Professor Laur Kanger uurib suuri siirdeid. Selle abstraktse nimega valdkonna taga peituvad tema kirjelduse kohaselt „pikad ja keerulised protsessid, mille käigus inimkond leiutab endale uusi tehnoloogiaid, harjub nendega ära ja avastab siis, et nüüd peab jälle kõike muutma“. Siiski on ta üsna kindel, et tema teadustööl on potentsiaali maailma paremaks teha.
Kestlike siirete professori Laur Kangeri inauguratsiooniloeng toimub 10. märtsil kell 16.15 Tartu Ülikooli aulas.
Piduliku inauguratsiooniloengu eesmärk on anda ülikooli uuele professorile võimalus tutvustada ennast, oma eriala ja teadusteemat. Avaliku loengu lõpus saavad kuulajad professorile küsimusi esitada. Loengule on oodatud kõik huvilised.
Vaata lisateavet ülikooli veebilehelt.
Suuri siirdeid, mis hõlmavad tehnoloogia, ühiskonna ja poliitika pikaajalist koos kujunemist, vaatleb Kanger ühtaegu ajaloolase kannatlikkuse ja tulevikku vaatava teadlase murelikkusega. Tõenäoliselt suudaks ta sama rahuliku pilguga vaadata korraga aurumasinat, elektriautot ja kliimakriisi ning siis seletada, kuidas ja miks need kõik omavahel seotud on.
„Minevikus ei mõelnud keegi tehnoloogilisi uuendusi tehes väga kestlikkuse peale, paljud praegused probleemid on kunagiste edulugude pikaajalised järelmõjud. 21. sajandil on suured mured kliima, keskkonna ja elurikkusega. Paraku üritavad neid lahendada 20. sajandil sündinud inimesed, kellel on teaduse ja tehnoloogia kohta 19. sajandi arusaamad. Selliste eeldustega teeme asjad tõenäoliselt veel hullemaks,“ nendib professor.
Mullu mais läks käima Kangeri juhitav suurprojekt „Tööstusliku modernsuse tõus ja langus“, mida Euroopa Komisjon rahastab ligi kahe miljoni euroga. Samal ajal on käimas ka Eesti Teadusagentuuri toetusel algatatud miljoniprojekt „Tööstusliku modernsuse kriis ja teisenemine. 1900–2055“. Nende kahe eesmärk on sisuliselt sama: lahendada küsimus, kas inimkond on võimeline tööstusühiskonna ajaloost midagi õppima.
21. sajandil on suured mured kliima, keskkonna ja elurikkusega. Paraku üritavad neid lahendada 20. sajandil sündinud inimesed, kellel on teaduse ja tehnoloogia kohta 19. sajandi arusaamad.
„Optimeerimisest lihtsalt ei piisa, kitsas tehnoloogiakeskne mõtlemine viib järjest uute probleemideni. Näiteks taheti teise maailmasõja järgses USA-s tõhususe eesmärgil tomateid metallkäppadega kiiremini korjama hakata. Kuna tomatid lähevad niimoodi kergesti katki, siis oli vaja aretada paksema nahaga tomatid. Aga uus probleem on see, et need raiped maitsevad nagu kummipallid ja neid tuleb töötlemise käigus soola ja suhkruga maitsestama hakata, mis ei ole jälle tervislik.“
Kanger loodab, et kui saame teada, kuidas keskkonnateadust ja tehnoloogiat puudutavad lühinägelikud ideed, normid ja käitumisviisid täpselt kujunenud on ja miks need ka praegu meie kestlikkusteemalisi arutelusid vormivad, on lõpuks võimalik välja mõelda ka see, mida siis teisiti teha, et tulevik helgem oleks. Tema silmis ei ole tulevik miski, mis lihtsalt tuleb, vaid miski, mille kujunemist tasub teadlikult mõtestada.
„250 aastat on käsi lehvitatud ja öeldud, et tehnoloogiline areng on loomulik ja hea ja et turg paneb lõpuks kõik paika – aga sellepärast me olemegi siin, kus me oleme. Äkki oleks vaja midagi nüüd teistmoodi teha?“
Selge on see, et me ei saa endale lubada, et hakkame oma leiutiste tagajärgedega tegelema siis, kui need juba tõsiselt häirivad. Märksa rohkem tuleks ette vaadata ja mõelda, mida me saame praegu teistmoodi teha.
„Inimeste eksiarvamustest tehnoloogia arenemise ja keskkonna toimimise kohta võiks teha terve nimekirja. Kõige tavalisem väärarvamus ongi, et tehnoloogia on võluvits, mis ravib kõike, ja midagi muud ei olevat tarvis muuta,“ ütleb Kanger.
„Öeldakse, et jääme tehnoneutraalseks, ärme eelistame ühtegi tehnoloogiat, turg otsustab. Sisuliselt tähendab see aga ikkagi parasjagu kõige küpsema tehnoloogia eelistamist, sest see on olemas kõige parema hinnaga.“
Inimeste eksiarvamustest tehnoloogia arenemise ja keskkonna toimimise kohta võiks teha terve nimekirja. Kõige tavalisem väärarvamus on, et tehnoloogia on võluvits, mis ravib kõike.
Võimalus probleemidele laiem vaade anda tõmbab Kangeri teadlaseaju korralikult käima. „Mind ärritab väga, kui mõeldakse iseennast väiksemaks – nagu me ei jõuaks või ei oskaks suuremat pilti näha. Indu annab aga see, et saan öelda: ärme piirdume pisikeste kildudega, vaatame tööstusühiskonna kujunemist tervikuna! Eriti hea on neid ideid põrgatada kolleegidega silmast silma.“
Kangeri töörühma liikmed on üle maailma laiali. Nende hulka kuulub nii siirdeuurijaid, digihumanitaare kui ka ajaloolasi. Mitme eriala sünergiat toetab ka Kangeri enda ajalugu.
Laur Kanger on õppinud ajakirjandust ja suhtekorraldust (2005) ning meedia- ja kommunikatsiooniuuringuid Tartu Ülikoolis (2007), teinud innovatsiooniuuringuid Ida-Londoni Ülikoolis (2009) ning saanud doktorikraadi teadus- ja tehnoloogiauuringute vallas Edinburghi Ülikoolist (2013). Tema doktoritöö teema oli personaalarvutite tootmine nõukogudeaegsetes Balti liiduvabariikides.
Aastatel 2016–2023 töötas ta kestlike siirete uurijana Sussexi Ülikooli mainekas innovatsiooniuuringute keskuses Science Research Policy Unit. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis tehnoloogiauuringute vanemteaduri, lektori ja kaasprofessorina ning tema juhendamisel on kaitstud 12 magistritööd ja üks doktoritöö. Ta on avaldanud üle 20 teadusartikli kõrgetasemelistes teadusajakirjades ning populaarteaduslikke artikleid ja kultuuriarvustusi Eesti meedias. Kanger oskab oma uurimisteemasid tutvustada nii, et lugeja ei tunne end alahinnatu ega ülekoormatuna, ta valib elegantselt oma põhisõnumeid ja kasutab lugejaskonnale arusaadavat sõnavara.
Alates 1. aprillist 2025 on Laur Kanger Tartu Ülikooli kestlike siirete professor.
Uurimistöö sisu ühe lausega
Uurin, kuidas muutuvad tööstusühiskonna aluseks olevad süsteemid, mis on seotud näiteks energia või toiduga, ja kuidas me saame oma teadmisi ära kasutada selleks, et suunata neid süsteeme kestliku ja õiglase arengu rajale.
Huvipakkuvaimad uurimisteemad
Uurin praegu, mis loom on tööstuslik modernsus. 250 aasta jooksul on tööstusühiskondades välja kujunenud väga kummalised arusaamad – näiteks see, et inimene on loodusest eraldiseisev, kõik tehnoloogiad on neutraalsed, mistõttu langeb vastutus tehnoloogia kahjuliku mõju eest vaid selle kasutajale, või et riiki saab kõige paremini juhtida siis, kui objektiivsed eksperdid jätavad väärtused ja poliitikud kõrvale. Küsingi, kust niisugused uskumused tulevad, miks need ikka veel raamistavad meie kestlikkusdebatte ja mida me sellega ette saaksime võtta.
Käimatõmbav avastus
Võrdlesime omavahel kultuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt viit väga erinevat G20 riiki (Austraalia, India, Saksamaa, USA ja Nõukogude Liit / Venemaa), mis industrialiseerusid eri aegadel. Selgus, et kui asi puudutab tehnoloogia ja teaduse positiivseks pidamist, keskkonnaalaste õigusaktide sisu või fossiilkütuste kasutamist, on nende ühiskondade areng 20. sajandi algusest tänapäevani ääretult sarnane.
Kestlikkusteemalistes aruteludes on praegu väga populaarne keskenduda kapitalismi kahjulikule mõjule. Ent nii on keeruline seletada, miks olid näiteks Nõukogude Liidus samuti väga suured keskkonnaprobleemid. Nii hakkasimegi kaaluma võimalust, et äkki on olemas mingisugused fundamentaalsed arusaamad teadusest ja tehnoloogiast, mis täpselt samamoodi teevad keskkonnaprobleeme hullemaks, mitte ei lahenda neid. Kõige lahedam on, et see hüpotees võib ka valeks osutuda!
Kolm akadeemilist eeskuju
Marju Lauristinil on erakordselt hästi välja arenenud võime näha veetilgas maailma ja vastupidi. Ta oskab väga kõrgelt üldistustasandilt minna konkreetsete näidete peale ja siis, vastupidi, võtta mingi igapäevaeluline episood ja tõmmata sealt välja suur sotsiaalteoreetiline üldistus. See oskus on ka minu töös väga kasulikuks osutunud.
Frank Geelsi, siirdeuuringute valdkonna ühe põhilise looja tööeetika on laitmatu. Kuidas on võimalik süstemaatiliselt läbi töötada kohutav hulk materjali, hoides samas fookust täpselt sellel asjal, mida sa soovid seletada? Ta on mulle ka muudmoodi eeskujuks olnud. Kui ma olin väike doktorandikutsikas ja võtsin temaga ühendust, vastas ta mulle alati väga viisakalt, väga detailselt. Seda üritan ma ise samamoodi teha: kui keegi tunneb siirast huvi sinu uurimisvaldkonna vastu, siis vastan talle ja süvenen sellesse.
Johan Schot, kellega ma olen koostööd teinud juba kümme aastat, on akadeemiline Viplala, kes tinistab inimesi. Ta suudab näilise kergusega käima lükata suured miljoniprojektid, rääkides ära finantsinvestorid, poliitikud või teised teadlased. On väga huvitav vaadata, kuidas ta paneb juhtuma asjad, mis tunduvad kaugelt vaadates võimatud. Tundub, et tuleb lihtsalt kusagilt pihta hakata!
Hobid
Kümme aastat tagasi oleks ma öelnud, et teen sporti, mängin kitarri, kirjutan ulmenovelle, aga praegu on sellest saanud suvine rattamatk lastega. Käin kontsertidel, loen raamatuid ja üritan mitte ohkida maailma hetkeolukorra üle – aga see ei tule ka alati väga hästi välja.
Parim viis puhata
Troopiline öö ja head sõbrad, kellega saab lämiseda. Tavaliselt käib sinna juurde ka hea õlu. Ja kui seda mitte liiga tihedasti teha, siis pole hullu.
Soovitan soojalt!
Raamatusoovitus on lihtne: Jordan Radičkovi „Meie, varblased“ on natukene nagu „Karupoeg Puhh“. Seal on kõik inimtüübid ja hästi palju väärtuslikke õppetunde. Näiteks kuidas saada aru, millised on inimesed, kelle puhul piisab rääkimisest; millised on inimesed, kellele sa pead algul rääkima ja siis nokaga pähe koputama; ning millised on inimesed, kellele sa koputad alguses nokaga pähe ja siis räägid.
Kui mul on meel mõru, vaatan Hollandi püstijalakoomiku Hans Teeuweni sketši „Little Ronnie“. See on nali kõhurääkimistriki teemal: koomik laulab ja samal ajal sööb tema sokk Little Ronnie ära Marsi šokolaadi. Selles on midagi hüsteeriliselt naljakat, kuidas üks inimene laulab täiest kõrist ja samal ajal määrib terve šokolaadi soki peale laiali. Olen tihtipeale mõelnud, et peaks seda loengus tegema, aga siiamaani pole julgenud.
Kui sa tahad teada, milline muusika paneb keskealise mehe tegema „Yeah!“, siis Zahiri kontsert. Eelmisel suvel käisin ka Black Sabbathi ja Oasise kontserdil, mõlemast kirjutasin ka Eesti Ekspressi arvustuse. Viimatimainitu puhul sain Wembley staadionil laulupeoelamuse: üle 20 laulu ja 90 000 inimest laulis algusest lõpuni kõike kaasa. See oli vägev!
Mida peaks teadma siirete kohta?
Siire toimub siis, kui olemasoleva süsteemi väliskeskkonnas toimub suur surve, mida süsteem ei jaksa ise oma vahenditega ära lahendada, ning mingisugused nišialternatiivid kerkivad esile ja saavad uueks süsteemiks. Näiteks kliimamuutus: fossiilsetele kütustele tuginev elektritootmissüsteem osutus probleemseks ja taastuvenergia nišid tõusid esile.
Millest võiks tudeng alustada?
On üks uuemat sorti Hiina vanasõna: tuhandete tundide pikkune teadlastee algab esimesest meilist. (Naerab.) Võtame ühendust!
„Tööstusliku modernsuse tõus ja langus“
Laur Kangeri uurimisrühm läheneb tööstusliku modernsuse teemale ERC grandiprojektis kolme astme kaupa.
Esmalt mõõdetakse keskkonda, teadust ja tehnoloogiat puudutavate uskumuste, normide ja käitumisviiside arengut maailma 20 suuremas tööstusriigis viimase 125 aasta jooksul. Uudse meetodina analüüsitakse selleks ajalehtede digiarhiive suurte keelemudelite abil. Analüüsimaterjaliks on meediatekstide kõrval ka mitmesugused andmebaasid, mis koondavad muu hulgas õigusakte, teaduspublikatsioone ja patendiinfot.
Seejärel üritab uurimisrühm juhtumiuuringute põhjal kindlaks teha, kuidas täpselt tavapärased arusaamad kestlikke lahendusi pärsivad. Mõjukad kliimamudelid on juba viimased 40 aastat tekitanud liialt optimismi tuleviku tuumaenergeetika ja CO2 püüdmise tehnoloogia suhtes ning see on võimaldanud valusaid kliimapoliitilisi otsuseid üha kaugemale tulevikku lükata.
Kolmandaks püüavad teadlased kindlaks teha, millistes riikides on tööstusühiskonna pärand kõige väiksem ja seega võimalus kestlikuks pöördeks kõige suurem. Selleks arendatakse edasi andmebaaside põhjal loodud indeksit, kaasates uudse lähenemisviisina ka suurte keelemudelite abil analüüsitud ajalehetekstid. Võrreldes aeganõudvate ja töömahukate ankeetküsitlustega võimaldab see loodetavasti saada kiirema ja laiahaardelisema ülevaate avalikust arvamusest eri riikides.
Allikas: Tartu Ülikool
