1948. aastal, kui Eduard Maaser (1916–1990) lõpetas Ado Vabbe portreeklassis Tartu Riikliku Kunstiinstituudi, oli tema diplomitööks kompositsioon kahest mehest töötamas botaanikaaias.
Aastatel 1951–1961 töötas Eduard Maaser Tartu Ülikooli taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris laborandina, olles samal ajal – nagu paljud tema kaasaegsed – kunstnike liidust välja arvatud.
Tõenäoliselt oli just diplomitööl oma osa selles, et kunstnikule avanes võimalus ülikoolis tööle asuda. Arvestades, et toona tähendas loomeliitu mittekuulumine tõsiseid piiranguid nii näitustel osalemisel kui ka maalivahendite ja ateljee saamisel, oli ülikoolitöö kunstnikule sõna otseses mõttes ellujäämise küsimus.
Tartu Ülikooli kunstimuuseumis asub Maaseri õlimaal „Botaanikaaias“, millel on teadaolevalt kujutatud vanemlaborant Ants Kingot (sinises kitlis). Valges kitlis kolleegi isik on jäänud siinkirjutajal tuvastamata, kuigi muuseumi infokaardil on märgitud perekonnanimi Pender.
Samal ajajärgul valmis Maaseril veel terve rida botaanikaaia-teemalisi teoseid, mis varieeruvad kiirematest, visandlikumatest lahendustest kuni viimistletud kompositsioonideni. Iga töö pakub veidi erinevat vaatepunkti ja figuuride paigutust. Nüüdseks on need laiali muuseumi- ja erakogudes. Kui kõrvutada teadaolevaid kasvuhoones loodud kompositsioone, vastab diplomitöö kirjeldusele kõige paremini just ülikooli kunstimuuseumis asuv maal.
Maaseri töödes avaldub selgelt tema terane, peaaegu fotolikult täpne pilk eksootilise taimekeskkonna kujutamisel.
1940-ndate lõpu ja 1950-ndate kunstinõuded eeldasid keskkonna detailitäpset edasiandmist ning Maaseri töödes avaldub selgelt tema terane, peaaegu fotolikult täpne pilk eksootilise taimekeskkonna kujutamisel.
Ülikooli ruume ja argielu kujutavaid maale on säilinud vähe ning enamik neist pärineb 1950. aastatest, mil Eesti kunstielu kujundasid rangelt sotsialistliku realismi põhimõtted.1 See rangest ideoloogiast kantud kunstisuund nõudis selget ja eesmärgipärast kujutamisviisi: kompositsioonides pidid inimesed tegutsema aktiivselt ning keskkond toetama nende tegevust.
Teisisõnu, interjöör ei olnud pelgalt taust, vaid osales loo jutustamises: ruum, mööbel ja esemed pidid osutama teadlikule, sihipärasele ja kollektiivsele tööle. Samal ajal nõuti ka detailitäpsust, et luua vaatajale veenev ja realistlik mulje, mis kokkuvõttes jättis kunstnikule küllaltki vähe vabadust individuaalseks tõlgenduseks.
Teada on Maaseri sügav kiindumus loodusesse. Võimalik, et just sellepärast valis ta diplomitöö teemaks botaanikaaia – motiivi, mis võimaldas töötada ideoloogiliselt neutraalsemas raamistikus. Loodus ja taimestik, mis olid ja on valitsevatest hoiakutest sõltumatud, jäid keskseks ka Maaseri hilisemas loomingus. Nii on märgitud ka kunstniku 50 aasta juubeli puhul ilmunud artiklis: „Looduse maalimine on jäänud E. Maaserile lähedaseks tänaseni – peamiselt maastikumaal, ka natüürmort. Seda on tinginud ehk ka kunstniku kauaaegne töökoht – TRÜ botaanikaaed. Ligi 10 aasta jooksul valmisid illustratsioonid „Eesti floorale“2, paljudele dissertatsioonidele ning teaduslikele artiklitele.“3
Eduard Maaseri botaanikaaia-teemaline looming toob esile tema isikliku kiindumuse taimede ja looduse vastu ning laseb heita elava pilgu umbes 75 aasta tagusesse botaanikaaia kasvuhoonesse. Seda on eriti paslik teha nüüd, kevadel, mil botaanikaaia üleviimisest praegusesse asukohta täitub 220 aastat.
Viited
- 1 I. Sahk, M. Teemus (koost.), Eduard Maaser. Botaanikaaias. – Ars academica: Tartu Ülikooli 100 kunstiteost. Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2019, lk 233. ↩︎
- 2 Aastatel 1953–1984 ilmus 11-köiteline koguteos „Eesti NSV floora“, millele tegi illustraatorina kaastööd ka Eduard Maaser. ↩︎
- 3 M. Toom, Eduard Maaser 50-aastane. – Edasi, 11.12.1966. ↩︎
