19. sajandil Toomemäele tähetorni kõrvale ehitatud astronoomi majas on sündinud hiilgavaid avastusi.
Miks kutsutakse seda Uppsala 6 asuvat madalat hoonet astronoomi majaks? Sest see ongi ehitatud just nimelt astronoomi eluasemeks ja töökohaks. Praegu toimetab Toomemäel asuvas klassitsistliku stiiliga pooleteisekorruselises kivimajas ülikooli personaliosakond, kuid varasemal ajal on siin kodu leidnud ka muud asutused ja nii mõnigi huvitav isiksus. Esimene elanik oli Friedrich Georg Wilhelm Struve ise.
Tartu Ülikooli õiguse ajaloo kaasprofessor ja ülikooli muuseumi kuraator Lea Leppik töötas siin ajal, kui valmistati ette tähetorni avamist muuseumina. „On ikka uhke tunne tegutseda majas, kus on elanud ja hinganud astronoomid, kelle töö tegi Tartu kuulsaks. 19. sajandi algul oligi kõige võimsam eriala astronoomia,“ ütleb Leppik, kes tunneb selle maja ajalugu läbi ja lõhki: muu hulgas on ta tähetorni 200. aastapäevaks koostanud raamatu „Tartu Tähetorn“ (kirjastus Aasta Raamat, 2011).
Leppik on ajalooliste majade ja vanade asjade fänn. „Eks see on ka põhjus, miks ma töötan ülikooli muuseumis. Muidugi on inimesi, kes nurisevad, et vana laud on vale kõrgusega, aga vanad lauad ongi mõeldud käsitsi kirjutamiseks, mitte arvutitööks,“ tuletab ta meelde.
Astronoomi maja kõrgest vanusest räägivad paljud detailid: juhuslikud möödakäijad võivad vana maja vajumist aimata viltuse ukse järgi, sissepõikajaid panevad kaldus põrandad ja seinad tundma end kui Alice Imedemaal.
Maja valmis ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi kümme aastat pärast tähetorni valmimist, aastal 1821. Leppiku meelest on tähelepanuväärne, kuidas toona pingutati, et teadlastel oleks ülikoolis hea töötada. Maja projektile keisri heakskiidu saamiseks kulus kõvasti aega ning nagu tänapäevalgi tihti juhtub, ei pidanud algsed kalkulatsioonid paika ja ehitus kujunes märksa kallimaks. Hoone läks lõpuks maksma 200 000 hõberubla ja ehitusajaloolised uuringud näitavad, et see sai ikkagi planeeritust väiksem.
Mitmeti märkimisväärne
Tähelepanuväärne on maja ehitus igal juhul. „Kui palju ülikool 19. sajandil üldse ametikortereid ehitas? Enamik professoreid elas enda või üürimajas, ametikorter oli vaid botaanikaaias ja tähetornis,“ märgib Leppik. Astronoomi maja ajaloolises ülevaates on kirjas, et algselt olid seal kuus tuba ja köök, sahver, kaks esikut ja kelder, lisaks katusealused ruumid, mis ehitati välja hiljem, kui Struvede pere suuremaks kasvas.
„Struvedel sündis Tartus 12 last ja pärast venna surma võeti ka tolle võsukesed enda hoole alla. Pärast esimese naise Emilie surma abiellus Struve uuesti ja teise naisega sündis veel kuus last – tõsi, siis oli Struve juba Tartust Pulkovosse lahkunud. Aga igal juhul oli see väga lasterohke maja.“
Toad olid ehitatud tol ajal moes olnud anfilaadsüsteemis – otsejoones üksteise järel, uksed asetsemas ühel pikiteljel. Struvede kolmas poeg Otto Wilhelm on oma mälestustes ilmekalt kirjeldanud, kuidas maja ühest otsast teise jooksmine oli laste lemmiklõbustusi.
Tänu galeriile ei pidanud Struve talvisel ajal läbi külma õue kõndima, vaid võis vaatlusi tegema minna otse magamistoast.
Leppik pakub, et päris kindlasti oli Struve töö tähetorni vahetus naabruses elades viljakam, kui see olnuks siis, kui ta pidanuks all-linnas asuva korteri ja tähetorni vahet jooksma. „Nii oleks jäänud mõnigi mõõtmine tegemata ja suur kuulsus Tartule võib-olla tulemata. Süsteemsusest on teadustöös palju kasu,“ jutustab Leppik.
Juba maja projekteerimisel mõeldi astronoomi mugavusele. Näiteks viis galerii Struve magamistoast otse tähetorni, et teadlane ei peaks talvisel ajal läbi külma õue kõndima. Nüüd seda puidust galeriid enam ühendusteena kasutada ei saa, seal asub personaliosakonna arhiiv ja läbipääs puudub.
Struve edus polnud muidugi vähetähtis ilmaga vedamine. Tähevaatluseks parim aeg on teatavasti pakaseline ja selge talveöö ning Struve tegutsemisajal oli neid vaatluspäevikute järgi otsustades üllatavalt palju. Tema ametijärglane Johann Heinrich Mädler seevastu kurtis soodsate ilmade puudumise üle.
Kui Struve tegi ise ka taevakehade vaatlusi, siis hilisematel tähetorni direktoritel olid abilisteks observaatorid. Ka neile oli oma elumaja tarvis. Plaani peeti küll tükk aega, kuid lõpuks jäi see ehitamata.
Tähetorni direktorid elasid oma peredega astronoomi majas 19. sajandi lõpuni. Siis muutusid tähetorni ülesanded ja töökorraldus, ka inimesi tuli juurde. Tartuski hakati tegelema taeva pildistamisega, milleks oli vaja uutmoodi teleskoope, pimikut ja laborit. Fotode töötlejana leidis rakendust esimene ametlik naistöötaja, astronoom Aleksandr Orlovi abikaasa Maria. Üliõpilaste arvu kasvades rajati astronoomi majja auditoorium ja 20. sajandi algupoole ka telefonituba.
Linnalegend lehmast
Kui sündisid Eesti Vabariik ja emakeelne ülikool, jätkas tähetorn tööd nii õppe- kui ka teadusasutusena. Astronoomi maja keskossa rajatud tööruumid jäid alles, ülejäänu jagati kaheks korteriks. Pargipoolses osas elas astrofüüsik Ernst Öpik, tähetornipoolses geodeet Robert Livländer.
Linnalegend räägib piimalehma pidamisest astronoomi maja kõrval asunud majapidamishoones. „Ei julge kinnitada, et see väide tõele vastab, kuigi arvestades Struvede laste arvu ja Toomemäe tingimusi, kõlaks see loogiliselt,“ lausub Leppik. Kindlasti aga olid Toomel hobused, kes vedasid kõike vajalikku – muu hulgas toodi ülikoolile kuuluvate hobustega kohale tarbevesi. „Veevärk saabus Tartusse üldse hilja, ülikool ehitas oma veevärgi 1889. aastal, kuid see varustas alguses veega vaid kliinikuid ja peahoonet.“
Astronoomi maja sai vee ja kanalisatsiooni alles 1950. aastail. Majapidamishoones olid pesuköök, sõiduvahendid jmt, seal võis olla ajuti ka mõne teenija eluase. Kahe maja vahel hoiti küttepuude tagavara.
Elekter aga oli majas ilmselt paljudest teistest Tartu paikadest varem olemas, sest juba 1890. aastatel hakati tähetornis kasutama elektrilisi teadusriistu. „Ainult selles pole ma kindel, kas tähetorni jõudis see füüsikakabineti kaudu, mis pakkus elektrit ka peahoone valgustamiseks, või oli siin kohalik generaator,“ tõdeb Leppik.
Pärast teist maailmasõda läks maja teaduste akadeemia kätte, hiljem taas ülikooli haldusse. 1990. aastate algul asusid tähetorni kompleksis Ahhaa teaduskeskuse esimesed ruumid, just seal sündis Eesti Biokeskus ja loodi 1992. aastal Tartu esimene internetiühendus. Astronoomi maja viimane ametlik elanik kolis sealt välja millalgi 21. sajandi alguses.
2016. aastal mängiti maja ajalugu ja seal elanud inimesed tuttavamaks ka linlastele, kui tähetorni õuel etendus Vanemuise „Julie ja tähed“.
Ehmatav roheline söögitoas
Ülikool renoveeris pikka aega nirus seisus olnud hoone 2024. aastal ja algsest ehitisest on alles peamiselt kandvad seinad. Tööde käigus leiti vaheseina tagant vanu tapeedifragmente ning eri ruumidest 19. sajandi esimese poole trafarettmustreid. Nendest inspireeritud bordüürid kaunistavad nüüd ka personaliosakonna kontoriruumide seinu ja üks paremini säilinud tapeeditükk otsustati majas säilitada.
„Restauraatorid leidsid Struve-aegsest igapäevasest elutoast laemaalingu fragmendid, mille järgi sai terviku rekonstrueerida,“ teab Lea Leppik. Tänapäeval võib pisut ehmatav olla söögitoas kasutatud roheline värv, sest suure tõenäosusega tarvitati tol ajal pigmendina arseeni. „Tänapäeval teame, et see aine on inimesele kahjulik, toona ei mõeldud sellele.“
Renoveeritud majas ekskursiooni tehes vaatab Lea Leppik alati ringi huvi ja uudishimuga. Omal ajal sooviti seda maja osaks ülikooli muuseumist, ent nii ei läinud. Nüüd tunneb Leppik rõõmu, et maja restaureeriti ja see on endiselt kasutusel. „Vanas majas peab ikka elu olema, see ei tohi niisama seista.
„Kolimise järel käisin kolleegi lauda loodiga mõõtmas“
Kristi Kuningas, TÜ personaliosakonna juhataja
Võimalus töötada majas, millel on rääkida oma lugu, on kahtlemata privileeg.
Uppsala 6 majal on iseloomu ja paljud külastajad on tõdenud, et see viltuste akendega maja on seest suurem kui väljast. Seda ilmselt seetõttu, et majas on palju nurgataguseid ja soppe ning uhke galerii, mille kaudu saab nii aeda kui ka tähetorni. Mõnes ruumis on vanad ukse- ja aknakohad väga viltu ning esimest korda sinna sisenedes võib see olla päris ehmatav. Kolimise järel käisin ka ise kõrvaltoas kolleegi lauda loodiga mõõtmas, sest mulle tundus, et laud on viltu ja pliiatsid veerevad sealt maha. Nüüdseks oleme selle kõigega harjunud.
Räägitakse lugusid ka eelmiste elanike vaimudest, kes siiani majas tegutsema pidavat. Neid me veel kohanud ei ole. Küll aga on majast läbi astunud inimesed, kes on siin varem elanud või töötanud ja kes rõõmuga oma mälestusi ka meiega jagavad.
Oma jälje jätsid ka teadlaste naised ja teenijad
Astronoomi majast kõneldes ei saa mööda vaadata seal tegutsenud teadlaste naistest ja teenijatest. Mõne neist toob Lea Leppik eraldi esile.
Friedrich Georg Wilhelm Struve naine Emilie pidi majas oma 12 lapsega ise hakkama saama (teenija või kaks kuulusid muidugi ka ikka asja juurde). „Ta oligi perele pühendunud, andes tööhullust abikaasale täiesti vabad käed.“
Struve järglase Johann Heinrich Mädleri abikaasa Minna oli Baltimaades tuntud luuletaja. Ent mitte ainult – 1860. aastal mehega Hispaanias täielikku päikesevarjutust vaatlemas käies koostas just tema mehe teadusartikli juurde joonised. Tol ekspeditsioonil oli kaasas ka tähetorni teenija Martin Saar.
„Tähetorni teenijad ei käinud ringi vaid tolmulapiga, nad võisid olla abiks ka teadustöös. Saarel oli näiteks hea nägemine ning ta võeti Hispaaniasse kaasa selleks, et ta vaatleks, millised tähed päikesevarjutuse ajal välja ilmusid,“ kirjeldab Leppik. Saar elas oma naise ja viie lapsega tähetornis olevas teenijatoas (praegune raamatukogutuba). „Olen ikka mõelnud, kuidas nad hakkama said. Pidid saama!“
Veelgi tugevamast puust oli Peter Carl Ludwig Schwarzi maalikunstnikust abikaasa Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz. „Ta oli kohapeal oma mehest kõvasti kuulsam,“ lausub Leppik, kes on alati imetlenud selle naise otsusekindlust ja tahet ajada oma asja. Julie läks mehega kaasa Siberi ekspeditsioonile, kuid kolme aasta pärast sõitis koos kahe väikese lapsega tagasi.
Teekond postitõlla ja rongiga Irkutskist Peterburi ja Tartuni väärib Leppiku sõnul tänapäevalgi imetlust. Naastes tegi Julie Peterburis suure kunstinäituse ja sai kunstide akadeemialt akadeemiku tiitli. Ka Tartus suutis ta end portreemaalimisega ise elatada, tema töid tuleb baltisaksa perekondade arhiividest välja tänapäevani.
Üks Julie tähelepanuväärsemaid saavutusi on vististi ülikooli kiriku altarimaal. Toona peeti naismaalijate pärusmaaks lilli ja lapsi, alasti mehe keha kujutamine oli suur julgustükk. Aga Julie maalis altarile Kristuse ristil. Just tema oli peategelane ka Loone Otsa näidendis „Julie ja tähed ehk abikaasa portree“, mille põhjal lõi Margus Kasterpalu tähetorni õuele 2016. aasta suvel lavastuse „Julie ja tähed“.
Ernst Öpiku abiliste rühm – meteoorivaatlejad ja arvutajad – koosneski peaasjalikult naistest. „Pikad ja tüütud astronoomilised arvutused pakkusid tüdrukutele head võimalust end tõestada,“ märgib Leppik. Ka rahvusvaheliselt koosnesid tähetornide juures tegutsevad arvutajate rühmad, nn kompuutrid, just õrnema soo esindajaist.
Lisa kommentaar