Paljud noored naisteadlased kannatavad tubli tüdruku sündroomi käes ning liigne kriitilisus enda ja oma töö suhtes võib saada eduka teadustöö peamiseks takistuseks, tõdeb Tartu Ülikooli genoomse epidemioloogia professor Triin Laisk.
11. veebruaril tähistati Eestis kuuendat korda rahvusvahelist päeva „Naised ja tüdrukud teaduses“, mille eesmärk on murda soostereotüüpe ja juhtida tähelepanu naiste olulisele kohale teaduse arengus.
Läbi aegade on teaduses domineerinud mehed. Viimastel aastakümnetel on esile tõusnud küll üha rohkem naisi, kuid ebavõrdsus ja stereotüübid mõjutavad endiselt naiste osalust teaduses, kirjutas Jaanika Anderson, nüüdne Tartu Ülikooli raamatukogu direktor, Sirbis pea kaks aastat tagasi.
Kuigi praeguseks on olukord Tartu Ülikoolis läinud paremaks, tuleb Andersoni sõnul olla endiselt tähelepanelik ja töötada selle nimel, et võrdsuse poole liikumine tagasilööke ei saaks.
Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige, Euroopa Teadusnõukogult (ERC) eelmise aasta lõpus naiste hormoontundlikkuse uurimiseks pea kahe miljoni euro suuruse grandi saanud Triin Laisk ei ole tunnetanud, et tal oleks teadusmaailmas soo tõttu keerulisem. Samas ütleb ta, et pole ka võrdlusmomenti, kuidas mõni olukord oleks kulgenud, kui ta olnuks mees.
Arheoloogia kaasprofessor ning analüütilise ja füüsikalise keemia teadur Mari Tõrv, kes pälvis 2024. aastal Balti riikide teaduste akadeemiate ja UNESCO stipendiumi „Naised teaduses“, ütleb, et teadustöös ei ole edukus ainult soo küsimus.
Mitte ainult soo küsimus, aga …
„Tänapäeva akadeemiline maailm on väga tugevalt ühetaolisuse poole kaldu, tunnistame seda või mitte. Sageli jäävad ellu ja löövad läbi vaid kõige tugevamad. Läbilöömine tähendab seejuures nii suutlikkust hankida rahastust kui ka võimet tulla toime pideva tähtaegade survega. Samas ei taga konkurentsipõhisus sugugi seda, et esile tõuseksid kõige teravamad, julgemad või enim maailma muutvad ideed,“ ütleb Tõrv.
Triin Laisk on oma kolleegide ja üliõpilaste seas märganud, et naistele võib vahetevahel saada takistuseks liigne kriitilisus oma töö suhtes. „Naisena võib olla keerulisem, kui puudub hea tugisüsteem, ent tuleb hüpata läbi kõigi nende akadeemiliste tulerõngaste. Kõike tuleb teha igapäevaste hoolduskohustuste kõrvalt,“ tõdeb ta.
Need kohustused ei puuduta küll ainult naisi, kuid Laisk möönab, et ajaloolistel põhjustel on naistel neid rohkem. Ka puutuvad naistudengid Laisa sõnul ilmselt rohkem kokku võimaliku seksuaalse ahistamise ning jõupositsiooni kuritarvitamisega, mis võib üldse võtta tahtmise selles valdkonnas jätkata ja teadustööd teha.
Uuringus tuvastasid Nevada teadlased, et naisautorite artikleid retsenseeritakse kauem kui meesautorite omi.
Teadustöös peavad naised silmitsi seisma ka süsteemsete probleemidega. Hiljuti ajakirjas PLOS Biology avaldatud ulatuslikus Nevada Ülikooli teadlaste uuringus tõdetakse, et naised on akadeemilisel tööl alaesindatud, eriti füüsika-, loodus- ja inseneriteaduse valdkonnas, ning põhjuseks on meestega võrreldes suuremad takistused. Uuringus, mis hõlmas PubMedi andmebaasis indekseeritud enam kui 36,5 miljonit teadusartiklit, tuvastasid Nevada teadlased, et naisautorite artikleid retsenseeritakse kauem kui meesautorite omi.
Kui artikli esimene autor oli naine, oli avaldamiseelse läbivaatuse mediaanaeg 101, meeste puhul aga 94 päeva. Naissoost vastutava autori artikli läbivaatuse mediaanaeg oli 115, mehe puhul 102 päeva. Kui mõlemad rollid olid naisteadlaste kanda, oli mediaanaeg 118 päeva meeste 103 vastu.
„See paneb naised ebasoodsasse olukorda, arvestades, et publikatsioonid on üks peamisi teadlase edukuse hindamise kriteeriume,“ toonitab Laisk.
Ajakirjandusuuringute kaasprofessor Marju Himma, kes on samuti pälvinud stipendiumi „Naised teaduses“, ei tunne, et naiseks olemise pärast oleks praegu Eestis raskem edu saavutada.
„Pigem on kogu aeg puudu teadlastest, kes rahvusvahelistes projektides osaleksid. Võimalusi on rohkem, kui ära jõuab teha,“ kinnitab ta. Küll aga on ta täheldanud, et nii projektitaotluste kui ka artiklite kirjutamisel küsitakse vahel: miks Eesti? Miks mingi uuringu keskmes on Eesti ja mitte mõni suurem riik? „Sellest saab siiski üle, tehes Eesti seestpoolt nii suureks, et kõik teised riigid saavad meie kogemusest õppida,“ räägib Himma.
Grandikeskuse teadus- ja arendustegevuse analüütik Kalmer Lauk ütleb, et kuigi uuringud kinnitavad, et naiste ja meeste edukus grantide taotlemisel on sisuliselt võrdne, tähendab naisteadlaste ajalooliselt ebavõrdne seisund, et suur osa potentsiaalsest teaduslikust võimekusest on jäänud kasutamata. „Kui seda ajaloolist barjääri teadlikult ja süsteemselt vähendada, laieneb nii Eesti ülikoolide kui ka terve Eesti talentide ring ning paraneb majanduslik ja ühiskondlik heaolu,“ ütleb Lauk.
Muutusi vajab terve süsteem
Mari Tõrva arvates on tõkete ületamiseks vaja ühiskondlike hoiakute muutumist, kultuurilised nihked on aga aeganõudvad. Endiselt langeb väikeste lastega kodus olemise kohustus enamasti emadele. See tekitab paljudes naistes tunde, et nad jäävad akadeemilises konkurentsis maha – eeskätt seetõttu, et sel ajal saavad nad vähem teadusartikleid kirjutada. Naisi võivad meestest enam heidutada ka akadeemilise rände nõuded, mis ei arvesta piisavalt peresuhete ja hoolduskoormusega.
„See ei ole ainult naiste, vaid kogu akadeemilise süsteemi probleem. Selleks, et poole võimaliku teadlaskonna potentsiaal ei jääks kasutamata, tuleb muuta süsteemi tervikuna – kuidas me teadlastena töötame, mida ja kuidas teaduses väärtustame. Teadlase panus ei piirdu pelgalt publikatsioonide arvuga, oluline on metoodiliselt läbi mõeldud uurimistöö, originaalsed ja uuenduslikud küsimused ning uurimistulemuste tähendus ühiskonna jaoks,“ selgitab Tõrv.
Laisk tõdeb, et edusamm on seegi, kui me soolist lõhet teadvustame ja sel teemal teadlikkust suurendame. Kuna tegemist on mitmetahulise probleemiga, tuleb seda ka lahendada mitmest otsast korraga. Alustuseks on head juba eeskujud, kes aitavad tüdrukutel oma tulevikku teaduse alal paremini ette kujutada. Positiivsete eeskujudega peaksid käsikäes käima teaduskeskkonna kujundamine ja kujutamine selliselt, et see oleks kutsuv erinevatele inimestele.
Naisteadlaste toetamisel on Laisa sõnul tähtis osa toetusmeetmetel ja paindlikkusel, mis võimaldavad töö- ja pereelu paremini ühitada.
„Et poole võimaliku teadlaskonna potentsiaal ei jääks kasutamata, tuleb muuta tervet süsteemi – nii seda, kuidas me teadlastena töötame, kui ka seda, mida ja kuidas teaduses väärtustame.“ – Mari Tõrv
„Üha enam rõhutatakse, et keerulisi ja mitmetahulisi probleeme saab lahendada vaid eri teadusvaldkondade koostöös,“ lisab Mari Tõrv. Nii tuleb juba eos arvestada sellega, et valdkondadeülene teadustöö nõuab rohkem aega. „Minu meelest ei tohiks teaduse tegemise tempot dikteerida surve või kvantitatiivsed mõõdikud – määrav peab olema kvaliteet. See omakorda eeldab laiemat ja süsteemset muutust kogu akadeemilises töökultuuris,“ arvab ta.
Laisa ja Tõrva hinnangul aitaks juba see, kui loobuksime ööpäevaringse teadlaseks olemise idealiseerimisest ja väärtustaksime teadustööd, mida tehakse pere kõrvalt, mitte selle arvelt. Selles võiks suurem roll olla tööandjatel ja teadusrühmade juhtidel, kes hoolitseksid normaalse töökoormuse eest ja annaksid eeskuju.
„See, et sa oled teaduse vastu kirglik, et tähenda, et sa pead töötama 24/7. See ei ole jätkusuutlik ja viib läbipõlemiseni. Eesti-suuruses riigis ei saa me endale lubada, et talendid läbi põletame, soost sõltumata!“ ütleb Laisk.
Tõrv meenutab, kuidas talle loodi Saksamaal kõik tingimused täielikuks keskendumiseks doktoritööle. „Ei mingeid kõrvalisi kohustusi, tööaeg oli üheksast viieni. Kui minu ülemus sai teada, et mul on nelja-aastane laps, ehmus ta, et kuidas see doktoritöö nüüd siis valmis saab. Sai ettenähtud ajal ning just tänu sellele, et mul lubati tööl keskenduda vaid olulisimale. Sama tähtis on luua keskkond, kus on julgust eksida, küsida ja areneda, ilma et see mõjutaks negatiivselt karjäärivõimalusi.“
Olukord paraneb

Grandikeskuse analüüsi kohaselt on Tartu Ülikooli naisteadlaste osakaal ERC taotluste esitajate seas viimase kümnendi jooksul jõudsalt kasvanud ning jõudnud tasemeni, kus see parandab ülikooli üldisi tulemusi. Kalmer Lauk märgib, et aastatel 2014–2026 on Tartu Ülikooli üldine edukus kasvanud selgelt kooskõlas naisteadlaste osaluse suurenemisega. „Mida rohkem naisteadlasi taotlusi esitab, seda paremaks kujuneb ka ülikooli koondedukus,“ ütleb ta.
Edu taganttõukaja on alustavate naisteadlaste aktiivsus. Alustava teadlase grandi taotlusi esitati mullu kuus, kõik naisteadlastelt. Värskes tänavuses voorus moodustasid naised 64% taotlejatest.
„Alustava teadlase grandid on sageli teadlase karjääri hüppelaud, mis tähendab, et rohkem naisi teeb esimese sammu ERC poole. See omakorda tekitab laiema taotlejate ringi ning loob mitmekesisema ja innovatiivsema ülikooli,“ märgib Lauk.
Lisa kommentaar