Iraanist Eestisse kolinud Mohsen Shourgashti hakkas eesti keelt õppima vajadusest mõista argiseid olukordi. Süvitsi minnes köitsid tema tähelepanu sarnase kõlaga sõnad ning nii võttis tasapisi ilmet luulekogu „Kass on kassas“.
Tartu Ülikoolis taimeökoloogia spetsialistina töötav Mohsen Shourgashti kolis perega Eestisse seitsme aasta eest. Kuigi oma igapäevatöös kasutab ta peamiselt inglise keelt, tekkis vajadus õppida ära ka eesti keel. „Et saaksin meie pere elu korraldamisega paremini tegelda,“ põhjendab ta. Ta on veendunud, et ükskõik, millises riigis elada, tuleb sealse keele oskus ainult kasuks.
Just sellepärast otsustati ka peretütar panna eestikeelsesse lasteaeda ja seejärel eestikeelsesse kooli. „Inglise keelt jõuab ta õppida ka hiljem, aga eesti keele õppimiseks ei pruugi võimalusi tulla,“ lausub Shourgashti. Kodus kõneldakse omavahel pärsia keeles.
Ta lisab naeratades, et on leidnud mitmeid sõnu, mis oleks eesti keelde justkui tema emakeelest üle võetud. „Näiteks tühi – meie ütleme ka pärsia keeles tühi. Samamoodi nukk ja hurmaa.“ Lisaks on sõnu, mis kõlavad kahes keeles lihtsalt sarnaselt. Näiteks eesti keele baklažaan on pärsia keeles bademjan.
Kõige musikaalsem keel
Esimene eesti keele kursus, kuhu Shourgashti läks, toimus Tartu Välismaalaste Teenuskeskuses ning oli mõeldud siia saabunud võõramaalastele. Aga sellest veel olulisem oli fakt, et iraanlane armus päev-päevalt üha rohkem eesti keele kõlasse. „Ma ei tea, kas eestlased sellele väga tihti mõtlevad, aga minu meelest on eesti keel maailmas kõige musikaalsem,“ põhjendab Shourgashti oma poolehoidu.
Milline on siis tema meelest kõige ilusam eestikeelne sõna? Shourgashti sõnul on raske valida, sest ilusaid sõnu on nii palju. „Raamat, ilus, elu, rahvas, rahu,“ loetleb ta. Ta tunnistab, et need sõnad meeldivad talle nii kõla kui ka tähenduse poolest, sest need kaks tahku on teineteisega seotud.
Edasi läks Shourgashti eesti keelt õppima Folkuniversiteteti keelekursusele. Ta kinnitab, et see polnud sugugi raske. „Ma ei võtnud seda nagu koolikursust või kohustust. Kui keel on meeldiv, läheb ka selle omandamine lihtsamalt. Minu jaoks on eesti keel nii hobi kui ka huvi.“
„Me elame Eestis ja seetõttu on meil vaja hoida eesti kultuuri ja ühiskonda. Keel on üks osa sellest.“
Kui miski talle peavalu valmistab, on need käänded. „Olen kuulnud, et see ongi eesti keele juures kõige raskem.“
Küll aga sai ta üsna kiiresti aru, et Eestis on võõramaalasel eesti keelt harjutada ja rääkida päris raske. „Kui eestlased saavad aru, et teine inimene ei oska väga hästi eesti keelt, lähevad nad kiiresti inglise keelele üle.“ Shourgashti pakub, et võib-olla nad tahavad aidata, aga võib-olla ise inglise keelt harjutada. „Minu jaoks on see pigem märk sellest, et eestlased on väga abivalmid.“
Samas on ta veendunud, et keeleoskust on võimatu arendada, kui vestluskaaslased ei mõista, et teise rahvuse esindaja kõnelebki alguses natukene valesti. „Algul tuleb ju proovida ja harjutada – pärast osatakse just tänu sellele keelt paremini. See on hoopis tähtsam kui hirm vigade tegemise ees!“
Kiri parem kui kõne
Vaatamata sellele ei tekkinud Shourgashtil tahtmist käega lüüa. „Me elame Eestis ja seetõttu on meil vaja hoida eesti kultuuri ja ühiskonda. Keel on üks osa sellest,“ rõhutab ta. Samale järeldusele jõudis ta oma luuleraamatu üle mõtiskledes: kui ta oli oma loomingut õpetajatele saatnud, selgus, et nad ei mõista alati selle sisu. „Taipasin alles hiljem, et see polnud vaid keeleprobleem, vaid tulenes ka kultuurist – eri taustaga inimesed vaatavad maailma ja elu erinevat moodi.“
Praegu õnnestub tal kirjutamine kõnelemisest paremini ning tema parim abiline selles vallas on Sõnaveeb. Aitab ka tütar, kes maast madalast eestikeelses keskkonnas elanuna tabab vaistlikult ühe või teise fraasi sobivuse lausesse ka siis, kui ta seda täpselt seletada ei oska.
Oma luuleraamatus „Kass on kassas“ on Shourgashti keskendunud sõnadele, millel on mitu tähendust, näiteks tee või must, või mis on sarnase kõlaga, kuid eri sisuga, näiteks elu ja ilu, raha ja rahu, kustutada ja kutsuda.
Selliste sõnade kogumist alustas ta koos perega juba 2023. aastal ning eesti keele eripära üle mõtiskledes sündis ka luule. „Ma kirjutasin eesti lugejale, et näidata, kuidas eri maailmapildiga inimesed eri fraasidest aru saavad.“
Konarlik tee avaldamiseni
Seejärel tekkis Shourgashtil idee luuletused raamatuna välja anda. Ta laadis esimese versiooni üles Amazoni keskkonda. Sealt eemaldati see ettekäändel, et eesti keelt ei toetata. Sama juhtus Google Play keskkonnas.
Shourgashti kirjutas nii Haridus- ja Teadusministeeriumisse kui ka Kultuuriministeeriumisse ning küsis nõu, mida teha, kui need platvormid eesti keelt ei toeta. Vastused jäid aga üldiseks ega aidanud kuidagi edasi. Alles Tartu Ülikooli keelenõuniku Helika Mäekiviga rääkimine tõi tulemusi: järgnes pikk toimetamisprotsess ja möödunud aasta sügisel nägigi raamatuke ilmavalgust.
Helika Mäekivi räägib, et kui Mohsen Shourgashti luuletused temani jõudsid, oli ülikoolis parasjagu pooleli projekt, mille eesmärk oli täiendada seniseid ja luua uusi eesti keele õppe võimalusi ning tutvustada neid ülikoolis õppivatele ja töötavatele välismaalastele.
„Mohseni teost nähes tundus mulle, et see on ideaalne keeleõppematerjal. Tegime talle ettepaneku anda raamat välja ülikooli kulu ja kirjadega ning hakata seda pakkuma ülikooli eesti keele õpetajatele.“
„Kui see raamat on inimestele kasulik, siis järelikult asi töötab!“
Shourgashti on tulemusega väga rahul, kuigi peab olukorda veidi naljakaks – nägi ju tema oma raamatut vaimusilmas ennekõike eesti publiku laual, aga praegu loevad seda ikkagi välismaalased.
Küll aga potsatas detsembris Shourgashti postkasti kiri ühelt logopeedilt sooviga raamatut osta, et kasutada seda oma igapäevatöös. „Kui see raamat on inimestele kasulik, siis järelikult asi töötab!“ on iraanlane rahul.
Luulekogu poodidest osta küll ei saa, kuid see on kättesaadav Tartu Ülikooli raamatukogus, Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus ja Eesti Rahvusraamatukogus. Lisaks on raamatut jagatud Tartu Ülikooli, Tartu Rahvaülikooli ja Folkuniversiteteti eesti keele õpetajatele ning Tartu Välismaalaste Teenuskeskuse keeleklubi õpetajatele.
Shourgashti jätkab keeleõpinguid ning kirjutab hoolega üles uusi sõnu ja ideid – need ootavad järgmistesse kogudesse jõudmist.
Sobilik materjal nõudlikule keeleõppijale
Raamatu keeletoimetaja, Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi sõnab, et luulekogu ei üllata ainult eesti keele õppijaid, vaid ka emakeelseid kõnelejaid.
„Mohsen Shourgashti on teadliku keelehuvilisena meisterlikult kokku pannud humoorika, paeluva ja kohati mõtlemapaneva luulekogu, mis aitab õppijatel eesti keelt paremini mõista ja tunnetada. Raamat avardab arusaama eesti keele rikkusest, mängulisusest ja nüansirohkusest,“ ütleb Mäekivi.
Raamatut toimetades oli talle väga sümpaatne autori põhjalikkus ja keelehuvi. „Raamat käis meie vahel edasi-tagasi seitse korda, iga korraga sai antud mõnele luuletusele uus lihv, lisatud mõni väike nüanss või muudetud ära mõni sõna,“ kirjeldab ta, kuidas valmis nõudlikule keeleõpetajale ja -õppijale sobilik materjal.
Ent Mäekivi sõnul on Shourgashti raamat väärtuslik ka eestlastele. „Olen saanud tagasisidet, et see näeb välja nagu „Karu-aabits“, mis on pandud uuemasse kuube,“ lausub ta. Seega saaks raamatut keelenõuniku hinnangul kasutada ka lugema õppimisel ja luuletuste analüüsimisel üldhariduskoolis.
Keeleklubi jaoks meeldiv vahepala
Tartu Välismaalaste Teenuskeskuse konsultant Merle Soosaar räägib, et keskuses ei tegelda küll otseselt keele õpetamisega, aga pakutakse võimalust eesti keelt harjutada, tutvudes seejuures ka siinse kultuuriga. Palju muu kõrval on keskuse keeleklubis üheskoos loetud ka Mohsen Shourgashti luulekogu „Kass on kassas“.
„Seda ei saa pidada õppematerjaliks selle klassikalises tähenduses, küll aga oli luuleraamat keeleklubi jaoks väga meeldiv vahepala. Töötasime raamatu koos läbi, tõlkisime tekste ühiselt ning püüdsime tabada autori mõtteid. Iga osaleja proovis ka eesti keeles luuletuste sisu lahti seletada nii, nagu ta sellest ise aru sai,“ kõneleb Soosaar.
Kuna keeleklubis osaleb enam-vähem püsiv seltskond, siis tõenäoliselt lähitulevikus luuleraamatut keeleõppes rohkem ei kasutata. „Osalejate vahetudes võtame aga selle kindlasti taas ette ning pole välistatud, et leian ka mõne sobiva harjutuse, milles luuleraamatul on oma roll,“ lubab konsultant.
