Kui jälgida lähemalt kunstiturgu ja -oksjoneid, selgub üks põnev tõsiasi: kunstiteose väärtust ei määra ainuüksi selle autor ja aeg, tehniline meisterlikkus või visuaalne kõnekus, vaid ka omanik.
Iseenesest ei ole selles tõdemuses midagi uut. Näiteks 17.–19. sajandil hinnati kunstiteost suuresti selle järgi, kellele see kuulus – mida prestiižsem omanik, seda hinnalisem töö. Tänapäevaks on jõujooned nihkunud ning olulisim on autor ja teos ise. Siiski ei ole kõik nii mustvalge – statistikast nähtub, et omaniku mõju kunstihindade kujunemisele on endiselt märkimisväärne.*
Julgen väita, et ka Eesti kunstiturul on kujunenud välja üks omamoodi kriteerium, mis vaikimisi lisab töödele väärtust – nende endisaegne kuulumine Tartu Ülikooli professorite ja teadlaste kogudesse. Noores Eesti Vabariigis olid sageli just haritlased ja teadlased need, kes tajusid sügavamalt kunsti tähendust ja tähtsust. Kui lisada sellele ka teatav majanduslik kindlustatus ning tihe läbikäimine kultuurirahvaga – kas või Werneri kohviku laudade taga pärast loengupäevi –, on mõistetav, miks just teadlastel on olnud oluline roll Tartu kunstielu toetajatena.
Kuidas suhestuvad kunstiga nüüdse aja professorid?
Kliinilise psühholoogia professorit Kirsti Akkermanni huvitas kunst juba lapsepõlves, kus oma osa oli raamatutel. „Mulle meenub kohe üks vanakreeka muistendeid käsitlev raamat Evi Tihemetsa illustratsioonidega. Ka kunstinäitustel käimine oli sündmus omaette ja see harjumus jäi külge. Esimese teadliku kunstiostu tegin 2000-ndate alguses.“
Ka androloogia professor Margus Punab tõdeb, et tema kunstihuvi ilmnes juba varajases nooruses. Näiteks mäletab ta algkoolist üht vaidlust õpetajaga Wiiralti tiigri eri variantide üle. Samuti näis talle elementaarsena käia Tallinna koolipoisina läbi kõik toonased kunstihoone kevad- ja sügisnäitused. Esimesed kunstiostud tegi ta 1990-ndate algul ning praeguseks on tema kogu üks tuntumaid Eestis – selle põhjal on tehtud mitmeid näitusi ja avaldatud artikleid.
„Kunsti ostmine on kunst.“ – Tõnu Esko.
Arendusprorektor Tõnu Eskol tekkis sügavam huvi kunsti vastu järeldoktorantuuri ajal. Toonane elukorraldus oli keeruline: tema elas kolm aastat Ameerika Ühendriikides Bostonis, abikaasa Kaija aga Saksamaal. „Sel ajal õnnestus meil kohtuda kuus kuni kaheksa korda aastas ning seda mõnes Euroopa või USA suurlinnas, kus parim ühiselt veedetud aeg mööduski kunstimuuseumides. Võin julgelt väita, et olen näinud muuseumides enam kui 10 000 kunstiteost,“ ütleb Esko.
Vestlusest kolme teadlasega ilmneb, et kunsti omandamisel võib oluline olla küll kunstniku professionaalsus ja teose kultuurilooline kontekst, kuid eelkõige peab see isiklikult puudutama ja intrigeerima, olgu siis visuaalselt või sisuliselt.
„Kunsti ostmine on kunst,“ ütleb Tõnu Esko. Valdav osa tema kogust on Tartu kaasaegsete kunstnike looming. „Kunsti ostame abikaasa Kaijaga eelkõige enda koju ja seepärast on mõned väga huvitavad, kuid liialt pöörased tööd ikkagi näituse- või oksjonisaali jäänud.“
„Kunstiteos ei tohi olla üheplaaniline!“ – Margus Punab.
Punab on seadnud kunsti ostmisele kaks tingimust: esiteks peab teos teda kõnetama ja teiseks olema mitmekihiline. „See ei tohi olla üheplaaniline! Eriti väärtuslikud on tööd, mis panevad pikemalt mõtlema – mõni on suisa olulisel määral mu maailmapilti avardanud,“ sõnab ta.
Akkermanni huvitab kunstniku maailmatunnetus ja loomeprotsess. „Mind võlub, kuidas kunstniku käekiri võib muutuda, mingid teemad kaovad ja mingid jäävad püsima. Teose valikul võin lähtuda koosmõjust juba kodus olemas olevate teostega – või siis hoopis sellest, kuidas see teistest eristub.“
Kas teadlase kunstieelistusi mõjutab ka tema eriala?
Akkermannile tundub, et erialast rohkem mõjutab kunstieelistusi tema enda loomus ja vahest ka käesolev eluetapp. Samas tõdeb ta, et kunstis on huvitav jälgida kunstnike sisemaailma muutusi, nii et teatav ühisjoon erialaga on siiski olemas.
Punabi kunstikogu seevastu räägib otseselt tema erialast. „Üks kolmest minu kogu kesksest teemast on inimeseks olemise võlu ja valu, põhifookusega maskuliinsel ilmal,“ tunnistab ta. Tema arvates on teadusel ja kunstil palju ühist. „Kord kunstnik Jaan Toomikuga pikemalt vesteldes tajusin, et tema kunsti ja minu teadustöö loomeprotsess on väga sarnased.“
„Erialast rohkem mõjutab kunstieelistusi omaenda loomus ja vahest ka käesolev eluetapp.“ – Kirsti Akkermann.
„Ei ole tajunud, et minu kõrgendatud huvi geenide vastu minu kunstieelistusi mõjutaks,“ sõnab Esko. „Küll aga usun, et elu teadlasena mõjutab seda, kuidas ma kunsti tajun. Taies peab toetama loomingulist mõtlemist, olema analüütiline ja rohkem kui lihtsalt üks ilus pilt. Samas, minu enda viimatine – ja ehk ka ainus – teos (installatsioon „Y-kromosoom“, 2021 – toim.) käsitles inimese DNA informatsioonimahukust ning selle suhestumist ühiskondlike normidega.“
Kokkuvõttes võib tõdeda, et teadlaste kunstikogud ei kõnele üksnes nende kunstimaitsest, vaid peegeldavad ka nende isiksust ja eriala.
Lõppude lõpuks on kunstil ja teadusel ju ka üks põhjapanev sarnasus: mõlemad püüavad paremini mõista elu olemust.
Viide
- 2022. aastal tehtud uuring näitas, et päritoluinfo lisamine suurendab kunstiteose müümise tõenäosust 2–4% ja tõstab müügihinda 14–54%. Yuexin Li, Xiaoyin Ma, Luc Renneboog, In Art We Trust. – Management Science, 70 (1), 2022, lk 98–127.


Kui saaksite tuua endale koju ükskõik millise teose, siis mis see oleks ja miks?
Kirsti Akkermann: Mul ei ole ühtegi kindlat teost, mida sooviksin. Küll aga tooks palju rõõmu mõne kindla kunstniku, näiteks Peeter Mudisti või Anton Starkopfi töö. Kui juba suurelt unistada, siis miks mitte Gerhard Richteri maal või Alberto Giacometti skulptuur.
Tõnu Esko: Head kunsti on maailmas tohutult palju, aga üks Juan Miró maal koduseinal oleks üpris sümpaatne. Mind kõnetab tema igavikuliselt unenäoline pildikeel. Iga figuur, joon ning kujund on tal täpselt paigas – see paneb peatuma ja mõtlema kastist välja.
Margus Punab: Üks minu võimsamaid kunstielamusi oli 1990-ndate lõpus Viinis, kui sattusin esimest korda Egon Schiele suuremale ekspositsioonile. Tegu oli konverentsi vastuvõtuga, kus hea seltskond ja hea vein, aga see, mis jalad nõrgaks võttis, oli Schiele kunst. Mõne tema maali sooviksin küll koju tuua.