Kultuurinurk
Kuppeljas puitraamistik täidab vaheldumisi peategelase kodu, põgenike­laeva, armetu üüritoa ja pagulas­laagri aset. Foto: Heikki Leis

„Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“

Johanna Rannik TÜ kirjandus- ja teatriteaduse magistrant

Mida kauem ma mõtlen Musta Kasti lavastusele „Tükk maad“, seda enam tajun selle mõju ja päevakajalisust – või aegadeülesustki. Sõja ja paguluse teemasid avatakse läbi laste silmade, neile omases keeles. Seetõttu on kontrast naiivse siiruse ja rahvusliku trauma vahel eriti terav.

Teatri Must Kast lavastus „Tükk maad“

Autor Kristiina Jalasto-Kallas, lavastaja Kaili Viidas (Endla Teater).

Kunstnik Illimar Vihmar, heli- ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundajad Kärt Karro (Tartu Uus Teater) ja Sander Põllu (VAT Teater).

Laval Silva Pijon, Kristian Põldma, Agur Seim ja Jaanika Tammaru.

Esietendus 11. aprillil 2025.

Järgmised etendused 30. septembril, 1. ja 2. oktoobril ning 11. ja 12. novembril Eesti Rahva Muuseumi Jakob Hurda saalis.

„Tükk maad“ pole siiski raskemeelne lavateos: mängude ja helgete-humoorikate dialoogide toel jõuab sõnum kohale ka ilma, et selle sisu nooremaid vaatajaid (kes ju lavastuse sihtrühm on) liialt ära ehmataks või, vastupidi, neile liiga kaugeks jääks. Lõpustseen, mis loob teise maailmasõja aegse ja järgse elu ning tänapäeva vahel otsese seose, näis vähemalt nähtud etendusel mõjutavat sügavalt kogu saali.

Juba enne, kui etendus päriselt algab, mängivad näitlejad laval laste õuemänge. Eeldatavasti aitab selline loomulik üleminek nooremal publikul teatrikeskkonnaga harjuda ja piisavalt lavastusmaailma sisse elada. Senikaua saab silm ka lavakujundusega tutvuda: mõlemal pool lava seisavad hunnikus vanaaegsed kohvrid, parempoolses ääres Eesti lipp. Lipp, õigemini selle varras, kus lipp etenduse käigus vahetuma hakkab, ongi laval üks märgilisemaid rekvisiite.

Siis tutvustavad end vaatajatele ridamisi lapsed: Luule, Ants, Ester, Dagmar, Rein, Asta … Vanust on neil 6–11 aastat. Asta (Silva Pijon) on peategelane, kuid enamiku teistega publik rohkem ei kohtugi. Sellegipoolest annavad nad aimu põlvkonnast, kelle silme läbi sündmusi avama hakatakse.

Kaitsva mängu kupli all

Mänguhoos laste keskel kõrgub kuppeljas, iglulik puitraamistik, mille sisekujundus viitab kööktoale. Minimalistliku lavakujunduse tugevus seisneb kujutlusvõimet toetavas leidlikkuses – tegevuse lahti rulludes täidab see kuppel vaheldumisi Asta kodu, põgenikelaeva, armetu üüritoa, pagulaslaagri ja muude tegevuspaikade aset.

Sellest saab isegi ümbruskonna suurim kivirahn, mille otsas lapsed ronivad. Ehkki muutlikud ajad ja ilmad on selle siledaks lihvinud, saab väike Asta hakkama sellega, et ronib päris ise ja kellegi nägemata rahnu otsa. Tajudes oma suursaavutuse tähtsust, kraabib ta sinna oma nimetähed. Seesugused kaudsed, aga mängulised viited Eesti ajaloole ja rahvusmälule on lavastuse mõjusaim osa.

Vene väed ei lase end kaua oodata. Asta tajub ka tasakesi rääkivate vanemate hääles ärevust. Märgilised on nii ema (Jaanika Tammaru) soov üheksa-aastane Asta ohutuse pärast poisiks riietada kui ka tema sõnad abikaasale: „Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“ Asta on oma isaga (Agur Seim) väga lähedane, mistõttu on eriti nukker näha, kuidas isa, kes ometi oludega kohaneda proovis, sellegipoolest kinni võetakse ja (eeldatavalt) vangilaagrisse viiakse.

Koolis vahetatakse sinimustvalge punase lipu vastu. Õhus on ärevust ja segadust. Probleeme tekitab näiteks klassivenna kampsun, millele vanaema väikse rahvusmotiivi on lisanud. Õpetaja proovib küll muutunud argielu õpilastele ääri-veeri selgitada, aga lõpuni ei näi lapsed siiski veel olukorda mõistvat. Kui võõrväed aga kaitsva kodukupli paberseinad puruks peksavad, laguneb Asta lapsepõlv – on selge, et tuleb lahkuda, kõigest tuttavast lahti lasta.

Püsimatuid rahvusvahelisi suhteid kujutatakse tabavalt ja kujundlikult, mängude ja laulude kaudu. Kui „venelased“ ja „sakslased“ laulumängu käigus endale ainiti „lapsukest“ nõuavad, on see lükata-tõmmata-lapsuke mõistagi Eesti. Lipp vardas aina vahetub. Ka Saksamaale pagejate ohtlikku piiriületust kujutatakse mängu „Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm“ kaudu.

Küllap tuleb lapsevanematele tuttav ette, et mäng aitab keerulisi olukordi ja traumeerivaid kogemusi pehmendada. Seetõttu mõjuvad kõik emotsionaalselt laetud, aga lapse pilgu läbi mängustatud stseenid ühtaegu armsa ja traagilisena. Kuna lavastus põhineb suurel hulgal allikmaterjalidel, võib arvata, et „Heeringas, heeringas“ kuulus juba tolleaegsete laste mänguvaramusse. Loodetavasti kuulub see sinna tänini.

Miski ei asenda kodu

Välismaale põgenemine ja lapse perspektiiv loovad paralleele Draamateatri mulluse lavastusega „Üks helevalge tuvi“, mis põhineb kirjanik Elin Toona kogemustel. Mõlemas kujutatakse elutruult ja ausalt raskusi, mida sõjapõgenikud üle elama pidid (ja tänapäevalgi peavad).

Asta ja ema, kes on esialgu kostil üleoleva hoiakuga saksa proua (Kristian Põldma) külmas ja kõledas majas, leiavad näilise pääsetee ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni kaudu. Nad saavad koha kiiresti kokkuklopsitud põgenikelaagris, kus magatakse pead-jalad koos ja lutikate keskel ning tööpäev algab kell kuus. Ent isegi selles muserdavas keskkonnas tunneb pere viimaks mingitki stabiilsust.

Õnneks saadetakse meie peategelased peagi edasi Geislingenisse (kus elas pärast teist maailmasõda ligi viis tuhat eestlast). Sealsed tingimused tunduvad varasematega võrreldes lausa uskumatult mugavad. Maailmas jätkuvad segased ajad ja kodumaal kestab tragöödia edasi, aga Geislingenis valitseb grotesksevõitu idüll. Põgenikele pakutakse isegi emakeelset kooli- ja kultuuriharidust, aga Asta tunneb – erinevalt oma emast –, et see pole siiski kodu. Sellise eluga ei taha kohaneda tema.

Kas vahepeal teismeliseks sirgunud Asta soov USA-sse edasi minna ka täitus, jääb selgusetuks, ent vanaduspõlve veedab ta igal juhul juba iseseisvuse taastanud Eestis. Lavastuse lõpp teeb ajahüppe tänapäeva ja tõmbab tugevad paralleelid nii Ukraina kui ka Gaza laste praeguse olukorraga.

Asta lugu ei jää üksnes minevikumälestuseks, see on tema eakaaslaste praegune reaalsus nii mõneski riigis. See arusaam võib saali vaat et enimgi mõjutada, vähemalt minu nähtud etendusel vaikisid lõpustseeni ajal ka muidu üsna jutukad ja rahutud lapsed. Kui praegusaegsete põgenike laps Rami Asta julgustamise ja juhendamise toel vana kivirahnu otsa ronib, leiab ta sealt eest nimetähed „A. S.“. Vana kivi on taas ühe ajastu üle elanud – nagu Asta. Nagu Eesti.

Lisa kommentaar

Koostöö Solaride'i meeskonnal on põhjust juubeldada – augusti lõpul said nad päikeseautode maailmameistrivõistlusel teise koha.

Inseneriõpe on võimalusi täis

Eesti tööturg vajab insenere rohkem kui kunagi varem. Kutsekoja OSKA uuringud näitavad, et 2032. aastaks on masina-, elektroonika-, ehitus- ja energiatööstuses ning paljudes teistes valdkondades vaja sadu uusi spetsialiste – see tähendab insenere, kes oskavad töötada nii laboris kui ka ...
Mariana Kukk
Ars longa Sel fotol on Armin Tuulse Tartu kodus töölaua taga. 1944. aastal lahkus ta Rootsi, kust kirjutas: „Täht­vere rajoon olevat endiselt õppejõudude elamis­kohaks, – nii et võimalik et meie korteri on üle võtnud mõni värske seltsimees professor!“

Esimene eestlasest kunstiajaloo professor segastel aegadel sündinud maalil

Kunstnik Kristjan Tederi 1942. aastal maalitud portree Armin Tuulsest meenutab aega, mil ametisse asus esimene eestlasest kunstiajaloo professor. Tartu Ülikool alustas eestikeelsena tööd 1919. aastal, kuid kunstiajaloo õppetoolil läks alustamisega veel aega. Esimeseks kunstiajaloo professoriks sai 1922. aastal rootslane Helge ...
Kadri Asmer
Alma mater Peeter Tulviste oma 70. sünnipäeva tähistamisel ja nimelise pingi avamisel Toomemäel aastal 2015.

Rahvuslik arvamusliider Peeter Tulviste

Tartu Ülikooli rektoril on küll üks amet, aga kümned rahvusliku tähtsusega vastutusalad. Kõigele lisaks peab rector magnificus olema oma käitumise ja põhimõtetega eeskujuks pealekasvavale põlvkonnale. Milline oli selles eksistentsiaalses draamas Peeter Tulviste osa? Pole liialdus öelda, et Tartu Ülikooli rektor ...
Talis Bachmann
Pegasus Tartus Toomemäel kõrgub mälestusmärk Kristian Jaak Petersonile, kes „on esimene eesti lüürik, kes „maakeelega“ söandas teostada midagi uut ja julget, kel usku oli oma rahva ja keele tulevikku, ajal, kui seda veel kellelgi polnud", nagu kirjutas Petersoni loomingut uurinud Aino Paltser 1922. aastal.

Kristian Jaak Petersoni läkitus Eestile

„Kas siis selle maa keel / laulu tules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ küsis Tartu Ülikooli tudeng Kristian Jaak Peterson luuletuses „Kuu“ pika orja-aja murdumise päevil, kui eestlaste rahvustunne alles uinus, ning vastas ise kogu ...
Jüri Talvet
Mui(d)e „Kajakasaare“ mäng on lisaks meelelahutusele mõeldud suurendama mängijate teadmisi merelindudest.

Tunne end nagu kajakas!

Teaduskommunikatsioon ei tähenda tingimata populaarteaduslikke artikleid päevalehtedes ega intervjuusid telesaadetes. Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet ja loomaökoloogia professor Tuul Sepp panid Kakrarahu uurimisprojekti kogemuste põhjal kokku „Kajakasaare“ koomiksiraamatu ja lauamängu. Sellest on juba neli aastat, kui esimest korda Matsalu ...
Randel Kreitsberg
Keelenurk Tartu Ülikoolil terviklikku linnakut ehk kampust ei ole – meie hooned paiknevad üle kogu Tartu, lisaks muudeski linnades.

Kus on Tartu Ülikooli kampus?

Aeg-ajalt võib ülikoolist räägitavates juttudes kohata sõna kampus. Mis see on ja kas Tartu Ülikooli puhul saab seda sõna üldse pruukida? Kampus, omakeeli ülikoolilinnak, on piirkond, kus asuvad kompaktselt koos ülikooli õppe-, teadus-, elu-, toitlustus- ja vaba aja veetmise hooned. ...
Helika Mäekivi
Reportaaž Ozan (istub) ja Jonas (vasakult) leidsid Susimetsa raamatukogust oma teadustööks palju häid ideid, Maja tulevase doktoritöö võimalik teemapüstitus sai selgema vormi ning Emily jõudis valmis kirjutada oma doktoritöö kolmanda peatüki mustandi.

Filosoofide pelgupaik Pärnumaa metsade vahel

Pärnu lähedal Laadil saavad kokku Eesti loodus, saksa kultuur ja üleilmne mõte. Saksa filosoofile ja bioeetikule Theda Rehbockile kuulunud idüllilises Susimetsa talukohas teevad mõtte- ja vaimutööd teadlased üle maailma. Susimetsa Philosophicum on praegu veel natuke nagu hästi hoitud saladus. Trükin ...
Merilyn Merisalu
Alma mater Puidust galerii viis omal ajal Struve magamistoast otse tähe­torni, et teadlane ei peaks talvisel ajal läbi külma õue kõndima. Nüüd seda enam ühendusteena kasu­tada ei saa, seal asub personaliosa­konna arhiiv ja läbipääs puudub.

Astronoomi maja asukad viisid Tartu maailmakaardile

19. sajandil Toomemäele tähetorni kõrvale ehitatud astronoomi majas on sündinud hiilgavaid avastusi. Miks kutsutakse seda Uppsala 6 asuvat madalat hoonet astronoomi majaks? Sest see ongi ehitatud just nimelt astronoomi eluasemeks ja töökohaks. Praegu toimetab Toomemäel asuvas klassitsistliku stiiliga pooleteisekorruselises kivimajas ...
Silja Paavle
Pegasus Fragment Kristjan Raua joonistusest „Kalevipoeg tuleb põrgust lauakoormaga“, 1935 (Tartu Kunstimuuseum).

Kreutzwald ja „Kalevipoeg“

Eestikeelse ülikooli piduliku avamise puhul 1919. aastal lõi silmapaistva luuleteose „Õnnesoov“ seejärgne eesti ja välismaise kirjanduse professor Gustav Suits (vt Universitas Tartuensis, veebruar 2025). Tema oli ka Noor-Eesti vaimuliikumise juhtkujude seas see, kes vaikimisi ja sündsalt, kuid kindlalt hakkas tõrjuma ...
Jüri Talvet
Accept Cookies