Kertu Liis Krigul: teaduses on pidevalt raske, aga põnev

Ühel aastal oled eduka teadustöö eest presidendi vastuvõtul, aga järgmisel pole kindel, kas meeskonnal selle jätkamiseks raha on, kirjeldab mikrobioomi uurija, mikroobikoosluste teadur Kertu Liis Krigul meie teaduselu suurimat probleemi.

Tartu Ülikooli mikrobioomika professori Elin Oru juhitud töörühm, mille liige Krigul on, pälvis mullu riigi teaduspreemia arsti- ja terviseteaduste valdkonnas soole mikrobioomi ja tervise seoste uurimise eest.

„Sellel aastal olime oma teadustöö eest presidendi vastuvõtul, aga me ei tea, kas rühmal on järgmisel aastal töö jätkamiseks raha,“ ütleb Krigul, kellele on teaduse populariseerimine südameasi. „Iga nelja-viie aasta tagant on ebakindlus, kas saad üldse jätkata. See on jabur,“ kirjeldab ta olukorda. Sel suvel ja sügisel peaksid tulema nende töörühma kahe rahastustaotluse vastused.

Küllap sellepärast ongi Eesti teadlased Euroopa teadusraha taotlejatena nii head – lihtsalt ei ole muud võimalust ellu jääda, muigab Krigul. „Rahastuse saab umbes kümnendik taotlustest ja seepärast pidevalt ainult taotled. Teadust niimoodi teha ei jõua, fookus on täiesti vales kohas,“ räägib ta, kuid on sellegipoolest indu täis, sest teadis juba viieaastaselt, et soovib end just teadusmaailmaga siduda.

Teaduses kütkestab teda võimalus ennast mitut moodi rakendada: uurida, kirjutada, olla õppejõud ja juhendaja. „Teadlase elu on mitmekülgne, kunagi ei hakka igav. Pidevalt on raske, aga selles raskuses peitub põnevus,“ ütleb ta.

Hingega asja juures

On vähe inimesi, kelle energia, positiivsus ja tegutsemistahe oleks Kertu Liis Kriguli omaga võrreldav. Ja see tegutsemine on tulemuslik. Lisaks mullusele riiklikule teadustöö preemiale on ta saanud L’Oreal-UNESCO noorte talentide Baltikumi programmi „Naised teaduses“ stipendiumi ja jõudnud Eesti Teaduste Akadeemia kolme minuti loengute konkursil viie parima hulka.

„Tunnustamine on tore, aga see pole omaette eesmärk. Teen lihtsalt asju, mis mulle meeldivad, ning teen neid südamega,“ ütleb Krigul, kelle entusiasm on kaugele näha.

Vahel nõuab oma südame kuulamine julgust, sest ühiskonnal, vanematel või koolil on ootused, kuidas seda või teist peaks tegema, sh kuidas teaduses tegutseda või naisteadlasena käituda. „Minu ümber on õnneks kogu aeg olnud toetavad inimesed, kes on võimaldanud mul asju teha oma südame järgi. Isa iseloomustas mind kui patoloogiliselt positiivset inimest. Maailmas on niigi palju raskusi, tasub keskenduda väikestele helgetele asjadele!“

Kriguli silma paneb särama näiteks teiste inimeste aitamine. Ei ole tähtis, kas tegu on väike või suur, aga kui kellelgi on sellest hea meel, on rõõm suur. Vahel piisab lihtsalt komplimendist kolleegile, kes tegi väga hea ettekande.

Meil on vaja erinevaid vaatenurki. Arutelu ja ka kriitika abil sünnivad paremad lahendused. Kollektiivne aju töötab üksikust paremini.

„Olen suhtumisega be the change you want to see (ingl ’kui soovid midagi muuta, alusta endast’ – K. K.). Kui märkan midagi, mis vajaks muutmist, siis ei taha ma olla Facebooki-kommentaator, vaid midagi lisaks ette võtta. Kohvinurgas kurtmine on esimene samm, aga edasi tuleb tegutsema hakata.“

Eelmise aasta lõpus valiti Krigul Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) liikmeks. ENTA juhatuse liikme Erik Abneri sõnul jäi ta silma agara ja motiveeritud kandidaadina, kelle tegevus vabatahtlikes organisatsioonides ja teaduse populariseerimisel näitavad valmisolekut aidata kaasa Eesti teadusmaastiku arengule ja seista noorteadlaste huvide eest.

Krigul näeb ENTA-t võimalusena asju vajalikus suunas tüürida. „See ringkond – ENTA liikmed – on kindlasti võimekas. Nad on teaduse superkangelased: lahedad inimesed, õppejõud, juhendajad, vabatahtlikud, viivad asju edasi. See on väga hea koht, kus koos midagi ära teha,“ ütleb ta.

Koostöö on tema meelest tähtis, sest kollektiivne aju töötab üksikust paremini – see kehtib Kriguli sõnul nii teaduses kui ka ühiskonnas üldiselt. „Meil on vaja erinevaid vaatenurki. Arutelu ja ka kriitika abil sünnivad paremad lahendused,“ on ta veendunud.

Vanaisa mõju

Tugeva sideme Tartuga, huvi ümbritseva maailma ja inimese toimimise vastu sai Krigul oma vanaisalt, traumatoloogia grand old man’ilt Jaan-Heljut Seederilt. Tunnustatud kirurg lapselapsele arstiametit ei soovitanud ja suunas hoopis teadusesse, sest just seal saab muutusi teha.

„Olen siin, kus ma olen, väga suuresti tänu vanaisale, kes suunas mind olema alati julge ning katsetama,“ räägib ta. See tugi võttis ära hirmu proovida ja kartuse, et midagi läheb valesti. Kui omal ajal Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 11. klassis tekkis tüdrukul tugev bioloogiahuvi, soovitas just vanaisa geneetikavaldkonda.

Huvitav kokkusattumus on, et ka Kriguli vanaisa üritas 1970-ndatel arstiteaduskonnas alustada mikrobioomi-, lihtsamalt öeldes väljaheiteuuringuid. Paraku polnud meditsiiniõed agarad proove koguma ning ettevõtmine takerdus. „Ja nüüd, 40 aastat hiljem, on tema lapselaps osa Eestis ühed suurimad mikrobioomiuuringud püsti pannud meeskonnast. Ma arvan, et ta oleks uhke,“ ütleb Krigul meeleliigutusega.

Bakalaureusekraadi sai ta Tartu Ülikoolis bioloogia erialal, magistriõpingud viisid aga Põhjamaale. „Tahtsin näha, kas kõik on korras nagu Norras,“ naerab ta. Ühtegi tuttavat seal ees ei oodanud, aga kuna Kriguli lõputöö oli naiste tervisest ning üks Norra teadlane uuris rasedate ja vastsündinute mikrobioomi seotust allergiate ja astmaga, lootis Krigul kaks oma huviala ühendada.

Need plaanid lendasid aga vastu taevast, sest Norras ei olnud talle anda magistritöö ainepunktideks vajalikus mahus uurimistööd. „Ja seal ma siis olin, võõras riigis oma unistusega, mida täita ei saanud. Sellises olukorras tuleb lihtsalt leida mõni muu põnev uks, mida avada,“ räägib Krigul.

Arktika kogemus

Norras elamine pakkus talle suurepärase võimaluse veeta kolm kuud Arktikas. Maailma kõige põhjapoolsemas ülikooli kolledžis, Svalbardi Ülikoolikeskuses õppis ta poolteist kuud polaaröös allveebioloogiat ning mõni kuu hiljem, polaarpäeva ajal, süvenes mikrobioloogia kursusel bakterite ellu.

Kui üldiselt kangastub Arktikale mõeldes ilma erilise eluta tühermaa, siis Krigul teab, et mikroobide ja väikeste organismide tasemel seal elu keeb. „Väga huvitav oli uurida näiteks mõnda liustiku biomassi: mullajääk või kivike on liustiku peal välja sulanud ja seal möllavad mingid organismid … See oli mõtteviisi muutev kogemus, mis näitas, et mikroobid on elu alus,“ kirjeldab ta.

Arktika-aeg langes Kriguli enda jaoks keerulisse perioodi. Vanaisa suri neli päeva pärast polaaröö kursuse lõppu. Polaarpäeva kursuse ajal jõudis see traagiline sündmus talle päriselt kohale ja tegi olemise hapraks, nii et isegi maailma ühes erilisemas paigas viibimist oli raske nautida. Üldse oli polaarpäev keerulisem kui -öö. Pimedusega sai paremini hakkama, aga elu pideva tundega, et päike peaks kohe loojuma, aga seda siiski ei juhtu, oli palju keerulisem.

Teadus peaks olema asjade edasiviimine ning tähtis ei ole, kes seda konkreetselt teeb. Oluline on, et me kollektiivselt areneme.

Hariduslikus mõttes oli Norra kogemus siiski ääretult põnev ning pakkus muu hulgas võimalust näha kohti, kuhu tavainimesena eales ei pääse. „Teadus avab väga huvitavaid uksi,“ ütleb Krigul. „Tõenäoliselt ei ole sa päris normaalne inimene, kui tahad vabatahtlikult poolteist kuud pimedas või siis sama kaua järjest valges istuda. Ja kuna kõik seal olid sellised veidrikud, siis saime omavahel hästi läbi,“ muheleb ta.

Norras pakuti Krigulile ka doktorantuurikohta, kuid ta otsustas Eesti kasuks. Selle juures mängis talle endalegi üllatuseks suurt rolli igatsus kodumaise toidu järele. Loomulikult oli oma osa ka huvil mikrobioomi vastu, millega seal polnud võimalik süvitsi tegeleda.

Krigul kirjutas Elin Orule, et tahab doktorantuuris mikrobioomi uurida, ja mõneti isegi ootamatult sai nõusoleku. „Mikrobioomi valdkonnas on vaja tugevat statistilise analüüsi oskust, aga mina olin selles mõttes suvaline bioloog,“ ütleb ta, lisades aga, et ta lihtsalt ei andnud alla.

Põhiline vastuvõtu põhjus oli muidugi Kriguli kirg ja huvi seda teemat uurida ning selle nimel tööd teha. „Edasine on olnud lust ja lillepidu, kuigi oma hallide varjunditega,“ räägib ta. Oma sõnul on ta õnnega koos, sest teadlaselus on tähtis kokkuhoidev meeskond ning geenivaramu ja genoomika instituudi kollektiiv ongi igati toetav ja innustav.

„Inimesed on siin soojad, igaüks oma krutskite ja ägedate hobidega. Isegi kui tuled hommikul halva tujuga tööle, siis ei kesta see kaua. Kui veedad oma päevast kaheksa, kümme, kaksteist või neliteist tundi tööl kellegagi koos, siis seda ei ole võimalik teha, kui sa ei naudi keskkonda,“ kinnitab Krigul.

Mustast august välja

Ta tunnistab, et oli pärast doktorikraadi kaitsmist siiski pikalt madalseisus ning küsis endalt, kas jätkata teekonda teaduses või on aeg muutusteks. „Igal elualal on omad plussid ja miinused, sa pead kaaluma, mis sulle sobib. Mõtlesin, et doktorantuur on mu piir, et mul ei ole akadeemilist võimekust kaugemale minna, et see valdkond on nii keeruline,“ räägib ta avatult olukorrast, mida paljud doktorantuuri lõpetanud kogevad.

Teda aitaski lõpuks teadmine, et teaduses ei tee midagi üksinda. „Alati võid leida endal puudusi: sa ei pruugi olla väga hea esineja, võib-olla sa ei ole väga hea kirjutaja või analüüsija,“ loetleb ta. Heas meeskonnas aga korvatakse need vajalikud oskused ja sa ei pea üksinda kõiges tugev olema.

Krigul möönab, et see ei pruugi igal pool nii olla. Temagi on kuulnud töörühmadest, kus omavahel konkureeritakse ja üritatakse üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. „Või antakse kahele doktorandile sama teema ning võistlus käib selle peale, kumb esimesena artikli avaldab. Selline käitumine ei vii teadust edasi. See annab üksnes egole võimaluse õlale patsutada ning rahulolevalt mõmiseda: olen nähtav, mina tegin seda. Teadus peaks olema asjade edasiviimine ning tähtis ei ole, kes seda konkreetselt teeb. Oluline on, et me kollektiivselt areneme.“

Teadlased on õnnelik kaos – kõigil on palju tegemisi käsil ja kõik on ülekoormatud. Ja siis sa pead suunama nelja professorit, kellest ühelgi aega pole, nii et vajalikud asjad saaksid tehtud!

Möödunud talvel kirjutas Kertu Liis Krigul koos oma valdkonna tippudega Euroopa Liidu avaliku sektori koostöö projekti, mille eesmärk on aidata järele madala teadusuuringute ja innovatsiooni tasemega riike. Kriguli uurimisrühm hakkab mitmelt partnerülikoolide töörühmalt õppima meetodeid, mida saaks üle võtta siinse teaduskvaliteedi parandamiseks. Projektikirjutamise protsessi juhtis Eesti esindajana Krigul.

Rahvusvahelise projekti juhtimine oli talle täiesti uus kogemus. Ta ütleb teadlaste kohta „õnnelik kaos“ – kõigil on palju tegemisi käsil ja kõik on ülekoormatud. „Ja siis sa pead suunama nelja professorit, kellest ühelgi aega pole, niimoodi, et vajalikud asjad saaksid tehtud!“

Krigul küsis hiljem neilt oma tegevuse kohta tagasisidet, et õppida edaspidi paremini juhtima, ning hinnangud olid üllatavalt positiivsed: toonitati läbimõeldust ja tõhusust. „Kui mu iidolid ütlevad mulle, et sain keerulise asjaga hakkama, siis tunnen, et võib-olla ma ikka polegi nii vales kohas,“ rõõmustab ta.

Kõikidele mõistetav

Krigul on kindlalt seda meelt, et teadusest tuleb rääkida arusaadavalt, ja ta püüab seda ka ise alati teha. Oma valdkonda kirjeldab ta lihtsas keeles nii: „Uurin meie kehamikroobe ehk mikroskoopilisi organisme, kes ei ole meie enda keharakud, vaid teised elusolendid, ja seda, kuidas nad mõjutavad meie tervist.“ Mikrobioomi uurimisrühm kasutab küll inimeste proove ja uurib DNA-d, kuid see ei ole mitte inimese, vaid just nende teiste mikroorganismide DNA. Fookuses on nii see, kuidas meie eluvalikud mõjutavad kehamikroobe, kui ka vastupidine: kuidas kehamikroobid lõpuks meie tervist mõjutavad.

„Viimasel ajal – ning ilmselt ka tulevikus – on meie põhitähelepanu ravimitel: kuidas kehamikroobid mõjutavad meie ravivastust ehk kuidas me ravimitele reageerime. Kas võiksid tekkida kõrvaltoimed? Kas neil mikroobidel on oma osa ravimi toimes?“ Osal ravimitel on kehas toimimiseks mikroobe tarvis, ja paljud levinud ravimid – näiteks rahustid, antidepressandid ja põletikurohud – mõjutavad kehamikroobe.

Doktoritöös pidi Krigul uurima jämesoolevähi ja mikroobide seoseid. Andmete ja proovide kogumine on võtnud aga väga palju aega ja alles nüüd, kaks aastat pärast töö kaitsmist, saab ta neid lõpuks analüüsida. Aina rohkem leitakse tõendeid, et mikroobid võivad jämesoolevähi tekkes rolli mängida ning inimesel võib olla konkreetne jämesoolevähis esinev mikroobikooslus.

Praegu ongi tema uurimisrühm muu hulgas keskendunud sellele, et välja selgitada, kas oleks võimalik inimese kehamikroobide abil jämesoolevähki varakult tuvastada. See on oluline, sest jämesoolevähk areneb aeglaselt: algstaadiumis tavaliselt sümptomeid ei ole ning see tuvastatakse sageli liiga hilja.

Unistus riiklikust programmist

Jämesoolevähi sõeluuringus analüüsitakse peitverd, kuid proovid lendavad pärast seda prügikasti. Kriguli sõnul saaks neist aga analüüsida ka mikroobikooslust. Selleks peaksid inimesed andma eraldi nõusoleku oma proovi teaduslikuks kasutamiseks, mis tähendab, et teadlased peaksid läbi käima kõik perearstid ning paluma neil patsientidelt nõusolekud võtta.

Koostööd tuleks teha Tervisekassa ning Tervise Arengu Instituudiga. Kriguli sõnul üritasid nad korra sellele projektile raha saada, kuid tulutult.

„Minu suur unistus on, et meil oleks riiklik programm, kus need peitvereproovid säilitatakse, ning oleks võimalik analüüsida ka mikroobikooslusi,“ räägib Krigul, nimetades väljaheiteproovi pruuniks kullaks. Sellest saadavate andmete abil saaks vaadelda seoseid ka teiste haiguste, näiteks kõhunäärmevähi ja põletikuliste soolehaigustega.

Minu lootus on, et haiguste ravil arvestame üha enam oma triljonite sõpradega ja mõistame, et otsused ei mõjuta mitte ainult meie keharakke, vaid ka mikroobe.

Krigul keskendub oma uurimisrühmas praegu siiski sellele, et tuvastada võimalikult varases staadiumis jämesoolevähki. „Iseasi, kas see õnnestub. Teadus on õppimine ja proovimine. Võib-olla me ei suudagi mikroobikooslust vähieelses staadiumis kindlaks teha, võib-olla selgelt erinev kooslus tekib alles viimases staadiumis. Praegu need uuringud käivad.“

Huvitavaid andmeid võib lisaks väljaheidetele saada ka süljest. On kahtlus, et mõned suu mikroobid on oportunistid, kes otsivad võimalust kindlates tingimustes oodatust kahjulikumaks muutuda.

Krigul usub, et järgmise kümne aasta jooksul hakatakse mikroobe ravimeetodina üha enam kasutama ning ravimite määramisel arvestatakse inimese mikroobikooslust. „Minu lootus on, et haiguste ravil arvestame üha enam oma triljonite sõpradega ja mõistame, et otsused ei mõjuta mitte ainult meie keharakke, vaid ka meie mikroobe; et aina lähemale liigume sellele, et neid säästa ja hoida,“ räägib ta.

Veel kaugem unistus on, et inimese mikrobioom talletatakse varases eas, enne ravimite võtmist, et hilisemas eas oleks võimalik selle abil mikrobioom taastada. „See on selline sõge idee, nii et kui kellelgi on raha üle, siis võite helistada, teeme plaani ära!“

Teiste aitamine paneb silma särama

Kertu Liis Krigul on vabatahtlik MTÜ-s Guide Running Estonia ehk grupis Jooksusilmad. See ühendab inimesi, kes aitavad nägemispuudega jooksjaid, olles neile silmade eest. Jooksmine on nägijate jaoks tavaline tegevus ning paljud ei mõtlegi, et vaegnägijad ei pruugi ilma saatjata selleks võimelised olla.

MTÜ-sse sattus Krigul justkui kogemata: nägi juhtumisi Facebookis seda gruppi, tundis huvi ja liituski. „Seda rõõmu- ja empaatialaengut, mis mulle seal osaks on saanud, kiirgab ka mu muudesse igapäevategemistesse. See annab elule pidepunkti, kui siht kipub kaduma,“ ütleb ta.

Jooksusilmadest on ta leidnud endale hea sõbranna Karini, kellega käiakse jalutamas, aga ka teatris ja baariski. Grupi liikmed käivad koos matkadel, jooksuüritustel, isegi tandemrattaga rattarallil. See oli omaette ettevõtmine, sest Krigul pidi kõigepealt ise sõitu, sh rattalt maha tulekut harjutama. „Kui nägijatele on see muidu loomulik – kuidagi jala ikka maha saad –, siis meie pidime koos treenima, kummalt poolt minna,“ räägib Krigul.

Vaikselt on kuju võtmas ka sõge idee minna järgmisel aastal Ironmanile. Plaan on kokku panna vaegnägijate meeskond, kus üks liige ujub, teine sõidab rattaga ja kolmas jookseb, ning „jooksusilmad“ saadavad neid. „Kõik osalised on olemas ja idee küpseb,“ kinnitab Krigul, kes on triatlonitrenni teinud viis aastat „puhtalt enda jaoks, sest see toetab aju tööd“.