Liigu edasi põhisisu juurde
Alma mater
Praegusel äreval ajal tasub mainida, et Hugo Kaho oli aktiivne Kaitseliidu liige. Motospordihuvilisena kuulus ta Kaitseliidu moto-osakonda. Foto on tehtud õppustel. Allikas: TÜ muuseumi fotokogu

Rektor võimu ja vaimu vahel

Ken Kalling TÜ meditsiiniajaloo nooremlektor

Vastuolulisel ajal, aastatel 1938–1940, pidas Tartu Ülikooli rektori ametit Hugo Kaho, kes oma rahuliku olekuga suutis tagada ülikooli järjepideva arengu ka autoritaarse riigivõimu taustal. 15. novembril on Hugo Kaho 140. sünniaastapäev.

Korduvalt, aga paraku edutult dekaaniks kandideerinud Hugo Kaho tähtsus teadusadministraatorina kasvas 1930-ndate teisel poolel. See oli aeg, mil Tartu Ülikool sattus võimu ja vaimu vastuolude keskpunkti.

Küsimus ülikooli suuremast allutamisest „ühiskonna huvidele“ kerkis aeg-ajalt ikka esile, vaikival ajastul tõusid esiplaani­le juba konkreetsemad riigi huvid. Piirati ülikooli majanduslikku autonoomiat, seejärel asuti allutama üliõpilasorganisatsioone. Tartut ahistas konkureeriva tehnikainsti­tuudi asutamine Tallinna 1936. aastal.

1937. aastal vastu võetud uue ülikoolide seaduse kohaselt nimetas rektori (ja teised juhtivad akadeemilised isikud) ametisse haridusminister, mitte enam ülikooli valimiskogu. Esimeseks sellisel moel ametisse kinnitatud rektoriks saigi Hugo Kaho. Tööd alustas ta 1938. aasta 1. jaanuaril.

Maal Hugo Kahost
Professor Hugo Kaho portree. Erich Leps, 1943.

Rahulik teadlane

Kaho rektoriks nimetamise tagamaad on ebaselged; ilmselt oli oma osa tema rakenduslikul teadustööl, mida auto­ri­­taarne võim hindas. Kaho tege­­les taimeraku elusainega, mida toona tunti protoplasma nime all – ta uuris soolade käitumist selles kolloidlahu­ses. Praktikas tähendas see aru­saamist toitainete, aga ka mürkide tungi­misest taimerakku.

Kaho näitas väidetavalt esimesena, et kuigi taimeraku protoplasma on keeruline kolloidide segu, nn biokolloid, kehtivad selle suhtes peaaegu kõik kolloidkeemia seadused. Niiviisi sai taimede ainevahetuse taandada kolloidkeemi­liste protsesside mõistmisele. 1930. aastatel asus Kaho tegutsema ka viroloogia vallas, keskendudes kartulihaigustele.

Rektoriks nimetamisel tuli kasuks seegi, et Kaho ei olnud seotud Tartu opositsioonilise, Jaan Tõnissoni ja EÜS-iga seostatava ringkonnaga. (Juba Riias õppides oli Kaho liitunud korp! Vironiaga.) Võib-olla eeldati tema puhul ka väheseid isiklikke ambitsioone.

Kaho ülesanne oli riikliku teadus­poliitika elluviimine ülikoolis. See tõi kaasa pingeid, üliõpilasseltsid olid teine­kord rektori suhtes küllaltki õelad. Samal ajal tegi Kaho meeskond tänuväärset tööd.

Teadustöö ja personalivalik muutu­sid tõhusamaks ning soodne majandus­seis, aga ka ülikooli enda majandustegevuse korrastamine tõi kaasa ülikooli materiaalse baasi tugevne­mise. Nii osales Kaho nurga­kivi panemisel praegugi olulistele õppehoone­tele, sh Philosophicumile. Tagant­järele on Kahot kiidetud selle eest, et olukorras, mida asjaosalised ei saanud muuta, oli ta rektoriametis oma rahulikkusega toeks, et üleminek uuele ülikooliseadusele läheks sujuvalt.

1940. aastal, nõukogude võimu tulles, sunniti ta ametist lahkuma. Kahot ei represseeritud, ta jätkas tööd professorina. Saksa okupatsioonivõimud teda ametisse ei ennistanud, kuigi ta seda taotles. Rektori kohusetäitjaks määrati hoopis Kaho kõrval pro­rektoriametis olnud Edgar Kant. Ilmselt eelistati segastel aegadel näha ülikooli eesotsas tuntud rahvuslast.

Töö ja pesionipõli paguluses

1944. aasta suvel lahkus Hugo Kaho perega Saksamaale. Sõja järel oli ta eesti pagulaste gümnaasiumis Göttingenis ametis ladina keele, keemia ja loodus­loo õpetajana. Kui 1946. aastal kutsuti Briti okupatsioonitsoonis Pinne­bergis ellu Balti Ülikool, asus Kaho tööle botaanikakateedri juhatajana, hiljem ka matemaatika-loodus­teadus­konna dekaanina.

Balti Üli­kooli aja­lugu jäi paraku lühikeseks – see lõpetas tege­vuse 1949. aastal. Algas Kaho pensionipõli Saksamaal, kuid kohalike fondide toel õnnestus tal jätkata ka teadustööd.

Paguluses sai värske hoo sisse ka üks Hugo Kaho elupõlistest harras­­tustest – muusikalooming. Aja­pikku laabus elu olmeline pool, pagulaslaagrist koliti korterisse Hamburgis. Jälle sai lubada suvepuhkust mere ääres. Oma saatust jagas Hugo Kaho abikaasaga, kellega oli abiellunud juba Moskvas. Poja matsid nad 1944. aastal Saksamaale.

Hugo Kaho suri 17. septembril 1964, tema põrm kremeeriti ja maeti Hamburgis peotäiele Eestist kaasa toodud mullale.

1990. aastatel saabusid Prantsusmaalt Tartu Ülikooli muuseumisse kaustad Hugo Kaho doku­mentide ja kirjavahetusega. Neis on vihjeid, et paguluses tegeles Kaho mäles­tuste jäädvustamisega. Osa neist on avaldatud, osa aga ootab alles ülesleidmist. See oleks vajalik, sest oli ju Hugo Kaho meie ülikooli- ja teadusloos oluline isik, kes aitas kaasa sellele, et üli­kooli areng oli ka autoritaarsuse perioodil järjepidev ja tulevikku loov.


Pärnust ringiga Tartusse

Richard Hugo Kaho sündis 15. novembril 1885 Pärnus. Ta lõpetas 21-aasta­selt Pärnu gümnaasiumi ja jätkas haridus­teed Riia polütehnikumis. 1909. aastal siirdus Kaho Kaasani ülikooli, vahetades Riias alustatud keemiaõpingud loodusteaduste vastu.

Pärast ülikooli lõpetamist 1913. aastal oli Kaho Moskvas gümnaasiumiõpetaja ning peatselt ka assistent sealses kõrgemas meditsiinikoolis, kus ta jätkas Kaasanis alustatud uurimistööd taime­füsioloogia alal. 1920. aastal opteerus Kaho koos perega Eestisse. Noore riigi ülikool vajas hädasti erialaspetsialiste ning Kahol võimaldati end Saksamaal täiendada, enne kui määrati taimefüsioloogia laboratoo­riumi juhatajaks.

Hugo Kaho karjäär oli kiire. Ta kaitses 1923. aastal doktorikraadi, valiti samal aastal dotsendiks ning määrati botaanika instituudi ja botaanikaaia juhatajaks. Erakorraliseks professoriks valiti Kaho 1924. aastal, järgmisel aastal sai temast juba korraline taimefüsioloogia professor.

Hugo Kaho koolitas ülikoolis loodus­teaduste õpetajaid, teda on meenutatud ka kui olulist isikut eestikeelse botaanilise terminivara väljatöötamisel. Ta juhatas Eesti Looduseuurijate Seltsi botaanikasektsiooni ja oli aastatel 1936–1939 ka seltsi esimees. 1938. aastal määrati Kaho äsja tööd alustanud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Seal juhtis ta loodusteaduste sekt­siooni ja ülikooli õpperaamatute komisjoni.

Hugo Kaho oli üks vähestest toona rahvusvahelist tunnustust leidnud eesti loodusteadlastest. Tema Tartus rajatud koolkond paraku hääbus sõja järel – põhjuseks kolleegide surm, aga ka lõssen­kismi pealetung.

Ars longa Pildil Margus Punabi kunstikogu

Kunst teadlaste elus

Kui jälgida lähemalt kunstiturgu ja -oksjoneid, selgub üks põnev tõsiasi: kunstiteose väärtust ei määra ainuüksi selle autor ja aeg, tehniline meisterlikkus või visuaalne kõnekus, vaid ka omanik. Iseenesest ei ole selles tõdemuses midagi uut. Näiteks 17.–19. sajandil hinnati kunstiteost suuresti ...
Kadri Asmer
Kaante vahel Pildil raamat

Vabaduse labor, tuleviku juuretis

„Vabaduse labor“ on lugu sellest, kuidas 1960–70-ndate Tartus sündis midagi enneolematut: tollal 20–30-aastaste Ülo Vooglaiu, Asser Murutari, Peeter Vihalemma, Marju Lauristini ja teiste nende ümber koondunud noorte kartmatul pealehakkamisel ning rektor Feodor Klementi toel asutati ülikoolis sotsioloogialabor, mis esmakordselt ENSV-s ...
Tiia Kõnnussaar
Pegasus Pildil luulehobu pegasus

Hando Runnel ja Mari Vallisoo

Kahel korral Juhan Liivi luule­auhinna pälvinud Hando Ru­n­neli ja Mari Vallisoo elus ja hariduses leidub sarnast: kumbki neist pole õppinud filoloogiat ega mõnd muud humanitaarala. Kui Hando Runnel asus ehi­tama linna Eestile, siis Mari Valli­soo teatas 2001. aasta Juhan Liivi luule­au­hinnaga ...
Jüri Talvet
Keelenurk Pildil arvutiklaviatuur

Kümme kriipsunippi

Kirjalikes tekstides kasutatakse põhiliselt kahe pikkusega kriipsu: lühikest, mida nimetatakse sidekriipsuks, ja pikka, mille alla kuuluvad mõttekriips ja miinus. Kui sidekriips ühendab väiksemaid keele­üksusi (tähti ja sõnu), siis pikk kriips viib kokku suuremad osised (osalaused ja vahemikud). Üks sobib ühte, ...
Helika Mäekivi
Koostöö Fotol Solaride Austraalias

Inseneriõpe on võimalusi täis

Eesti tööturg vajab insenere rohkem kui kunagi varem. Kutsekoja OSKA uuringud näitavad, et 2032. aastaks on masina-, elektroonika-, ehitus- ja energiatööstuses ning paljudes teistes valdkondades vaja sadu uusi spetsialiste – see tähendab insenere, kes oskavad töötada nii laboris kui ka ...
Mariana Kukk
Kultuurinurk Fotol Musta Kasti lavastus „Tükk maad“

„Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“

Mida kauem ma mõtlen Musta Kasti lavastusele „Tükk maad“, seda enam tajun selle mõju ja päevakajalisust – või aegadeülesustki. Sõja ja paguluse teemasid avatakse läbi laste silmade, neile omases keeles. Seetõttu on kontrast naiivse siiruse ja rahvusliku trauma vahel eriti ...
Johanna Rannik
Ars longa Fotol Armin Tuulse

Esimene eestlasest kunstiajaloo professor segastel aegadel sündinud maalil

Kunstnik Kristjan Tederi 1942. aastal maalitud portree Armin Tuulsest meenutab aega, mil ametisse asus esimene eestlasest kunstiajaloo professor. Tartu Ülikool alustas eestikeelsena tööd 1919. aastal, kuid kunstiajaloo õppetoolil läks alustamisega veel aega. Esimeseks kunstiajaloo professoriks sai 1922. aastal rootslane Helge ...
Kadri Asmer
Alma mater Pildil Peeter Tulviste oma 70. sünnipäeval

Rahvuslik arvamusliider Peeter Tulviste

Tartu Ülikooli rektoril on küll üks amet, aga kümned rahvusliku tähtsusega vastutusalad. Kõigele lisaks peab rector magnificus olema oma käitumise ja põhimõtetega eeskujuks pealekasvavale põlvkonnale. Milline oli selles eksistentsiaalses draamas Peeter Tulviste osa? Pole liialdus öelda, et Tartu Ülikooli rektor ...
Talis Bachmann
Pegasus Fotol on Kristian Jaak Petersoni au­­sammas Tartus Toomemäel, taustal toomkirik.

Kristian Jaak Petersoni läkitus Eestile

„Kas siis selle maa keel / laulu tules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ küsis Tartu Ülikooli tudeng Kristian Jaak Peterson luuletuses „Kuu“ pika orja-aja murdumise päevil, kui eestlaste rahvustunne alles uinus, ning vastas ise kogu ...
Jüri Talvet
Accept Cookies