Liisa on Tartu Ülikooli etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magistrant. Ta lõpetas kevadel kirjanduse ja kultuuriteaduste bakalaureuseõppe folkloristika erialal ning see magistriõppekava oli tema meelest järgmise sammuna kõige loogilisem.
Kirjutamine on Liisa kirg. „Ma ei mäleta aega, mil ma poleks kirjutanud,“ ütleb ta. Ta on teinud kaastööd ülikooli esmakursuslase blogisse ja andnud välja lühijutustuse „Kolgas“ (2016), oktoobris ilmus lasteraamat „Annelinna lood“ (Sinisukk, 2024). „Pegasuse“ rubriigis teeb ta oma luuledebüüdi.
Kõrvitsaaeg
Erilisi naisi on igasuguseid,
vahest rohkemgi kui tavalisi naisi
Kõik ihkavad erineda ja
teevad samas kõik,
et kindlasti samastuda
Jah, erilisi naisi on kõiksuguseid
On blonde ja brünette,
kiitsakaid, pikki
ja lihtsalt veidraid, imelikke
Ühed saabuvad esimesena,
teised lahkuvad viimasena,
kolmandate juures on alati pidu,
neljandaid iial peole ei kisu
Kõrvitsaaega aga teavad kõik
Õhtu oli ilus,
kuid nüüd on kõik
Tuleb lahkuda enne südaööd,
mil kõrvitsaks moondub tõld
ja ballikleidi asemel
taas tuhane rüü on üll
Perenaine kõrvitsaajal
targu rahvast tühjaks teeb maja
Vaikse ohkega külalistel’ viipab,
hirmuga nõudekuhja kiikab
Aga mõni haruldane võõrustaja
laseb kõrvitsaajal julgesti tulla
Tõuseb diivanilt,
kingib külalistel’ noogutuse
ja vajub kõrvaltoas rahuga unne
Jah, mõnd erilist naist
pidu ei sega ja pidu ennast
ei sega ka tema
Ja ärgates,
kujutage te pilti,
pole külalisi ega veinitilkagi
Nõud on pestud
muusika vaikinud
Kus eile istus peo hing,
nüüd ootamas kõrvits
ning klaasist king
Illustratsioon: Artur Tuur Kuus
Lisa kommentaar