„Minu peamine unistus on, et iga inimene saaks oma elus keskenduda sellele, mida ta kõige rohkem soovib teha. Tüütud ülesanded võiks delegeerida robotile ja tehisarule,“ ütleb Tartu Ülikooli koostöörobootika professor Karl Kruusamäe.
Konks on aga selles, et mõnele inimesele meeldib ise savist kruuse voolida, aga teisele on ka poest uute tasside soetamine tüütu; mõni eelistab veeta terve õhtu kokates, aga teise jaoks on ka leivale vorstiviilu lõikamine eneseületus. Tulevikurobootika võiks pakkuda paindlikke lahendusi, mis vastaks iga inimese eripärale ja ootustele.
Eriti hea, kui niisugused robotid võimaldaksid meil kõigil elada pisut tervislikumalt, näiteks kokandusrobot valmistaks meelepäraseid, ent samas tervislikke roogasid. Selliseid igaühega kohanevaid masinaid me ilmselt 5–10 aasta pärast veel ei kohta, kuid mitmesugused robotid on tootmises ja kodumajapidamistes kasutusel juba ammu.
Paljudes inimestes võib robotite ja tehisaru pakutav abi veel võõristust tekitada, aga 40–50-aastased, kes on digiteenustega juba harjunud, on paarikümne aasta pärast, kui nad on kõrgemas eas, palju tõenäolisemalt valmis oma igapäevaelus tehnoloogilisi abilisi vastu võtma.
„Eakas inimene võib vajada abi kodus liikumisel, aga robot võib olla ka see, kes nügib teda aktiivsemalt liikuma või tegema midagi, mis aitab kognitiivset võimekust hoida. Ja tegelikult võib ju iga inimene eelistada, et kodus imeb tolmu, peseb põrandaid ja aknaid, triigib pesu ja teeb muid töid hoopis robot,“ ütleb Kruusamäe. „Kõige tähtsam on see, et inimene saaks vajaduse korral abi!“
„Oleme uurinud, kuidas lihtsustada robotiga suhtlemist inimkõne ja käeviibete abil, aga ka seda, kuidas saaks roboteid tänu liitreaalsusele paremini juhtida. Kui masin saab inimesest õigesti aru, siis on ka palju tõenäolisem, et sellest on inimesele kasu!“
Lihtsalt öeldes on Kruusamäe uurimisvaldkond robotite ja teiste masinate kasutusmugavuse parandamine, et muuta inimeste elu masinate keskel kergemaks. Eesmärk pole inimest robotiga asendada, vaid aidata seal, kus abikäsi pole piisavalt, näiteks tervishoius.
Paljudes raamatutes ja filmides on püütud mõtestada robotite, tehisaru ja inimeste suhet: millist ohtu robootika meile kujutada võib, kuidas tagada selle ohutus inimkonnale, kust üldse läheb inimese ja masina vaheline piir jne. „Robotid kui koduabilised, inimeste eest hoolitsejad pikkadel kosmosereisidel, seadmete remontijad, ehitajad, sõdurid, arstid, transpordivahendid – eks need näited kirjeldavadki oma aja unistusi sellest, kuidas elu võiks tulevikus inimese jaoks lihtsam olla,“ loetleb Kruusamäe.
Ta tõdeb, et mõistagi peitub tehnoloogilistes arenguhüpetes ka ohte. Võib tuua hulga näiteid teaduslike avastuste ja tehnoloogiliste saavutuste kuritarvitamisest, ent sellegipoolest on suudetud kasutada uut tehnoloogiat inimkonna hüvanguks: tuumafüüsika aitab toota energiat, internet võimaldab erakordselt laia juurdepääsu teabele jne.
„Meie ülesanne ülikoolides on suurendada ühiskonna teadlikkust nii võimalikust kasust kui ka kaasnevatest ohtudest. Ei tohi ära unustada, et teadlaste ja inseneridena tuleb tehnoloogiat arendada ja rakendada vastustundlikult,“ meenutab Kruusamäe.
„Inimene, kes krüptograafiast aru ei saa, kasutab seda ikkagi iga kord, kui internetipanka sisse logib. Robootikaga on sama lugu – sellest ei saa üle ega ümber.“
Koostöös partneritega Texase Ülikoolist Austinis, Viini Tehnikaülikoolist, Delfti Tehnikaülikoolist ja Aalto Ülikoolist on ta otsinud parimaid viise selleks, et robotiga toimetav inimene saaks keskenduda ülesandele, mitte robotiga suhtlemisele. „Oleme uurinud, kuidas lihtsustada robotiga suhtlemist inimkõne ja käeviibete abil, aga ka seda, kuidas saaks roboteid tänu liitreaalsusele paremini juhtida,“ selgitab Kruusamäe. „Kui masin saab inimesest õigesti aru, siis on ka palju tõenäolisem, et sellest on inimesele kasu!“
Kruusamäe on teinud teadus- ja õppetööd muu hulgas elektroonika ja mehaanika disaini, tarkvaraarenduse, süsteemide integreerimise ja seadmete prototüüpimise alal ning osalenud mitmes grandiprojektis, mis edendavad robootika õpetamist ja arendamist.
Ta kaitses 2012. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi füüsika erialal, töötas järeldoktorantuuris Jaapani Riiklikus Tööstusuuringute ja -tehnoloogia Instituudis (AIST) ja pärast seda oli külalisteadur Texase Ülikoolis Austinis. Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonnas on ta töötanud arvutitehnika ja infotehnoloogia õppekavade programmijuhi, robootika dotsendi ja kaasprofessorina ning teinud arenduskoostööd mitme Eesti ettevõttega.
Alates 1. jaanuarist 2026 on Karl Kruusamäe Tartu Ülikooli koostöörobootika professor.
Uurimistöö sisu ühe lausega
Minu uurimistöö keskmes on inimene, kes saab kasu robotist.
Huvipakkuvaimad uurimisteemad
Praegu saavad minu põhitähelepanu endale sotsiaalne robootika ning eesmärgipärane koostöö inimeste ja robotite meeskonnas. Neist esimese puhul otsime lahendust sellele, kuidas võiksid robotid toetada meie füüsilist ja vaimset heaolu, teise puhul räägime eri tüüpi tööülesannetest, kus inimene ja robot toimetavad ühise eesmärgi nimel.
Üllatav avastus
Kõige üllatavam pole minu jaoks üldsegi seotud teadusavastustega, vaid hoopis sellega, et näen päevast päeva, kuidas maailma muutvaid ja heas mõttes hullumeelseid ideid annab ellu viia, kui on tahet ja entusiastlikke inimesi. Näiteks ehitavad meie tudengid Eesti esimest humanoidrobotit, mis saab aidata lastearste ja hooldekodusid. Või võtkem näiteks Solaride, tudengisatelliit ja KuupKulgur. On tõeliselt värskendav ja inspireeriv olla ümbritsetud sellistest inimestest ja ideedest!
Akadeemiline eeskuju
Inimesi, kes on mind inspireerinud, kujundanud ja toetanud, on tohutult palju: suurepärane matemaatikaõpetaja põhikoolis, innustavad õppejõud bakalaureuse- ja magistriõpingute ajal, toetavad juhendajad doktorantuuris, kolleegid nii Eestis, Jaapanis kui ka USA-s, juhendatud üliõpilased ja paljud-paljud teised. Kõik nad on minu akadeemilisele teele jätnud oma jälje.
Vaba aeg
Vabal ajal veedan aega oma perega, võimalusel värskes õhus. Minu jaoks polegi niivõrd oluline konkreetne tegevus kui inimesed, kellega koos olen.
Parim viis puhata
Nautida head muusikat ja ilukirjandust.
Soovitan soojalt!
Ulmekirjanduses on üks minu lemmikautoreid Philip K. Dick. Enam kui pool sajandit tagasi arutles ta vägagi ettenägelikult inimese, tehnoloogia ja ühiskonna vahekordade üle tulevikus ehk meie nüüdses olevikus. Soovitan lugeda üht tema tuntumat teost „Kas androidid unistavad elektrilammastest?“ (Tänapäev, 2001) või vaadata selle põhjal vändatud filmi „Blade Runner“ – viimase puhul tasub eelistada n-ö režissööri versiooni (director’s cut). Kuulamiseks sobib aegumatu pala „Insener Garini hüperboloid“ ansamblilt Vennaskond.
Mida peaks teadma robootika kohta?
Inimene, kes krüptograafiast aru ei saa, kasutab seda ikkagi iga kord, kui internetipanka sisse logib. Robootikaga on sama lugu – sellest ei saa üle ega ümber. Kogu maailm on automatiseeritud ja automatiseerub veel enam. Isegi kui me robootikat ei teadvusta ja sellest aru ei saa, siis meie elu mõjutab see iga päevaga aina rohkem.
Millest võiks tudeng alustada?
Alustada võiks lihtsalt alustamisest. Inseneeria on mahukas ja keeruline. Robootikas on rohkelt tahke: mehaanika, elektroonika, tarkvara. Kõige olulisem on kuskilt pihta hakata, vahet pole, millisest otsast. Ja seejärel tuleb olla lihtsalt järjekindel. Pidev töö viib sihile ja see maailm, mis sedasi avaneb, on täiesti imetabane.
