Nelja kuuga, mil Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise volinik Eveliis Padar on oma ametiülesandeid täitnud, on talle laekunud kaks korda rohkem kaebusi, kui esitati terve eelmise aasta jooksul kokku.
Padari sõnul on volinik sõltumatu nõuandja, kelle ülesanne on aidata inimestel mõista oma õigusi ja võimalusi ning toetada ülikooli selles, et keerulisi olukordi lahendataks õiglaselt, läbipaistvalt ja lugupidavalt. Ta soovib aidata ülikoolil kujundada suhtluskultuuri, kus keerulised olukorrad ei jää märkamata ega kasva kriisideks. Kõige keskmes on usaldus. „Ülikool ei saa olla koht, kus konflikte ei teki, kuid see saab olla koht, kus inimesed julgevad neist rääkida ja teavad, et neid kuulatakse ära, et nende muret võetakse tõsiselt,“ ütleb ta.
Hommikul intervjuule sõites olin bussis peaaegu ainus mees. Kas teil on seletus, miks ühistransporti kasutavad enamasti naised?
Tulin eile bussiga Tallinnast ja mehi ja naisi tundus olevat võrdselt.
Naised kasutavad ühistransporti meestest rohkem. Üks põhjus on kindlasti sissetulek: naistel on see keskmiselt väiksem. Auto ülalpidamine on küllaltki kallis, ka see mõjutab inimeste liikumisharjumusi. Oleme Eestis auto omamist ka veidi liiga palju fetišeerinud, uhke auto on olnud üsna tugevalt seotud edukuse kuvandiga.
Miks on niimoodi, et üliõpilaste hulgas on samuti enamuses naised?
Siin tuleb silmas pidada ühiskondlikke hoiakuid. Jällegi – üldistan ega räägi kellestki konkreetsest, aga meestel kipub olema lihtsam elus läbi lüüa. Naine õpib üpris varakult, et pead rohkem pingutama ja investeerima iseenda oskustesse ja teadmistesse, et oma väärtust tõendada ning lõpuks tööturul kuhugi jõuda.
Uuringud on näidanud, et meeste edukust elus ei määra ilmtingimata paberi olemasolu, ja võib-olla on tüdrukud selle teadmise üles korjanud. Kas see peab niimoodi olema? Ma arvan, et ei pea, sest teadusel ei ole sugu.
Kas on ikka nii, et teadusel ei ole sugu?
Sugu mõjutab seda, kuidas teaduses läbi lüüakse, aga uurimistöö ja tulemuste esitamine ei peaks sõltuma uurija soost.
Mille poolest Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise voliniku amet teid köitis?
Mind motiveerib õiglus. Võrdne kohtlemine on fundamentaalne osa minu maailmavaatest.
Võrdse kohtlemise voliniku ametikoht on vist kohustus, et ülikool saaks Euroopast raha taotleda?
Jah, seda ka niikuinii, aga ma arvan, et siin on tegelikult suur sisuline töö teha.
See ei ole siis nomenklatuurne ametikoht, mis tuleb ette näidata?
Ei ole nii. Mitme rahastusplatvormi tingimus on, et ülikool edendab võrdset kohtlemist, aga on ka päriselt tõsine vajadus, et ülikoolipere saaks õppida ja töötada turvalises keskkonnas.
Kui Eestis hakkasid pead tõstma arutelud, et kellel on õigus olla tema ise, tundus see mulle niivõrd vale ja õudne: keegi ei teinud suud lahti, et kuulge, need on elementaarsed inimõigused ja isikuvabadused. Miks me sellistel teemadel parlamendi tasemel kakleme?
Küsin korraks õigluse kohta. Te olete sotsiaaldemokraat, eks?
Olen.
Sotsiaaldemokraatia ei ole Eestis populaarne. Mis on mõjutanud teie maailmavaadet?
Eesti ülesehitamisel mängisid vasakpoolsed väga suurt rolli. See on ajaloos unustatud nüanss. Paraku tajutakse sotsiaaldemokraatiat negatiivse punase alatooniga, minu jaoks niimoodi ei ole.
On raske märkida, mis hetkel valid maailmavaate – see kujuneb ajas. Mind on mõjutanud elukogemus. Ma olen juba väga noorest east näinud ebaõiglust, olgu suurte mustrite või väikeste episoodidena. Kui Eestis hakkasid pead tõstma arutelud, et kellel on õigus olla tema ise, kes võib kellega koos olla, tundus see mulle niivõrd vale ja õudne: keegi ei teinud suud lahti, et kuulge, need on elementaarsed inimõigused ja isikuvabadused. Miks me sellistel teemadel parlamendi tasemel kakleme?
Tundsin, et minus oli püssirohtu teha suu lahti, formuleerida mõtteid. Eks ma selle eest olen karistada ka saanud. On päris kole, mismoodi vähegi sõnakamaid naisi sõimatakse.
Rääkige lugejale ka, mismoodi.
Kõik naised, kes on kunagi elus midagi ajakirjanduses avaldanud ning on seejärel teinud vea ja lugenud kommentaariumi, saavad aru, millest ma räägin. Vaatame näiteks, kuidas koheldakse Eestis naispoliitikuid, kuidas kritiseeritakse nende välimust, käekotte, mingeid kuuenda järgu asju, selle asemel et mõelda kaasa nende ideedega. Naiste marginaliseerimist näeb päris palju.
Kas kommentaariumide toon on viimastel aastatel läinud hullemaks või pigem tagasi tõmbunud?
Ajad on muutunud, aga kahjuks pigem on läinud hirmsamaks. Ma hüppaksin kommentaariumist edasi sotsiaalmeediasse. Kes kujundavad noorte meeste arvamusi? Kui vaatan, kes on manosfääri loojad ja milline meeletu võim ning jälgijaskond neil on, siis muutun murelikuks.
Meie ühiskonna tokerjas kõhualune tuleb sotsiaalmeediast päris õudsel kombel välja. Õnneks on meie ümber häid, tarku ja toredaid inimesi ka, aga vahepeal allhoovustesse süvenedes tuleb hirm peale.
Andrew Tate’i või Kris Kärneri seisukohtadest mõjutatud noor inimene võtab nende veendumused õppima tulles Tartu Ülikooli kaasa.
Olen kuulnud, et on võetud.
Mul ei ole illusiooni, et volinikul on võim kedagi ümber kasvatada. Ülikooli kui organisatsioonina saame luua standardid ja öelda, kust läheb piir.
Kas võrdse kohtlemise voliniku eesmärk on noori mehi ümber kasvatada?
Mul ei ole illusiooni, et volinikul, kes iganes seda kohta täidab, on võim kedagi ümber kasvatada. Ülikooli kui organisatsioonina saame luua standardid ja öelda, kust läheb piir. Kas inimene seda kuulab, sõltub temast.
Voliniku roll ei olegi kedagi ümber kasvatada, karistada või kohut mõista. Ma arvan, et voliniku esimene roll on tagada turvaline keskkond, kus ka need, kes istuvad Andrew Tate’i järgija kõrval ja kuulavad suurte silmadega, mis ta praegu näiteks seminaris ütles, julgeks vastata, et see ei ole okei. Ülikool vastutab, et auditooriumi ees oleks õppejõud, kes ütleks, mis ei sobi.
Kui Tate’i järgija jõuab ülikooli, siis oluline on, et ta keskenduks teadusele, aga kui ta tõesti hakkab oma sõnavõttude või tegudega ohustama kolleegide või tudengite turvalisust ja väärikust, siis see ongi organisatsiooni juhtimise küsimus, kuidas me reageerime. Kas vaikime, lükkame kalevi alla, lepime, et jah, ta on natuke imelik, või suudame probleemi käsitleda?
Te olete ülikooli personaliosakonna töötaja. Nüüd ütlete võib-olla, et ma küsin kiuslikult, aga põhimõtteliselt olete ametnik laua taga, kus peate pabereid täitma. Millised on teie volituste piirid?
Te küsite, mida volinik teeb, kuidas mu töö välja näeb? Ametikoht on ülikoolis uus, mul täitus alles sada päeva, nii et lisaks igapäevastele pöördumistele on minu töö praegu suures osas ka kuulamine. Kohtun üksuste juhtide, töötajate ja üliõpilastega, et mõista nende ootusi ja vajadusi.
Kõige nähtavam osa minu tööst on küll pöördumistega tegelemine, kuid sama oluline on ennetustöö: aidata kujundada suhtluskultuuri, kus keerulised olukorrad ei jää märkamata ega kasva kriisideks. Minu jaoks on kõige keskmes usaldus. Ülikool ei saa olla koht, kus konflikte ei teki, kuid see saab olla koht, kus inimesed julgevad neist rääkida ja teavad, et neid kuulatakse ära, et nende muret võetakse tõsiselt.
Volinik on sõltumatu nõuandja, kelle ülesanne on aidata inimestel mõista oma õigusi ja võimalusi ning toetada ülikooli selles, et keerulisi olukordi lahendataks õiglaselt, läbipaistvalt ja lugupidavalt.
See ametikoht pole võluvits, mis lahendaks üleöö kõik ebaõigluse või ebamugavate olukordadega seotud probleemid. Töökultuuri kujundamine ja usalduse loomine on pikaajaline protsess. Volinik saab sellele kaasa aidata, kuid turvalise ja lugupidava õpi- ja töökeskkonna loomine on meie kõigi ühine vastutus.
Tegelikult küsisin pigem volituste ulatuse kohta. Kas te saate mõjutada rektori või nõukogu otsuseid?
Volinik ei ole juhtimisorgan ega tee rektoraadi või nõukogu eest otsuseid. Minu roll on olla sõltumatu ja erapooletu asjatundja: anda professionaalset nõu, juhtida tähelepanu probleemidele ja rikkumistele ning teha ettepanekuid nende lahendamiseks ja ülikooli töökultuuri parandamiseks. Lõplike juhtimisotsuste tegemine ei kuulu voliniku pädevusse.
Ametikoht on aga alles uus ning selle täpsemad tavad ja koostöövormid alles kujunevad.
Mitu kaebust on praegu teie töölaual?
Ma tulin tööle 24. aprillil. Esimene pöördumine tuli mu postkasti samal päeval ja sellest ajast on minuni jõudnud 22 pöördumist. Sel aastal on pöördumisi ülikoolile võrdse kohtlemise teemal tulnud vist 27 või 28.
Loomulikult ei saa konfliktiolukorrad või keerulised juhtumid alati lõppeda nii, et kõik on hirmus rahul.
Kaebuste hulk on järelikult praegu peaaegu kolmekordne võrreldes mullusega, mil laekus kokku 11 kaebust.
Jah. See tähendab, et inimesed on voliniku üles leidnud. Aga voliniku töö edukust ei saa mõõta selle järgi, kui palju on pöördumisi. Pigem on küsimus selles, kas inimesed julgevad pöörduda, kas nad usuvad, et selle tulemusel midagi muutub, et organisatsioon kuulab nad ära ja tegeleb probleemiga.
Neist 22 pöördumisest on seni edukalt lõppenud umbes kümme, kus mulle on kirjutatud: aitäh, ma sain oma vastuse.
Loomulikult ei saa konfliktiolukorrad või keerulised juhtumid alati lõppeda nii, et kõik on hirmus rahul. See on ka üks selle töö pingeid, millega tuleb leppida ja tegeleda.
Kui räägitakse võrdsest kohtlemisest, siis kõige rohkem saavad meedias tähelepanu seksi ja suhetega seotud mured. Mis teemadel kaebusi on esitatud?
Seda küsimust saab minu käest küsida aasta või paari pärast. 22 kaebuse põhjal ei saa mustreid joonistada. Valdkonnad on erinevad: töökius, võimusuhted, küsitava väärtusega suhted – näiteks kui keegi tajub, et tema tööd mõjutavad kolleegide ja ülemuste soosivad suhted. Ma ei taha konkreetsetest kaasustest rääkida, see ei oleks aus ega viisakas.
Ülikooli soovitus on, et esimene lahendus taoliste kaebuste puhul oleks lepitusmenetlus. Ülikool on aga oma olemuselt hierarhiline organisatsioon ja on väga raske ette kujutada, et alluva ja ülemuse konfliktis võiks toimuda edukas leppimine.
Lepitusmenetlusteks on ülikool ka varasematel aastatel kaasanud professionaale. Ma julgeks väita, et enamik neist menetlustest on lõppenud osapooltele vastuvõetavate tulemustega. Aga see soovitus, et esimene lahendus on lepitusmenetlus, tähendab eelkõige seda, et julgustus on pidada otse raskeid ja ebamugavaid vestlusi. Esmane lahendus, kui ei ole tegemist ekstreemse juhtumiga, võiks olla inimeste omavaheline suhtlus.
Kui ülemus on teinud liiga, siis ei kõla väga usutavalt, kui ta ühel päeval ütleb: ma enam nii ei tee.
Volinikuna pean oma töös lähtuma mõjust. Kui keegi tunneb, et talle on liiga tehtud, ta on haiget saanud, siis see on piisav põhjus, et volinik olukorda käsitleks. Kui ülemus on teinud liiga – kelle tõlgendus see on? Võib-olla pole ülemus ise arugi saanud, et on midagi halba teinud. Lepitusmenetluse üks osa on ka see, et inimene, kelle pärast pöörduti, saab pildi ette, milline on olnud tema tegude mõju teisele inimesele. Kavatsus ja mõju on väga erinevad asjad.
Ülikoolis tuleb piiride segunemist palju ette, sageli põimuvad omavahel juhendamine, mentorlus, karjäär ja sõprus. Enamasti ei tekita see konflikte, aga kui probleemid tekivad, siis on oluline – ja küpse organisatsiooni tunnus –, et neid julgetaks lahendada, neist rääkida.
Kui inimene ei julge ise rääkida, siis tulebki volinik appi. Lepitusmenetlus on töörahu taastamiseks. Selle eeldus on, et kõik osapooled on vabatahtlikult valmis selles osalema. Me ei sunni kedagi.
Kas Tartu Ülikoolis on lubatud näiteks õppejõudude ja üliõpilaste saunaõhtud või sotsiaalmeedias suhtlemine? Kuidas on ülikool sõnastanud sobiva käitumise formaalsed piirid?
Tartu Ülikoolis ei ole neid piire praegu kirjalikult fikseeritud. Meie ülikool on väike, instituudid on väikesed, tudengite ja õppejõudude sõprussuhted ja ühisüritused on olnud tavapärased. Paljudes maailma ülikoolides püütakse võimupositsioonidest tulenevaid piire teadlikumalt hoida. Selle poole võiksime ka oma töökultuuriga liikuda. See ei tähenda, et peaksime hakkama täiskasvanud inimeste sõprussuhteid või ühiseid üritusi keelama. Küll aga vastutab piiride hoidmise eest eelkõige võimupositsioonil olija, enamasti õppejõud või juhendaja. Ta peab arvestama, et isegi sõbralik ja heatahtlik suhe võib võimuerinevuste tõttu mõjuda teisele inimesele hoopis teisiti.
Missuguse võrdse kohtlemise koolituse peavad üliõpilased kohustuslikus korras läbima?
Ülikoolis on kohustuslik küberhügieeni koolitus. Võrdse kohtlemise koolituste vastuargument on olnud, et kohustus tekitab tõrksust. Minu eesmärk on välja töötada kursus, mida oleks võimalik läbida vabatahtlikult.
On olnud mõte, et uutele töötajatele oleks võrdse kohtlemise koolitus kohustuslik, aga kursust ennast praegu ei ole. Plaanime selle koostada koostöös teiste ülikoolidega, sest probleemid on sarnased.
Mina tahan oma töös lähtuda andmetest. Seni on meil olnud kõhutunne, teiste riikide ja ülikoolide teadmised ning kogemused.
Tartu Ülikoolis käib praegu ahistamise, töökiusu ja diskrimineerimise teemaline uuring.
Sellega tegeleb Kai Pardi eestvedamisel töörühm, kuhu kuulub eri valdkondade inimesi. Kevadel sai vastata ankeetküsimustikule, suve lõpus kogunevad fookusgrupid. Kokkuvõtteid peaksime nägema aasta lõpuks.
Mina tahan oma töös lähtuda andmetest. Seni on meil olnud kõhutunne, teiste riikide ja ülikoolide teadmised ning kogemused. Me arvame, et midagi sarnast võib olla ka meil, aga me ei tea seda. Konkreetsete andmete põhjal saame selgema teadmise, kuidas probleeme ja teemasid käsitleda.
Kui hea on teadmine ülikooli töötajate soolise palgalõhe kohta?
Statistikaveebis on kõigile ülikooli töötajatele näha, kuidas palganumbrid jagunevad. Ma olen seda põgusalt sirvinud ja tundub, et seal on mingisugused anomaaliad.
Kas teil on eesmärgid palgalõhe vähendamiseks?
Eesmärk on see, et palgalõhe oleks väiksem. Võrdsus ei ole aga mingisugune asi, mis kohe kätte jõuab. See on pikk protsess.
Kas anomaaliad on ka muude ametikohtade täitmisel või üliõpilaste vastuvõtmisel: kas on liiga palju naisi või liiga palju mehi, kas jõukam elanikkonnakiht on üleesindatud, kas üliõpilaste hulgas on vene keelt emakeelena kõnelejaid jne?
Vastuvõtt ülikooli toimub ühtsetel alustel, hinnatakse akadeemilist võimekust. Kas noorte meeste või naiste huvi kõrghariduse vastu on erinev, on juba teine teema.
Ühesõnaga, tuleb nagu tuleb ja läheb nagu läheb.
Trend on igal pool maailmas praegu sama – naisi tuleb ülikooli rohkem.
Aga ülikool ei pinguta selle nimel, et tuleks rohkem mehi?
Mina arvan, et pingutab, aga ma ei oska täpsemalt kaasa rääkida, sest see teema ei ole minu töölaual olnud.
Te protestisite selle vastu, et Viljandi kultuuriakadeemia endine direktor Juko-Mart Kõlar asub ametisse Tallinna Filharmoonias. Mu küsimus on andestusest. Mitu aastat peab ta veel olema õpetaja Narvas ega või saada juhiks?
Juhipositsioon ei ole ühelegi inimesele igavesti tagatud pärisosa. Kui vaadata ühiskondlikku reaktsiooni, siis Kõlari puhul oli juhipositsioonile naasmine ühiskonna hinnangul ilmselgelt liiga vara.
Õiget vastust küsimusele, kui pikk peaks olema ühelt juhikohalt teisele liikumise vahele jääv aeg taoliste möödalaskmiste järel, ei ole. Oluline on näha sellistes kaasustes pooltoone.
Ei ole vaid kaks äärmust: juht või lihttööline. Seda kiputakse unustama. Juhtimise ja spetsialistina töötamise vahel on terve hulk erinevaid vastutustasandeid. Kui inimene on näidanud, et tal puudub oskus piire tajuda või inimestega lugupidavalt suhelda, siis võib olla põhjust küsida, kas ta on valmis uuesti juhtimisvastutust kandma. Mõnel juhul ehk polegi.
Aga kui inimene on oma käitumise eest vastutuse võtud, avalikult vabandust palunud, ja ka inimesed, kellele ta haiget tegi, leiavad, et olukord on saanud nende jaoks lahenduse, siis ma ei näe põhjust inimest eluks ajaks juhtimisest kõrvale jätta. Kõlarit ei pea ühe juhtumi pärast eluaeg karistama. Küll aga peab iga värbamisotsuse puhul hindama, kas inimene on valmis kandma selle rolliga kaasnevat vastutust ja usaldust, kuidas see mõjub kollektiivile ja millise sõnumi saadab ühiskonnale.
Linnaruumi ei muuda ainult jalgrattateedega, vaid selles on palju nüansse. Ma ei pea verist võitlust, aga näen, et linnaruum läheb paljudele inimestele korda.
Üks paljudest asjadest, millega tegelete, on Facebooki grupp „Naise näoga linn“. Missugune on mehe näoga linn?
Keskmine linnaruum, kus iganes aknast välja vaadata, on enamasti mehe näoga. Keskmine mees on heaoluline, heas toonuses, omab mitut autot, mõtleb vähem keskkonnateemadele. Linnaruumi on aastakümneid kujundatud autoinimese nägemust mööda ega ole mõeldud ratastoolile või lapsevankrile, või et bussipeatused peaksid olema kohtades, kus elab rohkem inimesi.
Linnaruumi ei muuda ainult jalgrattateedega, vaid selles on palju nüansse. Ma ei pea verist võitlust, aga näen, et linnaruum läheb paljudele inimestele korda.
Võitlemisest rääkides – olete Kaitseliidu liige. Mis on seal teie eriala ja miks Kaitseliit teid köidab?
Ma olen allohvitser. Eesti asi on minule elementaarne. Kui me tahame jätkuvalt nautida vaba ühiskonda, kus minusugune naine võib tulla ja öelda, et naisel on õigused, siis tuleb natukene ka panustada. Mõnikümmend kilomeetrit ida poole on jõud, kes kindlasti seda ei võimaldaks ja kellel on huvi mõjutada seda, mismoodi meie elu, tulevik ja riik välja näevad.
Kuidas ülikoolipere liige peaks käituma, kui tunneb, et on kogenud ahistamist, kiusamist või ebavõrdset kohtlemist?
Minu poole võivad pöörduda nii töötajad kui ka üliõpilased, kui nad tunnevad, et neid on koheldud ebavõrdselt, nad on kogenud ahistamist või töökiusu, tajunud sobimatuid võimusuhteid või muud olukorda, mis on mõjutanud nende õiglustunnet, turvalisust või väärikust. Minu ülesanne on aidata olukorda läbi mõelda, selgitada võimalusi ja vajadusel suunata edasi sobivasse menetlusse või tugiteenuse juurde.
Lisaks volinikule on ülikoolis olemas võrdse kohtlemise tugiisikute võrgustik. Need on vastava koolituse läbinud vabatahtlikud ja motiveeritud töötajad, kes saavad olla esimeseks usalduslikuks kontaktiks inimesele, kes alles püüab oma kogemust mõtestada ega ole veel kindel, kas või kuidas edasi liikuda.
Aasta lõpuks loodame kasutusele võtta veebipõhise pöördumiste süsteemi. Seni saab minu juurde kohtumise aja broneerida MS Bookingu kaudu või e-kirja teel. Vajalikud kontaktandmed ja broneerimislingi leiab ülikooli võrdse kohtlemise veebilehelt.
Enne pöördumist soovitan mõelda kolmele küsimusele.
- Milline konkreetne käitumine või korduv muster on muret tekitanud?
- Milline on olnud selle mõju – kuidas on see mõjutanud sinu õppimist, töötamist või heaolu?
- Millist lahendust ise ideaalis ootaksid?
Nende küsimuste läbimõtlemine aitab vestlust fookuses hoida ning võimaldab ka mul paremini hinnata, milline tugi või järgmine samm võiks olla kõige sobivam.
Eveliis Padar
Loov tartlane
- Eveliis Padar on neljandat põlve tartlane ja teist põlve haritlane.
- Ta sai üsna varakult aru, et Tartus voolab elu tema jaoks sobivas rütmis. Ta on lugenud ja uurinud Tartu kodulugu ning hindab kõrgelt linna akadeemilist õhkkonda ja ajalookihistusi. Tartu on ka tema esimese luulekogu „Üle Toome ja veel veidi“ keskne inspiratsiooniallikas.
- Luuletusi kirjutades otsib Padar muu hulgas osadust inimestega, kes oskavad näha sarnaseid detaile, tajuda nüansse. Luuletamise kui eneseväljenduse viisi põhjus on osake soovist, et maailmas oleks veidikene rohkem tundeküllust, helgust ja ilu.
