Tartus ülikooli peahoone ja raekoja vahel asuvas von Bocki majas on aegade jooksul tegutsenud nii palju erinevat rahvast, et see on ilmselt kõige mitmekesisemat elu näinud ülikoolihoone.
Von Bocki maja paneb end märkama. See on Tartu üks rikkalikuma fassaadikujundusega varaklassitsistlikke hooneid, eriliselt paistavad silma selle omanäolised otsaseinad. Raekoja poolel püüdis varem pilku elav rohesein, nüüd on seal ülikooli peahoonet kujutav seinamaal. See on Louis Höflingeri 1860. aastal valminud teose suurendatud, aga täpne koopia – „parim näide maali kasutamisest linnaruumis“, nagu on öeldud kultuurimälestiste registris.
Alati akadeemilise sisuga
Jakobi tänava poolsel otsaseinal jälgib 11 „aknast“ ülikooli, linnakodanike ja -külaliste tegemisi 45 teadlast kõikidest ülikooli valdkondadest. See on seal juba kolmas näitus, avatud 2019. aastal rahvusülikooli 100. aastapäeva puhul.
Maja lasi ehitada raehärra D. H. Wilke pärast 1775. aasta tulekahju, mille käigus oli hävinud suur osa Tartu kesklinnast, ja valmis sai see 1780. aastal. Raehärra müüs maja baltisakslasest riiginõunikule polkovnik Magnus Johann von Bockile, kes ehitas kõrvale teisegi maja. Just selle von Bocki nime tänapäeval ülikoolile kuuluv hoone kannabki.
Ülikooli muuseumi teadussekretär Ken Ird teab, et esialgu olid mõlemad majad mõeldud elamiseks, neist pidi saama mõisniku linnapalee.
„Päris kindlasti oli see toona üks peamisi Tartu seltskonna- ja kontserdielu kohti.“ – Ken Ird
Von Bock, kes oli ülikooli taasavamise ajal selle kuratooriumi liige, andis 1802. aastal ülikoolile tasuta kasutada maja ühe korruse ja seejärel juba terve hoone. Seal peeti keiserliku ülikooli taasavamise aktus ning hiljem toimusid loengud. 1809. aastal, kui valmis ülikooli peahoone, jäi von Bocki maja endiselt ülikooli kasutada ja 1839. aastal ostis ülikool selle endale.
„Hoone oli suur ja sinna mahtus palju. 19. sajandil asusid seal pidevalt igasugused asutused, samuti ülikooli töötajate korterid,“ kirjeldab Ird. Ennekõike oli sisu aga siiski akadeemiline. 1840. aastal paiknes siin muu hulgas Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu.
„Samuti tegutses majas õppejõudude ja üliõpilaste ajaviiteklubi Akademische Musse, toimusid nende peod ja ballid. Päris kindlasti oli see siis üks peamisi Tartu seltskonna- ja kontserdielu kohti,“ lisab Ird.
Mitu kliinikut
Aastatel 1845–1856 täitsid maja aga hoopis meditsiiniliste huvidega inimesed. Et 1845–1847 renoveeriti Toomemäe kliinikuid, toimus von Bocki majas nahapolikliiniku vastuvõtt. Aastatel 1848–1958 tegutses siin Veterinaariakool. „Ülikooli tegevust haldas Vene haridusministeerium ja eks nemad siis selle otsuse tegid – senikaua, kuni vast loodud kool sai endale oma hooned, tegutses ta just selles majas,“ ütleb Ird.
Hiljem kolisid veterinaarid Narva maanteele ehitatud õppehoonesse. Tartu kõrgema veterinaariakooli esimesi tegevusaastaid von Bocki majas meenutab Mati Karmini valmistatud mälestustahvel, mis avati Pirogovi platsi poolses fassaadinurgas 2023. aastal.
Pärast veterinaariakooli ärakolimist sai hoone enda käsutusse taas Akademische Musse, aga samuti asus seal tol ajal rektori ametikorter.
Ken Ird jutustab, et kui 1891. aastal Akademische Musse suleti, lõpetati majas kõrvaltegevused. Esimesele korrusele kolis ülikooli polikliinik ning teisele matemaatika instituut. „Matemaatikud toimetasid seal kuni teise maailmasõjani välja,“ lausub Ird.
Muutunud ruumilahendus
Hoovihoone lammutati, kui 1930-ndatel hakati ehitama keemiahoonet. Õigupoolest nägi Tartu Ülikooli generaalplaan ette kogu von Bocki maja lammutamist. „Sõda tuli aga peale ja nii see jäi,“ märgib Ird.
Praegu võib tema sõnul väita, et põhihoone välimus on aastate jooksul jäänud suuremalt jaolt samaks, kuigi teises maailmasõjas põles katus ning aja jooksul on aknaid ja uksi siin-seal kinni müüritud ning hiljem jälle lahti raiutud.
Näiteks on ajaloolased hoone jooniseid ja fotosid võrreldes leidnud, et Akademische Musse ajal kasutati sissepääsuna rohkem peahoonepoolses majaotsas asunud ust, mida praegu polegi.
Sisemust on aga Irdi sõnul väga palju ümber ehitatud. „Algsest ruumiplaanist on midagi kindlasti ka alles, aga suurem osa sisust on muutunud.“ Kultuurimälestiste registri andmeil on esimesel korrusel säilinud üksikud rokokoodekooriga tahveluksed ja võlvlaed.
Pelutavad punased ained
Üks silmapaistvamaid muutusi oli nõukogudeaegne nimevahetus, mis tulenes sellest, et maja anti teadusliku kommunismi ja kommunistliku partei ajaloo kateedri kätte. „Just nende ainete pärast, Karl Marxi järgi, hakati seda kutsuma Marksu majaks,“ sõnab Ird.
1970.–1990. aastatel asusid seal lisaks ajaloo-keeleteaduskonna, hiljem ajalooteaduskonna ja filoloogiateaduskonna dekanaatidele, ülikooli trükiste müügipunktile ja pedagoogikakateedrile ka loengusaalid, kuid hoonet tudengite seas väga ei armastatud. Seda kinnitavad kui ühest suust eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Tiiu Jaago ning arheoloog ja õppejõud Ain Mäesalu.
„Loenguruumid kõmisesid nii, et hääl oli pärast loengut täiesti väsinud.“ – Tiiu Jaago
Praegu von Bocki majas töötav Jaago mäletab seda tudengiajast iseloomutu halli ja hämara majana. „Ma ei ütleks, et mälestused sellest olid ebameeldivad, aga soojad nad kohe kindlasti ka ei olnud,“ ütleb ta.
Mäesalule meenub eredamalt asjaolu, et tema õpingute ajal asus keldris ülikooli suusahoidla. „Seal oli korralik varu koos saabastega. Sõitsin tudengina sealt laenutatud varustusega kaks korda Tartu–Kääriku maratoni,“ muheleb ta.
Kõledus asendus soojusega
Ka 1990-ndate lõpus, kui Tiiu Jaago von Bocki majja tööle tuli, mõjusid koridorid ja auditooriumid pikkade ja kõledatena. Loenguruumid kõmisesid nii, et hääl oli pärast loengut täiesti väsinud.
2007. aastal avati õppehoone juba renoveerituna. Hoovipoolses küljes eemaldati evakuatsioonipääsu asendav metalltrepp, asemele ehitati kõigile ohutusnõuetele vastav uus sisetrepp. Kui Lossi tänava poolset tulemüüri katnud viinapuuväädid maha võeti, tekkiski idee maalida sinna Höflingeri litograafia järgi ülikooli peahoone. 2020. aastal avati seinamaali ees kõikidele tudengitele pühendatud pink, kus jalgu puhates õpinguaastaid meenutada.
Ümberehituste ja remontide tulemusena – viimatine lõppes just eelmisel aastal – on von Bocki majas nüüd hubane, soe ja sõbralik keskkond. Vana maja fluidum lisab mõnusat salapära, mida saab praegu nautida seal tegutsev kultuuriteaduste instituut.
Keldri seinamaal sündis tänu vimkale
Kuigi 1980-ndatel von Bocki maja ei armastatud, käis keldrites vilgas elu – seal hoiti näiteks arheoloogilisi leide ja väljakaevamistel kasutatavat varustust.
Nii oli see ka siis, kui hakati tulevase Lossi tänava õppehoone alust pinnast läbi uurima. Arheoloog Ain Mäesalu meenutab, et kaevamistel osalesid üliõpilased, kuid seal hakkas käima ka ajaloohuviline Meelis Säre, tulevane kaitseväelane ja esimene taastatud Kaitseliidu Tartu maleva pealik.
Hüüdnime Vanakaru all tuntud mehel olid vimkad veres. Näiteks pani ta kord kaevamistele selga mungarüü, et möödakäijaid ehmatada. Seejärel hakkas elukutselt sepp ise „arheoloogilisi leide“ tegema. „Ta üritas meid haneks tõmmata. Vahepeal see isegi peaaegu õnnestus,“ pugistab Mäesalu varalahkunud head kamraadi meenutades naerda – Meelis Säre suri 2014. aastal.
Ühel 1986. aasta esmaspäeva hommikul jõudis Mäesalu, hüüdnimega Põdrake, enne kaevamisi von Bocki maja keldrisse ja leidis sealt eest uhke seinamaali, mis kujutas teda ennast kappaval ratsul, labidas käes. Maali ülaservas oli kiri „Cito Repastina“ või „Cito Repastino“, mis on mõlemad vihjed kiiresti kaevamisele.
„Eks ta tundis oma tempude pärast pisikest piinlikkust ja siis ühel nädalavahetusel, kui mind Tartus ei olnud, tegi koos sõbra Aivar Reidlaga justkui lepituseks selle maali.“ Mäesalu möönab, et umbes 2,5 meetri laiune ja sama kõrge taies oli uhke, aga esialgu tundis ta selle pärast pigem häbigi. „Elasime ju isikukultuse ajastul. Mulle tundus, et teised arvavad, et ma ise lasin selle teha.“
Igatahes, kui 1989. aastal kaevamised lõppesid, jäi maal seinale alles. Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengid võtsid 2024. aastal selle maha, restaureerisid ja panid aasta hiljem uuesti üles. Nüüd tunneb Mäesalu taiese üle hoopis uhkust.
Pensioneerunud ajaloolane käib loenguid lugemas veel vaid sügissemestritel ning kui siis von Bocki maja keldrisse sattudes maali ees laiutaval diivanil tudengeid silmab, teatab neile, et see on istumiseks kõige väärikam koht.
