdeuuringute jaoks vaja teha loomkatseid.
Millest võiks tudeng alustada?
Mõne füsioloogiaõpiku läbilugemisest, et tekiks selgem pilt organismi kui terviku funktsioneerimisest. Ka minul on selles osas vaja iga päev palju pingutada.
