Logo „Eesti raamat 500 aastat“ on lugejale küllap juba tuttavaks saanud. Eestikeelne raamat ei sündinud aga tühjalt kohalt: sel on pikk eel- ja järellugu.
Pool tuhat aastat on auväärne aeg, selle pika ea sisse mahub tegusust ja kulgemist. Siinjuures identifitseeritakse juubilari eelkõige kui eestikeelset raamatut, kuid peategelasel on ka arvukalt hõimlasi.
Vanim neist on käsikirjaline raamat. Näiteks Henriku „Liivimaa kroonika“ vahendab infot ka Tartu kohta, pikemalt peatutakse linna 1224. aasta piiramisel ja vallutamisel. Muu hulgas saame ülevaate tollasest sõjatehnikast: katapuldid, paterellid (kiviheitemasinad), tulepotid, piiramistorn, tulerattad, siilid (väravate ja müüride purustajad), sead (kaitseehitised, mille varjus piirajad kaevasid linnuse valli) jmt.
Eesti Raamatu (olgu ta tähtpäeva peategelasena siin suurte algustähtedega) hõimlased on ka siin trükitud võõrkeelsed raamatud. Esimene Eesti ala trükikoda asutati just Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) juures. Autorkonna moodustasid peamiselt ülikooliga seotud isikud, kuid eestikeelseid raamatuid seal ei trükitud. Ülikool püüdis sellist luba küll korduvalt saada, kuid Riias tegutsenud Fischeri trükiprivileegi ei tühistatud. Seetõttu oli enamik trükistest ladinakeelsed akadeemilised publikatsioonid.
Eesti alaga seonduvaid trükiseid ilmus ka kaugemal. Paavsti legaat Põhja-Euroopas Antonio Possevino püüdis katoliiklust levitada Tartus asutatud tõlkide seminari ja jesuiitide gümnaasiumi kaudu. Oma tegemistest ning siinsetest kohalikest oludest andis ta ülevaate 1585. aastal trükituna avaldatud kirjas Mantova hertsoginnale. See on eri variantides ja tõlgetena omal ajal ilmunud Vilniuses, Mantovas, Padovas, Pariisis, Lyonis, Brescias, Kölnis jm, hiljem ka eestikeelsena.
Eesti Raamatu kaaslased on ka raamatukogude, -poodide ja kirjastajate trükised. Tartu Ülikooli raamatukogus leidub 48 inkunaablit elik hällitrükist. Kui arvestada käsikirjalisi raamatuid, siis on mõni kaaslane pärit lausa 9. sajandist. Ajaloos oluliste isikute raamatukogusid säilitatakse memoriaalkogudena. Mitmekülgset humanitaariaalast kirjandust sisaldab näiteks ülikooli professori ja raamatukogu esimese direktori Johann Karl Simon Morgensterni kogu.
Trükkal ja kirjastaja Heinrich Laakmann avas 1867. aastal Tartus esimese eesti raamatukaupluse, kus müüs peamiselt oma väljaandeid. Aastatel 1860–1880 avaldas ta kolmandiku toonastest eestikeelsetest raamatutest. Kõige populaarsemaks osutus Carl Robert Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu“ esimene osa, mida ilmus 15 trükis (1867–1906) üle 200 000 eksemplari. Tänu sellele lugemikule sai suurema leviku ka Lydia Koidula luule.
Tavaliselt ei jäeta raamatuloolistes ülevaadetes kõrvale ajakirjandust. Varasemad ajakirjanduslikud väljaanded ja raamatud olid väljanägemise ning sisu poolest tihti võrdlemisi sarnased. Mõlema oluline ülesanne oli lugejate maailmapildi avardamine ja lugemishuvi süvendamine. Hiljem hakati avaldama järjejutte, mida sai kokku köita. Levinud olid ajakirjanduslike väljaannete lisadena ilmunud raamatud.
Kõik need hõimlased ja veel mitmed teisedki saavad 500 aasta pidustustest osa.
Nüüd aga tagasi peategelase juurde. Nagu Gutenbergi, nii ka Eesti Raamatu sünniaeg jääb ebamääraseks. Veel sada aastat tagasi teati, et selleks võis olla aasta 1554, edasi tulid aastad 1535 ning 1525. On arvamusi, et sünniaeg võib olla veelgi varasem, inkunaablite ajas. Kõik see annab võimaluse interpretatsioonideks, mida ilmestavad konfliktid, arestimised, uurimised, keelamised, tõlgendamised, seikluslikkus. Selle eest võlgneme tänu 1929. aasta õnnelikule leiule Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogus ning saksa kirikuloolase Wilhelm Jannaschi 1958. aasta põhjalikule uurimusele Lübecki reformatsioonist.
Eesti Raamatu elu tähtsamaid sündmusi aluseks võttes saamegi seda vaadelda kui inimlikku teekonda koos oma keerdkäikudega.
Raamat, see tähendab keelt
Maimukesele oli aga vaja kirjakeelt. Grammatikas algas Heinrich Stahlist saksa-ladina periood, mille aluseks olid nendest keeltest lähtuvad normid. Nn vanale kirjaviisile panid aluse Bengt Gottfried Forseliuse ideed ja Johann Hornungi poolt grammatikasse vormitu. Peamised muutused seisnesid võõrtähtede ja h pikendusmärgina väljajätmises. Uut kirjaviisi juurutanud Eduard Ahrens toetus kohalikule rahvakeelele ning soome ortograafiale. Oma uuendustega mõtles ta eelkõige kirikukirjandusele, kuid see oli üks viimaseid, mis muutuse läbi tegi.
Kirjakeeleoskuse arendamiseks oli tarvis aabitsat. Olulise pöörde selles vallas tegi Forselius, kes oli algul õpetajaks Harjumaal Arul Risti kirikumõisa talurahvakoolis ning seejärel Tartumaal Piiskopi mõisas omaenda rajatud rahvakoolmeistrite seminaris. Ta võttis kasutusele häälikute veerimise meetodi, mis aitas lugema õppida senisest hoopis kiiremini. Aabitsaid avaldati nii põhja- kui ka lõunaeestikeelsena. Arusaadavalt polnud uue lähenemisega aabitsad kõigile meeltmööda.
Juurde pidi tekkima kirjandust, mida lugeda. Regulaarselt väljaantavaks trükiseks sai kalender. Oma olemuselt oli see vastuoluline väljaanne: kehv paber, väga tagasihoidlik väljanägemine, kuid sisult täis olulist infot. Kui esimeste kalendrite lisades olid esiplaanil Piibli osised või lood, siis edaspidi lisandusid kirjutised sõdadest, poliitikast, majandamisest, tervisehoolitsusest, kirjandusest jne.
Tippude vallutamine tuli lõpule viia. 1739. aastal ilmus „Piibli Ramat“, mille käsikiri oli valminud paar aastat varem Anton Thor Helle eestvedamisel. (Vahepealne aeg oli kulunud vajaliku raha kokkusaamiseks ning trükkimiseks.) 6015 eksemplarist müüdi esimese kolme aastaga ligi 2500, järgneva nelja aastaga vennastekoguduste vastuseisu tõttu ainult kaks. Põhjaeesti keele kasutamine Piiblis aitas kaasa selle esiletõusule ühtse kirjakeele alusena.
Õpikute areaal suurenes. Uuele tasemele tõstis need Otto Wilhelm Masing, kelle lugemisõpikus olid käsuõpetuse ja palvete kõrval ka ilmalikud jutustused koos lugemaõpetamise juhistega lapsevanematele. Kahjuks oli raamatu levik väike. Autor polnud selle keelega enam rahul ja põletas müümata jäänud 300 eksemplari. Edaspidi avaldas ta arvamise (rehkendamise), usuõpetuse ja lugemise õpikuid.
Täiskasvanuiga saabus suure lugulaulu kirjapanekuga. „Kalevipoeg“ ilmus aastail 1857–1861 teadusliku ja 1862 rahvaväljaandena. Rahvaväljaande levik oli algul väga kesine, see kiirenes alles 1860. aastate lõpul. Kirjanduslikest vaatepunktidest tõusti kõrgemale tasandile. Hakati huvi tundma, milline peategelane välja näeb. Eeposel on olnud suur mõju eesti kultuurile: vabadussõjas kandsid sõjamasinad eeposega seonduvaid nimesid; nõukogude ajal oli suur pidupäev, kui korvpalli-Kalev oma nutika mänguga koljatid alistas; Tartus valmiva kultuurikeskuse nimeks saab Siuru.
Suursugune juubel eestlaste elus
Laia jõe lipulaev oli „Eesti entsüklopeedia“. Esimese katse entsüklopeedia väljaandmiseks tegi Karl August Hermann, kes aastatel 1900–1906 avaldas 13 vihikut, kuid jäi toppama märksõna „Brasiilia“ juures. Katkemisel oli mitu põhjust: kirjakeel ja terminoloogia polnud veel piisavalt arenenud, ühistegevuse soov ja majanduslikud võimalused olid kasinad.
1930. aastateks oli olukord paranenud. Majanduses kõige paremad ajad küll polnud, aga Tartu kirjastus Loodus otsustas suurejoonelise ettevõtmise taas ellu kutsuda. Entsüklopeedia ilmus 1932.–1937. aastal 56 vihikus, mis moodustasid 8 köidet. Teatmeteos sisaldas 75 754 artiklit ja selle väljaandmisega tegeles eri aegadel 417 inimest. Esimeses köites on märge: „Pühendatud E. V. Tartu Ülikoolile 300 a. põhjendamispäeva mälestamise puhul“.
Laial jõel seilas arvukas laevastik, kokku vähemalt 50 000 eri liiki ja tüüpi alust. Tihti olid tuumakamate ettevõtmiste taga ülikooli õppejõud, akadeemilised seltsid, Tartu haritlased ja literaadid, organisatsioonid ning institutsioonid. Laeva- ja paadiehituslikult oli see oluline periood, mis aitas vastu pidada ahenevas veestikus ning andis jõudu alustada uutes oludes. Ei saa kõrvale vaadata tehnilisest tasemest, kunstilisest kujundusest, friiklusest. Eraldi tuleb soodustava tegurina välja tuua Kultuurkapitali rahalisi toetusi. Kui problemaatilist otsida, siis see, et mitmete laevade lõplik valmimine võinuks olla kiirem, aga tulevasi aegu ette ju ei teatud.
Uus teadmine tegi juubilari kümme aastat vanemaks. 24. veebruarist 1975 kuni 24. veebruarini 1976 juubeldati vabas maailmas, väliseestlaste seas. Kõik loovad ja vaimsed jõud ning raamatusõbrad pidid koonduma vaimseks võitlusrindeks, et luua uus ja edukas ajajärk, kus eesti raamat, kirjasõna üldse ja rahvuskultuur on tugevamaid ja mõjukamaid võitlusrelvi.
Kodu-Eestis tähistati juubelit 1975. aastal ideoloogiliste kitsenduste tõttu sordiini all. Probleem tekkis kogu ajajärku hõlmaval ülevaatenäitusel vabariigiaegse „Eesti entsüklopeedia“ väljapanekuga. Ideoloogilised funktsionäärid võtsid seisukoha, et seda mitte teha ei tohi. Näituse koostaja Voldemar Miller oli järeleandmatu. Kompromissina lubati välja panna üks köide. Kui kommunistliku partei kohalik peamees Johannes Käbin tundis näitust külastades huvi entsüklopeedia vastu, siis andis Miller nutika vastuse, et ruumipuudusel on köiteid vaid üks. Selline vastus pani ka funktsionäärid kergemalt hingama.
Järgmine suurem tähistamine toimus 2000. aasta jüripäevast 2001. aasta jüripäevani. President Lennart Meri ei öelnud avakõnes aasta sõnumit välja: „Aasta pärast ütlete ise.“ Aasta lõppedes tõdes ta: „Elu kvaliteet minu silmis on taandatav sellele, kui täpselt üks põlvkond järgmistele põlvkondadele oma kogemusi edasi annab. Niiviisi mõeldes kaob piir informatsiooni ja elu vahel ning alles jääb säilimine.“
Jaan Kross täiendas varasemat motot: „Me tõus ja langus ning me taastõus ühes raamatuga“, et väljavaateks ei jääks kujutlus langusest. Raamatut vaadeldi eesti elu avaramal taustal. Konverentsidel käsitleti varasemaga sarnaseid teemasid: „Rahvas, riik – ning raamat“, „Raamatu osa rahva valgustamises ja kasvatamises“; aga ka uuemaid: „Raamat kui asi“, „Kas uskuda kirjasõna ülestõusmist“. Ettekannetes jõuti ka internetiajastu problemaatikasse.
Seekordne tähistamine on eelmistest pikem, algas see eesti kirjanduse päeval 30. jaanuaril ning lõpeb järgmise aasta emakeelepäeval, 14. märtsil. Lisaks raamatule tähistatakse eesti kirjakeele 500 aasta juubelit. Motoks on Hando Runneli luulerida „Rahvas algab raamatust“.
Eelmisel korral toimus registreerituna üle 1800 ürituse. Eks seegi kord valmivad trükised, peetakse konverentse ja loenguid, kohtutakse kirjarahvaga, koostatakse näitusi, kogutakse lugusid, kingitakse ja annetatakse raamatuid, toimuvad konkursid, raamatumüügid ning veel paljugi muud. Kõigil on võimalus selles osaleda ning kujundada Eesti Raamatuga isiklik suhe. Nii suursugustel juubelitel saame osaleda vaid vähestel kordadel oma elus.
Lisa kommentaar