Rahvuse ärkamisajast saadik on eesti raamatu keskmes olnud algupärane või tõlkeline omakeelne sõnaloome. See on eesti emakeele elujõu kindlaim tagatis. Äratajate esisalka (nii meil kui ka paljudel teistel väiksematel ja suurematelgi rahvastel) on aina kuulunud luuletajad. Nende erksad ja kirglikud, filosoofia, esteetilise ja moraalse tundlikkuse põimingus sündinud kujundid on kõlanud vastu ühiskonnas, sisendanud usku ja lootust ka raskeimatel aegadel.

„Pegasus“ on rubriik, kus avaldatakse ülikooli inimeste loomingut ajast aega. Tartu Ülikoolis õppinud või õpetanud loovvaimude luuletusi valib ja vahendab Jüri Talvet. Uuemaid luuletusi, karikatuure ja lühijutte saate saata aadressil ajakiri@ut.ee.
„Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või/ taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ küsis Tartu Ülikooli tudeng Kristian Jaak Peterson luuletuses „Kuu“ ja vastas ise kogu oma ülilühikese elu ja väiksemahulise, kuid erakordse ande toel sündinud loominguga: jah, võib küll!
Vaatleme seekord Tartu Ülikoolis õppinud ja töötanud Gustav Suitsu loomingut. Elustugu lugeja kultuurimälu, ergastugu ja kirgastugu meel.
Gustav Suits (1883–1956) sündis Tartumaal Võnnus, õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, seejärel Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ja Helsingi Ülikoolis kaasaegset kirjandust, esteetikat ja rahvaluulet. 1919. aasta lõpus kutsuti ta tööle Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse kateedrisse. Siin töötas ta alguses erakorralise ja seejärel korralise professorina kuni 1944. aastani, mil lahkus Eestist Soome kaudu Rootsi. Koos Friedebert Tuglasega oli Gustav Suits Noor-Eesti vaimuliikumise ühiskondlikult ärgas juhtkuju.
Eluajal ilmus Gustav Suitsul trükis neli algupärast luulekogu: „Elu tuli“ (Helsingi, 1905), „Tuulemaa“ (Tartu, 1913), „Kõik on kokku unenägu“ (Tartu, 1922) ja „Tuli ja tuul“ (Stockholm, 1950). Koondvalikkogud „Kogutud luuletused“ ilmusid Tartus (1938) ja Stockholmis (1963). Gustav Suitsu luuleloomingu hiljutine valimik kirjastuse Tänapäev väljaandel kannab pealkirja „Nii tuli õhtu“ (2020, 339 lk). Selle koostaja, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kaasprofessor Mart Velsker võtab sealsamas saatesõnas vajalikult kokku kodumaise retseptsiooni.
Siin avaldatud kolmest Gustav Suitsu luuletusest kaks, „Sügise laul“ (kogust „Tuulemaa“) ja „Nii tuli õhtu“ (tsüklist „Lahtisi lehti“) on kaasatud enam-vähem kõigisse Suitsu luule postuumselt ilmunud valimikesse. Seevastu luuletust „Õnnesoov“ (kogust „Kõik on kokku unenägu“) nõukogude ajajärgu kodumaistes valimikes ei leidu.
Gustav Suitsu eluhoiakut ja luuleloomingu tõukeid vastselt esimesest maailmasõjast toibunud ja omariiklusse astuvas Eestis peegeldab autori eessõna kogus „Kõik on kokku unenägu“. Nähtavasti vajabki pealkiri pisut selgitust. See on üks kindlamaid märke maailmakirjanduse mõiste levikust ja vastuvõtust Eestis.
Mõiste võttis kuju Johann Wolfgang Goethe kirjutistes 1820-ndate algusveerandil. William Shakespeare’i kõrvale tõstis Euroopa romantism Hispaania „kuldajastu“ (hilisrenessansi ja baroki) draamakirjanduse suurkujud Lope de Vega ja Pedro Calderón de la Barca. Nende teoseid tõlgiti suurima levikuga võõrkeeltesse, mängiti menukalt teatrites. Calderóni lavastajate seas oli Goethe ise.
Seetõttu on tagantjärgi vaadates endastmõistetav, et kuigi hispaania kirjanduse esimesed otsetõlked ilmusid Eestis trükis alles 1930-ndate keskel, lavastati Calderóni kuulsaim filosoofiline näidend „Elu on unenägu“ (La vida es sueño) kirjaniku ja teatriaktivisti Jaan Perti tõlkes Vanemuises 1924. aastal. Calderónist vaimustus ka Tartu Ülikooli tollane noor kodu- ja välismaise kirjanduse õppejõud Gustav Suits.
Näidendi „Elu on unenägu“ otsetõlge ilmus kirjastuse Kunst väljaandel 20. sajandi lõpuaastal. Aasta hiljem lavastas selle Eesti Draamateatris Ingo Normet.
Sügise laul
Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
Õnnesoov
Eesti ülikooli piduliku avamise puhul 1. dets. 1919.
Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater,
kui valguse uus andja avand a l m a m a t e r
siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe,
mis esimest ei viimast rõõmupidu näe.
Missugune siin aga saatus vaheldunud,
all lipu uue rahvas ikka aheldunud,
kes metsikust see viljakandvaks muutnud maa,
töös võõra ori, pidul võõral teenija.
Nüüd tagant aastasadade – oh aja ime! –
maarahva enese loss kannab seegi nime,
see tempel teaduste nüüd E e s t i Ü l i k o o l,
kui ümberrahvustajad vabaduse vool
ju sasind-kasind hoolimata vihast,
suurriigi, suurniku siin mõni eilse ihast.
Rist-tuuled käinud kõikide me üle pää,
kirgköitvast ajast kurjast hargugu ju hää!
Maameeste kätetöö maast tõstnud kõrged kojad,
ent sisseastumist nüüd alles pojapojad
nii hilja pühitsevad tulles tõusu teed,
koos tööle valmid võõrad sõbralikud need.
Kas sügisest ja talvest keeled kõnelevad
või mõlgub meeltes aru-vaimu värske kevad?
Raud sügavad on tuules, tormis künnud vaod,
tõupõllud teaduste ja paleuste paod
nüüd andmeid ajaloolisi ja ajaloota
siin sidugu ja vennastagu – tahaks loota!
Ei tarkust õpetud või saada vaevata,
külv tõe ja ilu päiksele end peab andma,
tung nooruse kui hääd ja küpset vilja kandma.
Kord kõigi asjade, ju lausus Herakliit,
on tule elava ja aine voolav liit.
Maa, päike seadus looduse ja inimeste,
vastolude ja kokkukõlade on veste,
me olemuse tumestus ja valguskiir,
jõupingutuste mitmus, võrdlus, mõõt ja piir.
Alt varal valikute püüda, hüüda üles
ja ainet, ennast võita aja, ruumi süles
õnn sellele, kel põues aje, kutse loov
au, kelles teostub elu surematu soov
kord nähtav, nägematu silmaläätse teral
sel avaruste õhus keerutaval keral:
soost soosse anda aju töötav mõte kuum,
otstarbekohasemalt välja koori tuum.
Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater,
kui valguse uus andja avand a l m a m a t e r
siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe,
mis esimest, ei viimast rõõmupidu näe.
Oh otsigem ja teritagem siin metoodi,
uut inimest kuis vana sugemetest loodi!
Nii tuli õhtu
Nii tuli õhtu: katus pea peal,
lamp põles hilju, lahti lehitseda
nüüd raamatute lehti lugematuid.
Ent keerukam see vari voodi seinal
kui suure sõnameistri mõttekeerud.
Ei maitset millestki, ei kellestki.
Sa oled siiski olemas.
Kes ruttas videvikus üle õue,
kes nagu uksepidet katsus väljas,
kes hõikas sind?
Ma akna avasin. Ei kedagi.
Samm kellegi ei liigutand seal liiva,
tuul vistist uksepidet puudutas.
Ja ometi! Jah, tuleb tund,
kui unustan ma oma nimegi
ja varjugi ei heida seinale.
Autori eessõnast luulekogus „Kõik on kokku unenägu“
Kas on selleks tarvis 20. aastasaja teisel aastakymnel ligineda oma neljakymnendale eluaastale, et meelde tuletada vana Calderón de la Barca olemasolutunnetist:
L a v i d a es s u e ñ o – e l u o n u n e n ä g u !
See tunnetis on mind ometi enam kui ykskord yllatanud juba mu T u u l e m a a rännakuil. [—]
Kas ma olen unistanud varjatud sydamekeelte mängus, paigamehe päikesepaistelises töös ja mõtiskelus? Soninud veerides pilvede viirastusi ja lugedes tähtede hoiatusi? Kas olen ma valvele ärganud tulikahjutatud maailma varjus? Kymned miljonid arupäiseid kahejalgseid riiklikult organiseeritud tulesytituses, kuritegevuses ja mõrtsukatöös – kas nad on jampsinud või oma eluliste huvide eest valvel olnud?
Põhjuste ja järelduste rängas ringis olen jaganud pöördele kutset. Kui see on jampsimine, siis pingutagem kõiki oma võimeid virgumiseks painajalikust unest. Kui see on täie teadvusega tegutsemine, siis tõstkem mässu oma ilusamate unenägude nimel. [—]
Kuidas on võimuvõitlused mänginud riigikujudega nagu tuulekeerud pilvedega! Kes oleks siin, Läänemere ja Soome lahe vahelises maanurgas, veel mõne aasta eest uskunud Toompea põliste võõraste peremeeste allajäämist ja Alasuitsu rahva valitute Toompeale tõusmist!
Olen näinud selle imetaolist teostumist, mille eest mitmete sugupõlvede usutunnistajad on surma läinud. Milline teenimata õnn! Milline saatuse pilge! Olen kaasa elanud ka nobeda vaatuste vahetuse, kus unistus on muutunud hullustuseks, mõte mõttetuseks, idee ideetuseks.
Oh Calderóni vangikojast pääsenud muinasjutuprintsi teisikuid!
Olen nende yrgavate syndmuste keerus asjata veerinud vanu ja ikka uusi hoiatusi:
Si magnánimo se vence,
reinará; pero si muestra
el ser crüel y tirano,
le volveré a su cadena.
(La vida es sueño, II, 1)
Kes on suuremeelne, see jääb valitsema. Kes osutub julmaks ja türanniks, see heidetakse tagasi oma ahelaisse.
[—]
Usupuhastuse päeval, 1922.
G. S.