Tehisaru arengu üle murravad pead nii arendajad kui ka iduettevõtjad, nii filosoofid kui ka poliitikud. Kas ja kuidas saab sellega kaasnevaid riske tehisarueetika abil vähendada?
Universitas Tartuensise palvel kohtusid vestlusringis Eesti tehisintellekti tippkeskuse rahvusvahelise eetikanõukogu esimees professor Margit Sutrop, tippkeskuse juht professor Meelis Kull ja tehisarueetika ekspert professor Joanna Bryson.
Joanna Bryson on tehisarueetika alal üks maailma tippasjatundjaid. Ta on omandanud psühholoogia ja tehisintellekti alal kraadid Chicago Ülikoolis (BA), Edinburghi Ülikoolis (MSc ja MPhil) ning Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (PhD). Praegu on ta eetika ja tehnoloogia professor Berliinis Hertie erakõrgkoolis ning uurib peamiselt tehnoloogia mõju koostööle ja tehisaru ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist valitsemisel.
2010. aastal osales Bryson kaasautorina maailma esimeste riiklike tehisarueetika põhimõtete, Ühendkuningriigi robootikapõhimõtete koostamisel. Alates 2020. aasta juulist on professor Bryson üks üheksast eksperdist, kes esindab Saksamaad üleilmses tehisintellektipartnerluses (Global Partnership on Artificial Intelligence) – rahvusvahelises algatuses, mille eesmärk on suunata tehisintellekti vastutustundlikku kasutamist viisil, mis austab inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi. Partnerluse pakkusid välja Kanada ja Prantsusmaa 2018. aastal.
Vestlusringi juhib Margit Sutrop.
Kuna tehisarutehnoloogia areneb väga kiiresti, on inimesed hakanud muret tundma, kuid neil on ka suured ootused. Millised on teie arvates tehisaru kolm suurimat kasu ja riski?
Joanna Bryson (JB): Tehisarul on hämmastav potentsiaal üles ehitada keerukaid süsteeme.
Esiteks aitab see vajaduse korral teha laiaulatuslikke muudatusi, näiteks kliimakriisiga toimetulemiseks. Kui Venemaa Ukrainasse tungis, leidis Saksamaa end kõigist senistest energiaallikatest äralõigatuna. Kuue kuuga kohandas maailma suuruselt kolmanda majandusega riik kõik oma tootmisviisid ümber uutele energiaallikatele. Kogu riik, nii rahvas kui ka tööstus, vähendas energiatarbimist 20%.
Teiseks võimaldab tehisaru inimestel üksteist paremini mõista ja teabele ligi pääseda, luues suuremat võrdsust. Mind rõõmustab väljavaade, et põhimõtteliselt võiksime kõik rahvusvaheliselt oma emakeeles rääkida ja seda saaks vahetult üksteisele tõlkida.
Kolmandaks, läbipaistvus: tehisaru võiks olla kommunikatsiooniprotsessi osa, et oma valitsemissüsteeme arusaadavamaks teha. Automatiseeritult on võimalik selgitada asju sellisel viisil ja nii mitu korda kui inimesel vaja – tehisarul on alati aega. Ideaalis võiks sellest saada vahend, mille abil inimesi teavitada ja harida.
Aga ma kardan, et tehisaru hakatakse, vastupidi, kasutama inimestevaheliste sidemete lõhkumiseks, kellegi tõrjumiseks või elimineerimiseks. Veel üks oht on pidev jälgimine, mille tõttu ühiskonnas ei saa oma vaba tahet kasutada, areneda ja edeneda. Jälgimise all olevad inimesed kaotavad oma väärikuse.
Nimetasid kolme kasu ja kahte ohtu. Kas võib öelda, et näed arengut pigem positiivsena?
JB: Seda ma ei ütleks. Hirmud on düstoopilised (düstoopia on kujutluspilt ühiskonnast, mida iseloomustab totalitarism ja rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid – toim.), kuid need pole ebarealistlikud.
Mõelgem näiteks uiguuride ümberkasvatuslaagrile, kus on totaalne kontroll ja jälgitakse isegi näoilmeid. Ameerika veoautojuhtidel ei ole juba praegu peaaegu mingit autonoomiat. Meil juba on inimrühmi, kes kogevad tehisaru abil arenevat düstoopiat, ja sellest ei ole midagi hullemat.
Tehisaru saab ka positiivselt kasutada, võimestades neid inimesi, kes töötavad inimkonna probleemide lahendamise nimel. Tehisaru võiks võrrelda elektriga: see ei lahenda kõiki probleeme, aga sellest saab meie elu kõikjale ulatuv osa ja me leiutame selle kasutamiseks aina enam võimalusi.
Aga inimeluga seotud probleemid, näiteks et sama tüdruk meeldib korraga kahele poisile, jäävad. Surelikkusega seotud probleemid jäävad. Kuigi, jah, võib-olla elame tervena veidi kauem.
Meelis Kull (MK): Eesti vaatenurgast panevad globaliseerumine ja inglise keele laialdane kasutamine eesti keele ja kultuuri praeguse ja tulevase õitsengu proovile. Tehisaru pakub suurepäraseid võimalusi, aga meie peame siin tagama, et eesti keel ja kultuur saaksid inglise keelega samal tasemel tuge.
Eesti on väike riik, kuid peab lahendama samasuguseid probleeme nagu suur: meil on vaja tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi ning kõike muud üsna samamoodi nagu suurel riigil. On suur lootus, et Eesti digiedu võiks tehisaru kasutamisel jätkuda. Suur potentsiaal on personaliseerimisel.
Kõige tõhusam on õppida õpetajaga otse suheldes, aga tehisaru võib toetada õpiprotsessi, kui õpetaja ei saa kogu oma tähelepanu tuge vajavale õpilasele pühendada.
Riskidest rääkides on tähtis arvestada, et Euroopa Liidu tehisintellekti käsitlev määrus* keelab mõned potentsiaalselt kahjulikud kasutusviisid. See määrus on vajalik ka riskide teadvustamiseks.
Mind paneb aga kõige enam muretsema valeuudiste ja desinformatsiooni levik. Teabe levik ilma suurema kontrollita on sõnavabaduse mõttes küll suurepärane, ent see on kaasa toonud inimeste kapseldumise, mis tähendab, et toimuvast ei saada enam terviklikku ülevaadet.
Joanna, paljude meelest teevad eetikanormid elu keerulisemaks. Miks on eetika vajalik, kuidas seda defineeriksid?
JB: Eetika aitab ühiskonda koos hoida. Moraal on see osa, millest oleme teadlikud; sinna alla kuuluvad ka seadused ja määrused, mille abil inimtegevust reguleeritakse.
Tehisintellekti määruse toel saame jälgida, et muutused, mis aset leiavad, oleksid kogu inimkonna hüvanguks. See protsess nõuab vastutust.
Tehisintellekti määruses on lõpuks ometi selgelt öeldud, kes on kõikide süsteemide puhul vastutav, ja et vastutav inimene peab suutma süsteemist aru saada. Selle määrusega tipnes aastakümnetepikkune arutelu tehisarueetika üle.
MK: Kui suur on aga võimalus, et me suudame vastutuses, mis puudutab tehisaru tarkvara loomist, kokku leppida? Kas eetikakomitee hinnang on siin otsustav või peaksime jätma programmeerijatele ja tarkvaraarendajatele vabaduse?
JB: Rääkisin äsja eetikast, mis hoiab laiemas plaanis ühiskonda koos, kuid eetika on ka filosoofiline distsipliin. Tooteõigus (ingl product rights) on kitsas, aga mõjukas eetikavaldkond, mis on kujunenud sajandite jooksul, et kokku leppida, kuidas inimesed selles vallas oma tegevuse eest vastutavad. Ma arvan, et oleme selle põhimõtteid tehisintellekti määrusega päris hästi tabanud. Kui sinu õigusi tarbijana on rikutud või sa ei saa aru, kas oled langetanud laenu, ravimi või kooli asjus õige otsuse, saab tehisaruga seonduva osa vaidlusest ära lahendada.
Ütleme, et panga vastu korraldati küberrünnak ja su raha on läinud. Sind ei huvita, milline pangatöötaja vea tegi ja kes küberturvalisusega tegeles – see pole sinu probleem, vastutus on pangal. Kui viga on tarkvaras, ei pea kasutaja välja selgitama, milline arendaja on süüdi. Ettevõte vastutab selle eest, et kõik tema tarkvaraarendajad teaksid, mida nad teevad.
Kui ma Meelisest õigesti aru sain, on küsimus selles, missugust tehisaru tohiks üldse arendada. Kelle vastutus see on? Kes ütleb tarkvaraarendajale, milline see tehisaru olema peab?
MK: Ja kas me saame alati eristada normatiivset ja tehnilist poolt? Kas me saame teha kõik normatiivsed otsused enne, kui hakkame tarkvara arendama? Ilmselt ei saa.
JB: See on samamoodi nagu mis tahes muu tootega. Midagi ei ole teisiti, välja arvatud see, et mõned inimesed arvavad, et tehisaru peaks ise eetiline olema.
Eetika toetab ühiskonda, kui asetame kõige keskele inimese.
Joanna Bryson soovitab vaadata Duncan Jonesi filmi „Kuu“: „See on üks kõige täpsemaid tehisaru kirjeldusi, mida ma näinud olen. Film aitab aru saada, milline saab olema meie suhe inimesesarnase tehisaruga, isegi siis, kui see ei ole nii inimesesarnane ja me anname kõik, et teha endale selgeks, et tegu on ainult masinaga.“
On täiesti võimalik luua ka läbipaistmatu süsteem, kus keegi ei saa aru, kes vastutab. Seepärast tuleb nõuda, et arendus ja disain oleksid arusaadavad. Ma loodan väga, et selle käigus suudame seletada, kuidas tehisaru töötab, aga saame ka ise paremini aru, kuidas ettevõtted ja valitsus toimivad.
Sõltuvalt koha ajaloost ja mõtteviisist, naabritest ja geograafiast on prioriteedid erinevad. Üks võimalus hoida ära regulatiivset hõivamist on mitmekesisuse tagamine. (Regulatiivne hõivamine on korruptsiooni vorm, kus ametipositsiooni või võimu kasutades eelistatakse mõne isiku või huvirühma huvisid üldistele huvidele – toim.)
Minu taust on reaalteadustes. Pikka aega ajas mind hulluks, et mu väga targad sõbrad, mõned neist filosoofid, paistsid edukalt probleeme lahendavat, aga minu mured kerkisid üha uuesti üles. (Naerab.)
Lõpuks sain aru, et mu sõbrad tegelevad filosoofilise protsessiga, küsimusega, mida tähendab olla inimene. Ma arvan, et iga põlvkond peab selle küsimuse uuesti esitama, et leida enda jaoks õige vastus muutunud kontekstis.
Iga üksikisik peab mõistma oma rolli ühiskonnas: iga ühiskond on mõnevõrra erisugune ja igal inimesel on erinevad võimed. Mul võttis aega, et mõista, et teemad, mida me nimetame tehisarueetikaks, kuuluvad nendesse kahte kategooriasse.
MK: Vaadates kaugemale tulevikku ning mõeldes tehisarusüsteemide võimekusele ja üldise tehisintellekti (ingl general AI) võimalustele: kas sa näed tehisaru kui fundamentaalselt uut tüüpi eetilist küsimust? Mida see teeb inimeseks olemise ja identiteediga?
JB: Ma olen nõus, et väga otseses, praktilises mõttes on indiviidi identiteet ohus, ja on seda olnud juba pikka aega. Venemaa kodanikke ei austata inimestena ja neid saadetakse väga nappide vahenditega ukrainlaste vastu sõdima. USA-s on nüüd niisugused juhid, et ilmselt pannakse sajad tuhanded sisserändajad töölaagritesse, väidetavalt väljasaatmiseks. Nii et me näeme juba praegu identiteetide hävitamist. Tehisaru on meie sotsiaaltehnilise süsteemi osa, nii et seda hakatakse kindlasti ka sel moel kasutama.
Lisaks, paljud inimesed samastuvad oma ideedega religioossetel, ajaloolistel või muudel põhjustel tugevamini. On neid, kes on näiteks väga häiritud oma surelikkusest. Nad arvavad, et see ei ole inimesele omane seisund, nad ei aktsepteeri seda ja nõuavad õigust saada surematuks. Miskipärast nad arvavad – kuigi arvutid ei pea 80 aastatki vastu –, et tehisaru võiks olla tee surematuse saavutamiseks.
Nagu superintellekt või teadvuse salvestamine.
JB: Jah, aju üleslaadimise ideed peetakse tehisaru taevaks. Üks minu eespool pakutud eetikadefinitsiooni häid külgi on see, et see aitab teha ilmseks, et need ideed on kasutud. Kõik, mida me väärtustame, nii eetiliselt kui ka moraalselt, on vajalik selleks, et panna piltlikult öeldes kamp ahve koos töötama, nii et nad üksteist tükkideks ei rebiks ja hundid eemal hoitaks. (Naerab.)
Mina olin „Star Treki“ fänn, kasvasin üles robotivaimustuses. Miks mul muidu oli vaja saada doktorikraad Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist? (Naerab.) Aga mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam mõistsin, et inimolendeid ei ole mõtet tehnoloogiaga asendada.
Kuivõrd te kardate, et me saame tehisaru arendamise reguleerimise asjus kokkuleppele küll Euroopas ja ka UNESCO-s, ent maailmas seda kokkulepet tegelikult ei järgita; et kõik läheb valesti?
JB: Mina kardan seda väga. Väga. Xi [Jinping] kirjutas ennast Hiina põhiseadusesse samal aastal, kui suunas 30 miljardit [dollarit] tehisaru arendamisse, ja ütles, et jääb presidendiks elu lõpuni. Ma kardan, et ta võib olla üks transhumaniste, kes arvab, et loob iseendast tehisaruversiooni. See võib olla tema eesmärk, ja see hirmutab mind väga.
Kui tegemist oleks ainult Hiinaga, ei oleks mure nii suur, aga kes ei oleks praegu mures selle pärast, mis on toimumas USA-s? Kes ei muretseks selle pärast, mis toimub Slovakkias?
Suurbritannias suletakse rahanappuses ülikoole, samuti Hollandis ja USA-s. Nii Ungari kui ka USA mitte ainult ei vähenda rahastust traditsioonilistele silmapaistvatele ülikoolidele, vaid investeerivad tohutult uutesse ülikoolidesse, mis peaksid toetama ainult konservatiivseid väärtusi.
Taolised rünnakud [teaduse ja kõrghariduse vastu] on nagu rünnakud ajakirjanduse vastu: tõde üritatakse vaos hoida ja alla suruda poliitilise jõu abil.
Millisena näed Eesti potentsiaali tehisaru arendamisel või kasutamisel? Kas tehisaru ei saaks näiteks õpetajate tööd üle võtta?
JB: Eesti tehisintellekti tippkeskuses on huviäratav see, et te ei proovi selgeks mõelda mitte ainult seda, kuidas tehisaru kasutada, vaid ka seda, kas seda mingite probleemide lahendamiseks kasutada.
Kui luua tehisaru, mis teeb õpetaja töö kaks korda tõhusamaks, kas siis saame kaks korda paremad koolid või palkame poole vähem õpetajaid? Need on poliitilised otsused – ei saa öelda, et tehisaru on võluvits, mis loob ideaalse universumi. Kompromissivajadus ei kao kuhugi. Otsused on ühtedele kasulikud ja teistele kahjulikumad.
Ühiskond võiks kokku leppida, et teatud ebasoodsate tingimustega ollakse nõus: me mõistame, et meil on moraalne kohustus teisi aidata ja parem on elada kogukonnas, kus kõigil läheb veidi paremini.
Eesti on üks neid riike, mida ma mõneti kadestan. Siin on suure usaldusega ühiskond, sest inimesed tunnevad üksteist.
On suurepärane, et Eesti teadlased näitavad ka teistele, kui hästi teil läinud on, et head lahendused leviksid. Samuti on kasulik rääkida teistega, kes on sarnases olukorras mujal maailmas, näiteks väikeste keelte rääkijad Aafrikas või Amazonase piirkonnas, et näha, mis on sama, mis erinev.
Vestlusringi on tõlkinud ja toimetanud Laura Lilles-Heinsar ning Mari-Liisa Parder Tartu Ülikooli eetikakeskusest.
Viide
* Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689; https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:L_202401689.
Eesti tehisintellekti tippkeskuses tegutseb kuraditosin töörühma
2024. aasta mais asutatud Eesti tehisintellekti tippkeskuse (EXAI) liikmed on Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Cybernetica AS. Keskuse alusteaduslikud fookusteemad on tehisaru puudutavate teadmiste arendamine, hübriidsed tehisarusüsteemid, tehisaru usaldusväärsus, privaatsus ja turvalisus. Keskuse eesmärk on aidata välja töötada usaldusväärseid tehisarusüsteeme. Loodud metoodika abil edendatakse tehisaru võimekust sellistes Eestile olulistes valdkondades nagu e-valitsemine, haridus, tervishoid, äriprotsesside juhtimine ja küberturvalisus.
Keskus koondab 13 uurimisrühma, mida juhivad Tanel Alumäe, Jaan Aru, Marlon Dumas, Mark Fišel, Liina Kamm, Rain Ottis, Kairit Sirts, Pawel Sobocinski, Mihkel Solvak, Tanel Tammet, Raul Vicente, Jaak Vilo ning tippkeskuse juht Meelis Kull.
Tippkeskuse eetikanõukokku kuuluvad Hertie erakõrgkooli professor Joanna Bryson, Erlangeni ja Nürnbergi Friedrich Alexanderi Ülikooli teadur Björn Lundgren ning Timelexi advokaadibüroo vandeadvokaat Pieter Gryffroy. Eetikanõukogu juhataja on professor Margit Sutrop ja teaduslik sekretär Tartu Ülikooli eetikakeskuse teadur Mari-Liisa Parder.
Eesti tehisintellekti tippkeskuse tööd toetab ka mullu novembris kokku kutsutud tehisintellekti eetika koostöövõrgustik, mis hakkab otsima võimalusi tehisarualase pädevuse kasvatamiseks Eestis, et aidata kaasa tehisaru arendamisele ja vastutustundlikule rakendamisele.
Lisa kommentaar