20. sajandi teise poole ja 21. sajandi algusveerandi eesti luule põlistamise katseis on suuri teeneid Juhan Liivi luuleauhinnal.
Alatskivi sovhoosi ja Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli algatusel ning Eesti Kirjanike Liidu ja Tartu Ülikooli õppejõudude kaastegevusel hakati luuleauhinda välja andma juba 1965. aastal. Esimeseks laureaadiks valiti Debora Vaarandi.

Preemia oli mõeldud iga-aastasena, ent ENSV kompartei hakkas selles aimama natsionalismi ilmingut, mistõttu auhinna väljaandmine keelati ära. Taastati see alles Gorbatšovi perestroika eelõhtul: 1984. aastal valiti laureaadiks Ain Kaalep. Sestpeale on seda üht Eesti vanimat kirjandusauhinda välja antud katkematult (praegu Peipsiääre valla, Juhan Liivi nimelise Alatskivi Kooli ja Liivi Muuseumi korraldamisel). Laureaatide rivvi on pühitsetud ligemale 40 luuletajat, kellest seitsmel on olnud õnn pälvida preemia kahel korral.
Ükski loovkirjanduse auhind ei saa tabada eesti luuletajate kõiki saavutusi. Taastatud iseseisvuse ajajärgul on asutatud rida uusi luuleauhindu. Varasema Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia jätkuks kujunesid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. Tunnustuseks noorimatele luuletajatele on mõnegi vastuvõtmine Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Juhan Liivi luuleauhind on siiski eriline. See antakse üheainsa, premeerimisele eelneval aastal esmakordselt trükis ilmunud luuletuse eest. Nominentide esitamise õigus on žürii korralistel liikmetel ja eelmise aasta laureaadil. Uus laureaat tehakse avalikult teatavaks Juhan Liivi sünniaastapäeval 30. aprillil Alatskivil.
Auhinna statuudis kinnitatakse, et see antakse luuletuse eest, „mida kannab liivilik vaimsus“. Kujutlegu siis endale liivilikku vaimsust igaüks, kes juhtub lugema luuletusi, mis „Pegasuse“ lehekülgedel „Juhan Liivi valgel“ (taas)avaldamisele tulevad. Üks neist on Liivi auhinna pälvinud luuletus, teise on autor oma loomingust välja valinud ise.

Kahekordne Juhan Liivi luuleauhinna laureaat Triin Soomets (snd 1969) on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning pikemat aega töötanud korrektori ja toimetajana ajalehtede juures. Tallinna Ülikoolis sai ta teistkordse bakalaureusekraadi 2024. aastal – sedapuhku filosoofia alal.
Pärast luuledebüüti ajakirjades 1980-ndate lõpupoolel ja luuletuste ilmumist kogumiku „Luulekassett ’90“ vihikus „Sinine linn“ on Soomets avaldanud 15 luuleraamatut. Liivi luuleauhinna pälvis ta esmalt 2000. aastal peakirjata luuletusega, mis algab sõnadega „sulle ma kingiksin sydame“, ja seejärel 2009. aastal (samuti peakirjata) luuletusega, mille algusrida on „surm ei möödu meist; ta on kohal“.
Tõlkes on Soometsa luulet avaldatud enamikus eesti uuema luule ingliskeelsetes antoloogiates1, olgu välis- või sünnimaal, aga samuti araabia, hollandi, soome, prantsuse jm keeltes. Omaette tõlkeraamat on soomekeelne „Olemisen ompelet: runoja“2.
Tartu Ülikoolis semiootika doktorikraadi kaitsnud Anneli Mihkelev kirjutab Eesti kirjanike e-leksikonis: „Soometsa kujundeis on jõulisi keha, vägivalla, metalli, vere, masinate ja roosi motiive. [—] Lüüriline mina võtab erinevaid (naise) rolle ning liigub erinevates maailmades: see võib olla romantiline kangelanna, biseksuaal, masohhist, ohver, türanniseeriv armuke vms. Erootilised ja dramaatilised situatsioonid vahelduvad lüürilistega ja monoloog dialoogiga. Tema luules on alati kohal „teine“.“
Viited
1 Näiteks H. L. Hix (toim.), On the Way Home: an Anthology of Contemporary Estonian Poetry. Tlk J. Talvet ja H. L. Hix. New Delhi: Sarup & Sons, 2006.
2 T. Soomets, Olemisen ompelet: runoja. Tlk V. Arola ja A. Ljokkoi. Helsinki: Viisas Elämä, 2016.
* * *
surm ei möödu meist; ta on kohal
kogu aeg, ta on määratud
aega.
mida enam oleme ise,
seda enam sureme.
kui vaadata lehti puul, näha.
siis on selge, et aeg
ei möödu. ta on ymar ja kohal.
jumal.
(„Varjatud ained“, Tallinn: Tuum, 2009)
* * *
taimed, loomad ei kysi
nad teavad
ladvad on juurte taevad
ykskõik kui kõrgele kaevad
kihv on kiskja mõõt
mis meeles nad seda peavad
(Ilmumata luuletus, 2025)

Mullu Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud Kruusa Kalju (kodanikunimega Jaanus Valk, snd 1973) on Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse nooremteadur ja ühtaegu Tartu Ülikooli doktorant. Tudengi ja kraadiõppuri seisundis on ta olnud 1993. aastast peale. On õppinud inglise ja prantsuse filoloogiat, semiootikat, jaapani keelt ja kultuuri ning tõlketeadust Tartus, Tallinnas ja Tokyos Waseda Ülikoolis. Kaitsnud bakalaureusetöö prantsuse sümbolistist Stéphane Mallarmést, uurinud jaapani haikusid ja nende eesti keelde tõlkimist.
Kruusa Kalju tegi luuletajadebüüdi 1996. aastal ajalehes Postimees ja on seejärel avaldanud kaheksa luulekogu. Ta on eesti keelde tõlkinud näidendeid, proosat ja luulet hiina, inglise, soome, prantsuse, jaapani ja korea keelest. Ta on Betti Alveri (1999) ja Gustav Suitsu (2008) auhinna laureaat. Tema luulele on tunnuslikud vormivabadus, mängulikkus, taotluslikud kõrvalekalded normist.
Tema Liivi luuleauhinnaga pärjatud lühikesel luuletusel algusreaga „ära hommikul päri, kellele helistatakse äratuskella“ on mitmekihiline vaimutaust. Äratus võis tulla nii Ernest Hemingway romaani „Kellele lüüakse hingekella“ (1940; eesti keeles Enn Soosaare tõlkes 1970) pealkirjast kui ka Ameerika hevibändi Metallica palast „To Whom the Bell Tolls“ (1984). Nende kummagi äratus on aga Shakespeare᾽i kaasaegselt inglise poeedilt ja vaimulikult John Donne᾽ilt.
Kui internetis seda ajaloolist seika otsida, ilmub (tõenäoliselt) Donne᾽i värsiridadesse kohandatud tekst, mis aga ei ole algupärand. Lause ja katkend pärinevad hoopis Donne᾽i proosateosest „Devotions“ („Meditations“, XVII). Viimaste eestikeelne vabatõlge värssides võiks kõlada näiteks nii:
KELLELE KELL LÖÖB (John Donne, „Pühitsused“: XVII mõtisklus; tlk J. Talvet)
Kell kõlab sellele, kes kuuleb teda;
hääl vaikib siis, kuid tema kõlast peale
kuulja on ühendatud Jumalaga.
Kel pilk ei peatuks päiksel, kui see tõuseb?
Komeedil tol, mis sööstab läbi taeva?
Mis kõlin kuulmeist tabamata jääks?
Veel vähem helin see, mis ära saadab
siit ilmast tükki kuulja enda küljest?
Ei ole inimest, kes iseendas
saar oleks; osa mandrist, ulgumerest
ta on. Kui meri rebib tüki maast,
jääb väiksemaks Euroopa –nõndasama
kui kängub neem, su sõbra mõis või talu
või sinu enda oma, igaühe surm
mind pisendab, ma inimkonda kuulun.
Seepärast eales ära päri, kellele
kell lööb. Lööb sulle ta, lööb sinu pärast.
* * *
Ära hommikul päri, kellele helistatakse äratuskella:
seda helistatakse
ikka ja jälle sulle.
Hommikust peale aeg lendab linnutiivul –
ikka lŏunasse,
lŏunast ikka ĕhtusse ja ĕhtust lendub öösse.
(Looming, nr 10, 2023)
* * *
Tasa sŏuad, kaua jŏuad?
Iga teadmatta aja tagant sündivad
laulud sunnivad
elu hammasrataste vahel kella vaatama.
Täpselt südaööl olen märkamatult sŏudnud
märkmepaberil
kribinal ja krabinal üle kuupäevaraja.
Olude sunnil mu laulukesed jäävad
üha napimaks –
jäävad ühe lausega üksnes jäämäe tipuks.
Ja mulle hakkab ühe hea laulukese juurde jŏudmiseks
inimelu tunduma
liiga lühikesena …
(„Üleelamiste vanake“. Loomingu Raamatukogu, nr 1, 2023)