„Vabaduse labor“ on lugu sellest, kuidas 1960–70-ndate Tartus sündis midagi enneolematut: tollal 20–30-aastaste Ülo Vooglaiu, Asser Murutari, Peeter Vihalemma, Marju Lauristini ja teiste nende ümber koondunud noorte kartmatul pealehakkamisel ning rektor Feodor Klementi toel asutati ülikoolis sotsioloogialabor, mis esmakordselt ENSV-s kasutas sotsioloogiliste uuringute tegemiseks kaasaegseid lääne meetodeid.
„Vabaduse labor“
600 lk
Koostanud Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Mati Heidmets, kaasautoreid 33
Toimetanud Tiia Kõnnussaar ja Renita Timak
Kujundanud Kalle Müller
Kirjastus Hea Lugu 2025
Teadupärast oli lääne sotsioloogia Nõukogude Liidus tollal põlu all, isegi keelatud. Ometi sotsioloogialabor sündis ja tegutses, et uurida suletud ühiskonnas Eesti elu – kuidas inimesed tegelikult elavad? – ja edendada ühiskonnateaduslikku mõtet. Peeter Vihalemm nimetab laborit raamatus õigusega anomaalseks nähtuseks.
„Vabaduse labor“ võiks lisaks sotsioloogidele, ühiskonnateadlastele ja ajaloolastele köita kõiki, keda huvitab, kuidas 1960–1970-ndate ENSV-s hakkama saadi, vaimu ärksana hoiti, elati ja töötati.
Laborlased käisid tehastes, vabrikutes ja autobaasides töötajaid küsitlemas, samuti küsitleti lehelugejaid. Talletatud uurimistulemused on unikaalsed, sest peegeldavad inimeste hoiakuid ilma kohustusliku punaideoloogilise kastmeta; ilmselt ei oleks meil nendeta praegu usaldusväärseid andmeid selle kohta, milline oli siis olme, argipäev ja töökeskkond, mida inimesed lugesid, millest unistasid.
Kõik säilinud materjalid on praeguseks üle antud Tartu ja Tallinna ülikooli arhiividele.
Rikastavad kohtumised Käärikul
Raamatu kaanepilt, mille aluseks kujundaja Kalle Müller võttis omaaegses rotaprindil trükitud Kääriku kogumikus ilmunud joonistuse, peegeldab tabavalt laborlaste ühtehoidvat, ehk uljastki meeleolu.
Käärikul said 1960-ndate lõpul ja 1970-ndate algul Ülo Vooglaiu ja teiste labori inimeste eestvõttel kokku tippsotsioloogid ja -filosoofid üle Nõukogude Liidu. Nende intellektuaalselt rikastavate ja teatud vastupanuvaimus kohtumiste põhjal anti välja kolm ülipopulaarset kogumikku, „Kääriku I–III“. Neljanda avaldamine keelati ära, sest üsna varsti hakkas labori tegevus partei- ja julgeolekuorganitele närvidele käima.
1975. aastal hävitati labor KGB abiga ja Vooglaid visati parteist välja. Raamatust leiab ka tolleaegseid arhiividokumente, fotosid ja ülikooli parteikoosoleku protokolli – näiteks võib lugeda Klementi ametijärglase Arnold Koobi põrmustavat sõnavõttu Ülo Vooglaiu aadressil ning vastuseks Jaak Alliku, Märt Kubo jt kaitsekõnesid.
„Vabaduse labor“ on väärtuslik ajalooallikas, unikaalne tunnistus asjaosalistelt endilt. Sotsioloogiliste uurimuste ülevaadete ja kasutatud metoodika kirjelduste kõrval leiab sellest hulganisti laborlaste mälestusi. Muu hulgas kõnelevad need Pikkar Joandi Tüüstre talu poolpõrandaalusest kultuuri- ja seltsielust, milles osales ka Tartu kultuurirahvas ja boheemlaskond. Tüüstrel võis kohata näiteks Mülleri Sassi, Toomas Raudamit, Matti Miliust, Jaan Kaplinskit jt.
Kaheksa aastaga ideest raamatuks
Kõige suurema töö raamatu kokkupanemisel tegid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, kes kõigepealt veensid omaaegseid kaaslaborlasi kirjutama. Toimetuse koosolekud toimusid nende Siili tänava kodus, kus osalesid ka raamatu kolmas koostaja Mati Heidmets, toimetaja Renita Timak, kujundaja Kalle Müller ja siinkirjutaja. Vanade fotode, arhiivimaterjalide ja laborlaste kaastööde hulgast valiti pärast põhjalikku kaalumist ja vaidlemist välja need, mis kaante vahele jõudsid.
Toimetamistöö osutus inspireerivaks ja nõudlikuks: raamat sai 600 lehekülje paksune ja autoreid on kokku 33, nende seas teadlased ja sotsioloogid (Peeter Vihalemm, Jüri Kruusvall, Mati Heidmets, Ivi Proos, Iris Pettai jt), poliitikud ja ühiskonnategelased (Marju Lauristin, Jaak Allik jt) ning silmapaistvad kultuuritegelased (Merle Karusoo, Enn Tegova jt). Kaasa aitas varasem tutvus labori tegemistega: olin raamatusse „Tartu ülikool ja legendid“1 kirjutanud peatüki „Sotsioloogialabori hiilgus ja hukk“ ning hiljem toimetanud mahukat kogumikku2, mis avaldati labori ühe eestvedaja, maasotsioloogi ja filosoofi Asser Murutari mälestuseks.
60-ndad olid kordumatu aeg. Sinna, kus vähegi tekkis rohkem õhku, kujunes ühiskondlikult jäätunud kaane alla omamoodi õhumull.
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis toimunud raamatuesitlusel ütles Marju Lauristin, et idee sünnist kuni raamatu valmimiseni läks ligi kaheksa aastat. 60-ndad olid kordumatu aeg. „Sinna, kus vähegi tekkis rohkem õhku, kujunes ühiskondlikult jäätunud kaane alla omamoodi õhumull,“ kirjeldas Lauristin kujundlikult. Neisse „mullidesse“ koondusid sarnaselt mõtlevad inimesed, olgu siis teadlased, looduskaitsjad, kirjanikud või teised loovnatuurid, kes vahetasid tsenseerimata mõtteid ja elasid justkui ideoloogilisest survest vaba elu.
Mullist väljapoole nende tegevusest suurt midagi ei paistnud, erandiks ehk Vooglaiu labor, mis tekitas ülikoolis hämmeldust juba pelgalt oma isemajandava toimetulekuga. Esitlusel viibinud vilistlane Hans H. Luik tsiteeris tabavalt Goethe „Fausti“, vihjates laboris sündinud omamoodi vaimsele alkeemiale, ja saal rõkkas rõõmsas äratundmises.
ENSV oli olemuslikult okupatsioonivõimude moodustis. Ent hinge ei saa okupeerida – või vähemalt saab sellele vastu seista. Sotsioloogialabori, vabaduse labori inimesed rajasid toonaste olude kiuste, kasinaid võimalusi kasutades ja võib-olla endalegi üllatuseks midagi, millest sai tuleviku vägev juuretis.
„Vabaduse labor“ on pühendatud labori asutajale ja omaaegsele juhatajale, mõtlejale ja õpetajale Ülo Vooglaiule tema 90. sünnipäeva puhul. Laulva revolutsiooni ajal mängis laboriaastatega tekkinud võrgustik olulist ja aktiivset rolli. Paljud selle liikmed töötasid või töötavad siiani mõjukatel ametikohtadel iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis. Laborist kasvas välja tugev sotsioloogide põlvkond.
Nüüd on toonase ajastu olud ja inimesed raamatusse raiutud ja ootamas uusi uurijate põlvkondi.
Viited
