Ars longa
Jaapanist pärit kunstniku ja helilooja Ryoji Ikeda isikunäitus on Eesti Rahva Muuseumis avatud 2. märtsini. Foto: Maanus Kullamaa / Tartu 2024

Kui andmetele anda värv, võib tulemuseks olla kunst

Kadri Asmer kunstiajaloolane

Ryoji Ikeda isikunäitusel Eesti Rahva Muuseumis on eksponeeritud teos „The Critical Paths“ („Kriitilised teed“, 2024), mille loomise aluseks oli koostöö Tartu Ülikooli genoomika instituudiga[1].

Sisuliselt on tegemist 25 meetri pikkuse peegelkoridoriga, mille laes olevatel leedekraanidel on liikuvate valgus- ja värvimustrite kaudu visualiseeritud genoomiandmed.

Genoomika instituudi teadlased tutvustasid Ikeda meeskonnale nii Tartu Ülikooli teadusprojektides valminud kui ka rahvusvahelisi andmebaase, kust on võimalik saada avalikke genoomiandmeid, näiteks 1000 või 10 000 aastat tagasi maamunal elanud inimeste omi. Siinkohal olgu märgitud, et geenidoonorite andmeid ega ka kellegi teise geenide toorandmeid ei ole kunsti teenistusse antud.

Kunstidest ja reaalteadustest kirjutades olen varem toonud esile nende kolme peamist kokkupuutepunkti: esiteks on mõlemad inimtegevuse tulemused, teiseks tõukuvad mõlemad samadest nähtustest ehk soovist mõista inimest ja ümbritsevat maailma ning kolmandaks toimib kunst vahendajana, lähendades teadusmaailma laiemale publikumile.[2]

ERM-is kogetud visuaalselt võimas teos ajendas küsima, kas ja kuidas mõtestavad kunsti tippteadlased, kes ühtlasi on olnud selle teose ellukutsumise juures. Palusin endaga vestlema arheogenoomika professori Kristiina Tambetsi jaevolutsioonilise genoomika professori Mait Metspalu.

Kas teie oskate lahti kodeerida ekraanidel jooksvat mustrite rada või on tegemist puhta abstraktsiooniga? Kas n-ö tavainimene mõistab või kogeb seda teost vaadates vähem kui näiteks erialaspetsialist?

Kristiina Tambets (KT): Mida Ikeda ja tema meeskond meie andmestikest täpselt kasutas, seda ei tea ka meie. Ja tegelikult ei olegi vaja teada, mis seal täpselt on. Ühel hetkel sähvib seal tõesti äratuntavalt meie teadusandmete alusel koostatud fülogeneesipuu, aga see ei olegi ehk oluline. Kõige tähtsam on, et tekiks tunne ja emotsioon, huvi selle teema vastu, ja vaataja hakkaks selle kõige üle mõtlema.

Kas kunstil ja reaalteadusel on ühisosa?

KT: Teadlased tuginevad faktidele, tõenditele, loogikale, analüüsile, kunstis on aga nende andmete interpreteerimine vaba. Samas on nii kunstis kui ka teaduses üks osa rutiinne töö ja teine osa loovus. Näiteks geneetikud peavad andmete saamiseks väga palju pipeteerima, samamoodi kui kunstitudengid peavad nõrkemiseni õppima inimkeha joonistamist. Õppimine on rutiinne töö, mille käigus võiks kasvada loovus. Ja loovust vajavad ühtmoodi palju nii teadlased kui ka kunstnikud.

Mait Metspalu (MM): Reaalteaduse ja kunstide ühisosa on selles, et mõlemad tegelevad maailma tunnetamisega: näha asjade tähenduse ja pinna taha, selgitada välja põhjusi ja leida lahendusi. Need suunad on kunstis ja teaduses väga sarnased. Meetodid ja lõpptulemused on erinevad.

Teaduses me üldiselt eeldame, et kuskil on n-ö universaalne tõde, mille poole pürgida. Kunstis sellist ühist eesmärki ei ole ja domineerib individuaalne tunnetuslik tõde, mis suures pildis jällegi moodustab universaalse tõe kogumi. Kokkuvõttes on kunstiline tunnetuspüüd teadustööle väga sarnane.

KT: Kunst ja teadus on inimmõtlemise kaks erinevat viisi, kuid alge on neil üks.

MM: Jah, see akt, mida tehakse, on teaduses ja kunstis väga sarnane, kuid reeglistik ja kontekst, mille sees tegevus toimub, on erinev.

KT: See viis mu mõtte fraktalitele – geomeetrilistele kujunditele, mille struktuur allub matemaatilistele seaduspärasustele. Kui neid kujundeid „suurendada“ ja värvide abil visualiseerida, saame lõpmatu enesekorduse, mis visuaalse teosena on minu arust puhas kunst. Näeme, et kui teadusele anda värv, siis on tulemuseks miski, mida võib nimetada kunstiks.

MM: Kas kunst saab olla ilma inimese tunnetusliku sekkumiseta juhtuv asi nagu fraktal?

KT: Inimene saab otsustada värvide üle.

MM: Huvitav on ütlemine „kunst sünnib vaataja silmades“ – et objekt ise ei ole kunst, aga sellest sünnib kunst, kui keegi näeb selles kunsti. Nii et kunst on subjektispetsiifiline ja tekib objekti läbitunnetamisel, kusjuures esmane tunnetaja on (enamasti) objekti looja ise.

KT: Teose „The Critical Paths“ juures on minu hinnangul vägagi määrav, kuidas seda kogeda. Kogemus oleneb näiteks sellest, kas minna üksi või koos kaaslastega. Külgpeeglitesse tekkiva „inimhulga“ kaudu võimendub ajarännaku kogemus – tunne, et oleme osa suuremast protsessist ja süsteemist, aga me ei ole selles üksi.

MM: Siit tuleb välja üks oluline erinevus teaduse ja kunsti vahel. Kui teaduses oled midagi n-ö valmis teinud, siis tahad, et kõik saaksid sellest täpselt nii aru, nagu sina sellest aru oled saanud.

Kas võiks siis öelda, et kunstnik on oma töös vaba? Tema ei pea kontrollima oma eelkäijate lähtepunktide tõepärasust ja saab alustada teose loomist nullist.

MM: Kunstnik ei alusta nullist, kunstnik alustab kontekstist. Praegusel ajal on näiteks ootus, et kunstnik peab kõnetama sotsiaalsetel-aktuaalsetel teemadel. Kunstnik ei alusta nullist, kui ta püüab suhestuda ümbritseva ruumiga.

KT: Kunstnik on kammitsetud oma ajast?

MM: Kõik kindlasti mitte, aga suur osa ilmselt küll. Seda näitavad ka kunstiteoseid saatvad tekstid, mis selgitavad, mis pildil on ja kuidas sellest aru peab saama. Samas on alati olemas ka kunst, kus looja kisub end oma ajast lahti; saab olla ajast ees või taga või hoopis väljas.

KT: Ikeda puhul on kaasneval tekstimaterjalil oluline osa, kuid see annab pigem taustteadmised – see ei ütle meile, mida me seal nägema peame või kuidas seda mõista tuleb. Juba pealkiri annab kätte nii palju suundi, et lõpuks leiab igaüks sealt oma mõtte.

Kui kunstnik on kammitsetud ajast ja ruumist, kas siis teadlased on vabamad? Teadus ju ei tohiks sõltuda publiku ootustest.

MM: Teadlased on veel rohkem kammitsetud, alustades rahast ja tehnoloogiast. Kõik on sõltunud tehnoloogia arengust. Evolutsiooniteaduse ajaloos on suurimad arenguhüpped toimunud otseselt tänu tehnoloogilisele arengule, mis pole seotud (evolutsiooni)teadusega. Näiteks purjetamine andis võimaluse reisida ja näha liikide varieeruvust, klaasilihvimine andis võimaluse teha häid mikroskoope ja näha raku sisse.

Veel enamgi, teadlane on väga seotud oma eelkäijatega – enamik teadlasi tegeleb paradigmateadusega, kus nad sammhaaval viivad teadust edasi, aga kõik see on seotud eelnevate teadustöödega.

KT: Me ei tegele kitsalt oma asjaga, see on inimkonna ühisloomingus valminud teadus.

Selle näituse kontekstis näen mina kunsti kui kommunikatsioonivahendit, mis aitab teadust n-ö tavainimesele lähendada. Mis eesmärki võiks kunst teadlaste jaoks kanda?

KT: Võib-olla kunst vahel hoopis lõhestab – kunst toob esile, kui erinevalt me võime maailma näha ja tajuda. Kindlasti aga on kunst vahendaja ja saab aidata esile tuua, millist teadust meie ümber tehakse.

MM: Seda „suhet“ võiks nimetada ühiskonna sidususe edendamiseks. Kui üks silmaklappidega reaalteadlane ja silmaklappidega kunstnik satuvad korraga ühte ruumi ning selgub, et neil on tegelikult midagi ühist, siis võib-olla hakkavad nad teineteisest paremini aru saama. Tuleb välja, et nende oma maailm ei olegi see üks ja ainus.


[1] TÜ genoomika instituudi meeskonda kuulusid „Tartu 2024“ põhiprogrammi raames peale siinkõnelejate Alena Kushniarevich, Lehti Saag, Monika Karmin ja Erik Abner (​​erm.ee/et/ryoji-ikeda-isikunaitus#Installatsioon).

[2] Vt nt Kadri Asmer „Kunsti ja teaduse vahekorrast Ilmar Malini näitel“, Ilmar Malin. Igaviku hõõg. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2024.

Lisa kommentaar

Koostöö Solaride'i meeskonnal on põhjust juubeldada – augusti lõpul said nad päikeseautode maailmameistrivõistlusel teise koha.

Inseneriõpe on võimalusi täis

Eesti tööturg vajab insenere rohkem kui kunagi varem. Kutsekoja OSKA uuringud näitavad, et 2032. aastaks on masina-, elektroonika-, ehitus- ja energiatööstuses ning paljudes teistes valdkondades vaja sadu uusi spetsialiste – see tähendab insenere, kes oskavad töötada nii laboris kui ka ...
Mariana Kukk
Kultuurinurk Kuppeljas puitraamistik täidab vaheldumisi peategelase kodu, põgenike­laeva, armetu üüritoa ja pagulas­laagri aset.

„Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“

Mida kauem ma mõtlen Musta Kasti lavastusele „Tükk maad“, seda enam tajun selle mõju ja päevakajalisust – või aegadeülesustki. Sõja ja paguluse teemasid avatakse läbi laste silmade, neile omases keeles. Seetõttu on kontrast naiivse siiruse ja rahvusliku trauma vahel eriti ...
Johanna Rannik
Ars longa Sel fotol on Armin Tuulse Tartu kodus töölaua taga. 1944. aastal lahkus ta Rootsi, kust kirjutas: „Täht­vere rajoon olevat endiselt õppejõudude elamis­kohaks, – nii et võimalik et meie korteri on üle võtnud mõni värske seltsimees professor!“

Esimene eestlasest kunstiajaloo professor segastel aegadel sündinud maalil

Kunstnik Kristjan Tederi 1942. aastal maalitud portree Armin Tuulsest meenutab aega, mil ametisse asus esimene eestlasest kunstiajaloo professor. Tartu Ülikool alustas eestikeelsena tööd 1919. aastal, kuid kunstiajaloo õppetoolil läks alustamisega veel aega. Esimeseks kunstiajaloo professoriks sai 1922. aastal rootslane Helge ...
Kadri Asmer
Alma mater Peeter Tulviste oma 70. sünnipäeva tähistamisel ja nimelise pingi avamisel Toomemäel aastal 2015.

Rahvuslik arvamusliider Peeter Tulviste

Tartu Ülikooli rektoril on küll üks amet, aga kümned rahvusliku tähtsusega vastutusalad. Kõigele lisaks peab rector magnificus olema oma käitumise ja põhimõtetega eeskujuks pealekasvavale põlvkonnale. Milline oli selles eksistentsiaalses draamas Peeter Tulviste osa? Pole liialdus öelda, et Tartu Ülikooli rektor ...
Talis Bachmann
Pegasus Tartus Toomemäel kõrgub mälestusmärk Kristian Jaak Petersonile, kes „on esimene eesti lüürik, kes „maakeelega“ söandas teostada midagi uut ja julget, kel usku oli oma rahva ja keele tulevikku, ajal, kui seda veel kellelgi polnud", nagu kirjutas Petersoni loomingut uurinud Aino Paltser 1922. aastal.

Kristian Jaak Petersoni läkitus Eestile

„Kas siis selle maa keel / laulu tules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ küsis Tartu Ülikooli tudeng Kristian Jaak Peterson luuletuses „Kuu“ pika orja-aja murdumise päevil, kui eestlaste rahvustunne alles uinus, ning vastas ise kogu ...
Jüri Talvet
Mui(d)e „Kajakasaare“ mäng on lisaks meelelahutusele mõeldud suurendama mängijate teadmisi merelindudest.

Tunne end nagu kajakas!

Teaduskommunikatsioon ei tähenda tingimata populaarteaduslikke artikleid päevalehtedes ega intervjuusid telesaadetes. Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet ja loomaökoloogia professor Tuul Sepp panid Kakrarahu uurimisprojekti kogemuste põhjal kokku „Kajakasaare“ koomiksiraamatu ja lauamängu. Sellest on juba neli aastat, kui esimest korda Matsalu ...
Randel Kreitsberg
Keelenurk Tartu Ülikoolil terviklikku linnakut ehk kampust ei ole – meie hooned paiknevad üle kogu Tartu, lisaks muudeski linnades.

Kus on Tartu Ülikooli kampus?

Aeg-ajalt võib ülikoolist räägitavates juttudes kohata sõna kampus. Mis see on ja kas Tartu Ülikooli puhul saab seda sõna üldse pruukida? Kampus, omakeeli ülikoolilinnak, on piirkond, kus asuvad kompaktselt koos ülikooli õppe-, teadus-, elu-, toitlustus- ja vaba aja veetmise hooned. ...
Helika Mäekivi
Reportaaž Ozan (istub) ja Jonas (vasakult) leidsid Susimetsa raamatukogust oma teadustööks palju häid ideid, Maja tulevase doktoritöö võimalik teemapüstitus sai selgema vormi ning Emily jõudis valmis kirjutada oma doktoritöö kolmanda peatüki mustandi.

Filosoofide pelgupaik Pärnumaa metsade vahel

Pärnu lähedal Laadil saavad kokku Eesti loodus, saksa kultuur ja üleilmne mõte. Saksa filosoofile ja bioeetikule Theda Rehbockile kuulunud idüllilises Susimetsa talukohas teevad mõtte- ja vaimutööd teadlased üle maailma. Susimetsa Philosophicum on praegu veel natuke nagu hästi hoitud saladus. Trükin ...
Merilyn Merisalu
Alma mater Puidust galerii viis omal ajal Struve magamistoast otse tähe­torni, et teadlane ei peaks talvisel ajal läbi külma õue kõndima. Nüüd seda enam ühendusteena kasu­tada ei saa, seal asub personaliosa­konna arhiiv ja läbipääs puudub.

Astronoomi maja asukad viisid Tartu maailmakaardile

19. sajandil Toomemäele tähetorni kõrvale ehitatud astronoomi majas on sündinud hiilgavaid avastusi. Miks kutsutakse seda Uppsala 6 asuvat madalat hoonet astronoomi majaks? Sest see ongi ehitatud just nimelt astronoomi eluasemeks ja töökohaks. Praegu toimetab Toomemäel asuvas klassitsistliku stiiliga pooleteisekorruselises kivimajas ...
Silja Paavle
Accept Cookies