Kultuuripärandi professori Elo-Hanna Seljamaa sõnul ei ole kultuur staatiline uurimisobjekt, vaid pidevalt muutuv inimestevaheline suhe. Elevandiluust tornist kultuuripärandit uurida ei saa.
Elo-Hanna Seljamaa juhatab vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli. Tema teadustöö keskmes on kuulumise ja kultuuripärandi teemad seostatuna vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga.
Vaimne kultuuripärand on üks neid kategooriaid, mille kaudu kogukonnad, aga ka rahvad, regioonid ja riigid end tänapäeva maailmas mõtestavad ja positsioneerivad ning teistele nähtavaks ja mõistetavaks teevad. „Vaimsest kultuuripärandist on kujunenud globaalne majanduslik ressurss. Järjest enam nähakse selles ka sotsiaalset ressurssi ning teadmisi ja oskusi, mis toetavad eluga hakkamasaamist: need aitavad kliimamuutusega kohaneda ja tarbimisharjumusi muuta, suurendavad vaimset ja füüsilist heaolu,“ loetleb Seljamaa.
Kõige rohkem intrigeerivad teda juhtumid, kus tekib vastuolu selle vahel, mida kogukonnad või inimesed oma kultuuripärandiks peavad ja mis on vaimse kultuuripärandina määratletud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonis.
„Konventsioon peab vaimseks kultuuripärandiks ainult selliseid nähtusi, mis ei riku inimõigusi, põhinevad vastastikusel austusel ja toetavad säästvat arengut. Elavad kultuuripraktikad isegi ei püüa sageli neid tingimusi täita, pigem vastupidi,“ jutustab Seljamaa. Siit joonistub välja UNESCO tsiviliseeriv missioon, millest tulenevaid pingeid pärandiloome kriitiline uurimine mõista aitab.
Kultuur elab dialoogist, mitte ohutundest, ja eksisteerib inimeste kaudu.
Meedias räägitakse rahvuskultuurist sageli nii, nagu oleks see ohus ja kadumas – ohutunnetus on justkui väikekultuuri loomulik seisund. Seljamaa sõnul elab kultuur dialoogist, mitte ohutundest, ja eksisteerib inimeste kaudu. „Ka rahvuskultuur elab uuesti ja ümber tõlgendamistest ning on seda elujõulisem, mida rohkem sellega suhestutakse ja mida rohkem on erinevaid suhestujaid ja tõlgendajaid,“ ütleb ta.
Ühes tema praeguses teadusprojektis, mida viiakse ellu koostöös teiste Baltimaade ja Taani teadlastega, uuritakse laulmist kriisiolukorras. „Lauludest endist olulisem on laulmine kui jagatud tegevus,“ ütleb Seljamaa. „Eesti elanikele võiks soovitada julgust rohkem koos laulda, nii eri seltskondades kui ka eri olukordades.“
Seljamaa uurib etnilisust, rahvuslust ja lõimumist Eestis ning pärandit ja kuulumist. „Kultuuripärandi ja kuuluvuse uuringutes põimuvad isiklik, kohalik, rahvuslik ja rahvusvaheline tasand ja vaade. Samal ajal on kuulumine ja kultuuripärand elulised teemad, mis puudutavad meid kõiki ja millega saab ning tasub oma kogemuste kaudu kaasa mõelda.“
Kuulumine on tema sõnul protsess või teekond, mille tajumine on vahel rohkem, vahel vähem selge. Probleemiks muutub see siis, kui kuulumine lakkab olemast iseenesestmõistetav – näiteks kui satume uutesse oludesse või mingi rühm arvab meid enda hulgast välja.
Avastan üha uuesti, kui oluline ja sügavalt juurdunud on Eestis ja eesti keeles arusaam rahvusest kui sünnipärasest omadusest ning kui harjumatu on mõelda rahvusest kui kodakondsusest.
Arusaamad rahvuslusest või kuulumisest muutuvad aeglaselt ja viimaste aastate geopoliitiliste vapustuste mõju alles selgub. Seljamaa viitab, et USA-s või Lähis-Idas praegu toimuv algas tegelikult palju varem, kui sündmused uudiskünnise ületasid; ka Ukraina sõja lugu on sõjast endast pikem. Küll aga tõdeb ta, et kuulumise teemad oma eri avaldumisvormides on muutunud olulisemaks ja vormivad meie aega mitmel moel, mis alles ootavad uurimist.
„Kuulumise protsesside ja kultuuripärandi ning nende lõikepunktide analüüsimine Eestis ja rahvusvahelises plaanis aitab mõista Eestit, Eesti inimesi, meie võimalusi ja katsumusi mitmest vaatepunktist ja mitmel tasandil, ka rahvusvahelises võrdlevas kontekstis,“ räägib Seljamaa.
Elo-Hanna Seljamaa on hariduselt folklorist ning üliõpilaste seas hinnatud õppejõud ja juhendaja. Doktorikraadi sai ta 2012. aastal Ohio Osariigi Ülikoolis, kaitstes uurimistöö rahvuslusest, etnilisusest ja lõimumisest postsovetlikus Eestis.
Seljamaa on korraldanud hulgaliselt konverentse ja muid teadusüritusi ning esineb sagedasti eksperdina vaimset kultuuripärandit ja kultuuriuuringuid käsitlevatel üritustel. Ta on kureerinud kunstinäitusi ning käsitlenud etnograafiliste meetodite kasutamist kunstipõhises loovuurimistöös. Seljamaa on ajakirja Narrative Culture (Wayne State University Press) toimetaja ning kuulub veel mitme erialaajakirja toimetuskolleegiumisse.
Ta on töötanud Göttingeni, Helsingi ja São Paulo ülikoolis. Tartu Ülikoolis on ta olnud õppekorralduse spetsialist, referent, lektor, teadur, vanemteadur ja kaasprofessor ning juhtinud pikalt folkloristika ja pärandirakenduste rahvusvahelist õppekava. Ta on kultuuriteaduste instituudi asejuhataja doktoriõppe alal. Alates 1. veebruarist 2026 on Elo-Hanna Seljamaa Tartu Ülikooli kultuuripärandi professor.
Uurimistöö sisu ühe lausega
Kombineerin kuuluvuse ja kultuuripärandi uuringuid, et analüüsida pärandiloome protsesse ning teisi kultuuripraktikaid ja -tekste, mille kaudu indiviidid, rühmad ja riigid kuulumist loovad, väljendavad ja ka vaidlustavad.
Huvipakkuvad uurimisteemad
Eesti sisemise mitmesuse uurimine on lõputult põnev, sest see tähendab kohtumisi siinsete inimestega, kes avavad justkui oma ja tuttavat uute nurkade alt. Eesti muutub seeläbi suuremaks, mitmekihilisemaks ja keerulisemaks, aga ka mõistetavamaks. Vaimse kultuuripärandi kategooria põhineb valikutel. Väga oluline on küsida, kes ja mis valituks ei osutu ning kuidas võiks pärandiloomet kaasavamaks muuta.
Rahvuse sügav tähendus
Avastan üha uuesti, kui oluline ja sügavalt juurdunud on Eestis ja eesti keeles arusaam rahvusest kui sünnipärasest omadusest ning kui harjumatu on mõelda rahvusest kui kodakondsusest. Sõna rahvus eri tähendused on kui mündi kaks külge, mille kaudu mõelda kuulumise võimalustest ja võimatusest, aga ka vaimsest kultuuripärandist, rahvusteadustest ning rahvusülikoolist.
Akadeemiline eeskuju
Akadeemiline maailm on sügavalt kollektiivne, mistõttu ei nimetaks ma eeskujuna ühtegi konkreetset nime. Vahel võib möödaminnes öeldud toetav sõna või õigel hetkel jagatud mõte või tähelepanek panna liikuma midagi suurt. Olen väga tänulik mitmetele õppejõududele ja kolleegidele nii Eestis kui ka välismaal, kes on tagantjärele otsustavaks osutunud hetkedel mind julgustanud ja toetanud ning minusse uskunud.
Kitsamalt, erialases plaanis, oli väga inspireeriv USA-s Ohio Osariigi Ülikoolis läbitud doktorantuur, mis õpetas märkama ja mõistma folkloori toimimist elu osana siin ja praegu. Selline vaade soodustab interdistsiplinaarsust, näiteks koostööd folkloristika ja politoloogia või folkloristika ja ajalooteaduse vahel. Doktorantuur ladus ka kindla vundamendi vaimse kultuuripärandi ja pärandiloome protsesside kriitiliseks analüüsimiseks.
Vaba aeg
Olen teismelise vanem ja tütrega koos argiste asjadega tegelemine on alati eriline. Oma lapsepõlvekodust olen kaasa saanud intensiivse suhte visuaalse kunstiga. Mulle meeldib näitustel käia ja kunstiga kaasa mõelda, meeldib ka lugeda.
Parim viis puhata
Elan mitmepaikset elu ja parim puhkus on see, kui saab pikemalt ühe koha peal paigal olla. Eriti hea, kui õnnestub koos pere ja lähedastega maakodus aega veeta. Seal tuleb ette maatöid, mis on omal moel meditatiivsed ja aitavad pead tuulutada. Lõõgastavalt mõjuvad ka pikad jalutuskäigud ja head kriminaalsarjad.
Soovitan soojalt!
Soovitan lugeda Liibanoni päritolu USA kirjaniku Rabih Alameddine’i raamatut „Ülearune naine“ Ingrid Ruudi suurepärases tõlkes. Tegemist on sügava ja samas vaimuka käsitlusega vaimuelu ja naistevahelise solidaarsuse eksistentsiaalsest olulisusest nii sõjas kui ka rahus.
Mida inimesed kultuuripärandi uuringute kohta kindlasti teada võiksid?
Kultuuripärandi ja kuuluvuse uuringutes põimuvad isiklik, kohalik, rahvuslik ja rahvusvaheline tasand ja vaade. Samal ajal on kuulumine ja kultuuripärand elulised teemad, mis puudutavad meid kõiki ning millega saab ja tasub oma kogemuste kaudu kaasa mõelda.
Millest võiks tudeng alustada?
Alustada tasub Tartu Ülikoolis pakutavatest teemakohastest kursustest, kohtumiste sarjast „Vaimse kultuuripärandi perspektiivid“ ja teistest UNESCO õppetooli korraldatud üritustest ning ka õppetooli kodulehest. Alati võib ka minuga otse ühendust võtta.
