Jüri Talvet: Parem aga on, mõtlen, armastada käsust välja tegemata*

* Rida luuletusest „Armastus”.

Jüri Talvet on renessanslikult mitmekülgne isiksus: temasse mahuvad ära maailma­kirjanduse õppejõud, kirjandusteadlane, luuletaja, tõlkija ja esseist. „Kõik see on üks ja sama – loovus,“ ütleb ta. „Kirjandust ei saa õpetada ise seda uurimata või vähemalt mõttega sellesse süvenemata, kaasa ja sisse elamata, oma eluga seda vastu võtmata.“

Kohtume emeriitprofessor Jüri Talvetiga Werneri kohvikus. Allkorrusel sumiseb elu, tudengid saalivad kohvi­topsidega edasi-tagasi või klõbistavad arvutiklahve. Üleval galeriis, mille seinu ehivad Tartu vaimuinimeste saržid, on vaiksem. Talvet räägib kirglikult, puhuti muheleb, jutustab meelsamini teistest kui endast.

Kujutlen õhustikku 1990-ndate alguse ülikoolis, mil loodi hispanistika õppekava ja palju muudki, mis seni võimalik polnud: kõik otsekui pääses paisu tagant valla, kammitsad langesid maha; filoloogiatudengeid õpetasid Talveti kõrval sellised isiksused nagu Peeter Olesk, Linnart Mäll, Jaan Unt …

„Meiega ei käitutud nagu tittedega, vaid nagu tulevaste kolleegidega – juba see pani meid tundma vastutust ja aukartust,“ kirjeldab üks toonaseid tudengeid. „Me lihtsalt ahmisime Jüri Talveti loenguid, pastakas ei jõudnud järele. Õppejõud oli ainus teadmiste allikas – ja Talveti teadmiste pagas oli sügav ja põhjalik!“

Teie akadeemiline elu on nüüd kestnud raskesti hoomatavad 52 aastat, pluss õpinguaastad. Kas mäletate, milline oli teie meeleolu, või õigem oleks ehk küsida: meele olu, kui 1973. aastal esimest korda väliskirjanduse õppejõuna üliõpilaste ette astusite?

Oma esimestest loengutest ei mäleta ma õieti midagi. Kindlasti olin ähmi täis, kohmetu ja häbelik, sisimas rahulolematu oma pealiskaudsuse pärast mõnes loengus. Katsusin vigu parandada ja lõpuks väljen­dasin oma mõtte­käike vabalt, konspekti vaatamata.

Filosoofia ja lääne kirjanduse ajaloo kursused olid suure mahuga ja nõudsid tudengitelt lugemis­pingutust. Siiski tundub mulle, et kirjanduse üldkursuste kaudu imbus noortesse annus süvakultuuri ja vaimsust.

Filosoofia ja loovkirjandus põimuvad oma­vahel tihedaimal viisil. Sellest on tänastel üli­õpilastel – ükskõik, kas humanitaarias või mõnes muus vallas – vahest just kõige enam puudus. See ei ole kaugeltki mitte ainult Eesti viga, vaid üldine viletsus kõrghariduses kus tahes. Kul­tuuri ja vaimsuse vaegus seletab muu hulgas praeguse maailma kriisi ja tragöödiat.

Milline vaimsus valitses 1960-ndate lõpu ja 70-ndate alguse ülikoolis?

Filoloogias köitsid mind algusest peale kõige enam kirjanduskursused – nii professor Villem Alttoa väliskirjanduse kursus kui ka pesueht inglase, pärast eluseiklusi Tartusse sattunud Arthur Robert Hone’i inglise kirjanduse ajaloo kursus. Hone oli enne suurt sõda saanud Cambridge᾽is magistrikraadi romaani filoloogias ning eriti kiindunud hispaania kirjandusse ja luulesse. Tema ümber oli Tartus ja ülikoolis eriline aura. Ta oli ainus kõrgharitud välismaalane, kel pahempoolse liberaalina läks korda siin elamisluba saada. Nii kaua, kuni jaksas, õpetas ta huvilistele hispaania keelt, mida ülikooli ametlikus õppekavas ei olnud ega tollal saanudki olla.

Hone oli mu lõputöö juhendaja. Ta suri selsamal 1972. aasta kevadsuvel, kui ma ülikoolist dip­lomi sain. Olin üks viimaseid, kes teda haigla­palatis külastas.

Oma erialal olen kunagise nõukogude­aegse süsteemiga vägagi rahul. Sain oma kandidaadi­kraadi kaitsta n-ö kraaditaotlejana – see polnud statsionaarne doktoriõpe või aspirantuur. Mu peakohustus oli valmis saada väitekiri ja soori­tada kolm eksamit Leningradi ülikooli lääne kirjanduse ajaloo kateedris. See tähendas kohustust iseseisvalt läbi uurida kogu materjal, mis nende kolme eksamiteema kohta kättesaadav oli: vanemast hispaania kirjan­dusest Baltasar Gracián ja barokk; 20. sajandi hispaania kirjandusest Camilo José Cela ja ühiskonnakriitiline, sh eksistentsialistlik proosa; Euroopa kirjanduse ajaloost Jonathan Swift ja tema grotesk, mis on jätkuks barokile.

Muidugi oli tollases ülikoolis sundkursusi, mis tüütasid ja masendasid – päev nädalas sõjalist väljaõpet, poliitökonoomia, mis mind põrmugi ei huvitanud, juba oma nimetuses absurdilik „teaduslik kommunism“ –, aga selle kõrval ei puudunud ka tõsisem filosoofia.

Pole vaja jääda ootama ja lootma, et sulle ülikoolis midagi pähe pannakse. Veel vähem tuleks omaks võtta seda, mida vägisi pähe ja suhu topitakse. Kõige tähtsam on omaenda huvi, kiindumus.

Palju sõltus ka õppejõust. Tartu Ülikooli filosoofidest oli mul sõbralik vahekord mõnegagi, otse tänulik olen aga Rem Blumile, kellele tegin filosoofia ajaloo eksami; Jaan Rebasele, kes lubas mul kandidaadieksami referaadi teha José Ortega y Gassetist; Leonid Stolovitšile, kellele tegin arvestuse esteetikast ja kellega hiljem aeg-ajalt tänaval kohtudes meeldivalt juttu puhu­sime. Ta oli ise andekas luuletaja.

Esimest uurimuslikku artiklit – muide Marie Underist ja esperantost – õhutas mind kirju­tama üldkeeleteaduse professor Paul Ariste.

Ühed vähesed, kel eestlastena oli tead­misi maailmakirjandusest, olid Ivar Ivask ja Ain Kaalep. Pärast sõda sai Kaalepist, kes oli ülikoolis eesti filoloogiat õppinud, hispaania-, portugali- ja katalaanikeelse luule peamine otsetõlkija. Ta ei kiitnud mu varajasi tõlkekatsetusi kunagi, kuid nõustus ikka minuga koostöös tõlkima – olgu ajakirjale Noorus, kus avaldasime Ladina-Ameerika kirjanduse bukette, või Loomingu Raamatukogule, kus ilmusid valimikud Salvador Espriu ja Vicente Aleixandre luulest.

Ain Kaalepi koju Elvas juhatas mind tudengipäevil Olev Remsu. Sain vestlustest ja kohtumistest Ainiga loominguks innustust ja tõlkimiseks õpetust rohkem kui kelleltki teiselt – just tema luuletusi ja tõlkeid uurides ja neist ka kirjutades.

Ivar Ivaskiga oli mul kuni tema surmani südamlik kirjavahetus üle ookeani. Tema pintsak, mille Ivari naine Astrid, silmapaistev Läti poetess, mulle kinkis, ripub praegugi mu nagis.

Te lõpetasite Tartu Ülikooli inglise filoloogi ja inglise keele õpetajana. Kas akadeemilise raja humanitaarias näitas teile kätte perekond?

Isal oli ehitusinseneri kõrgharidus tehnikaülikoolist. Vaimseid äratusi oli ta saanud oma isalt Jaan Perlerilt, kunagiselt Jäärja vallasekretärilt, nagu ka oma lugemishuviliselt emalt.
Mu paksude mustade juustega pruuni­silmne ema, läti-(liivi-)eesti verd Marta Antonie oli sündinud Mõisakülas rauavabriku meistri peres. Enne sõda õppis ta Tallinnas pedagoogilises koolis ja seejärel Haapsalus õpetajate seminaris. Kui aega nelja lapse kasvatamisest ja kodutöödest üle jäi, jätkas ta algkooliõpetajana. Ema oli ärgas ja kirglikult kriitiline, võttis, vähemalt kodus, sõna õigluse ja aususe kaitseks.

Kui isa ehitatud maja poolenisti valmis sai, sigines sinna klaver.

Mu õdedest õppis Anne eesti keelt ja kirjandust, Malle aga romaani-germaani filoloogiat ja klaverimängu. Malle on avaldanud luule­kogu ja tõlkinud väärtteoseid inglise ja prantsuse keelest. Vend Enn sidus oma elutee merega ja sai kaugesõidukapteni paberid.

Mida õppimine ja õpetamine teile üldisemalt on tähendanud? Mis on see professori ja üliõpilase akadeemilise suhte kvintessents?

Pole vaja jääda ootama ja lootma, et sulle ülikoolis midagi pähe pannakse. Veel vähem tuleks omaks võtta seda, mida vägisi pähe ja suhu topitakse. Kõige tähtsam on omaenda huvi, kiindumus. Kui see on tärganud, tuleks igal juhul ise edasi õppida ja uurida.

Ehk on üliõpilase ja õppejõu inspi­reeriva läbikäimise vahetuim näide minu vahekord Arthur Robert Hone’iga. Tema ametikohustus oli pidada meile loenguid inglise kirjandusest, aga sisim kiindumus oli hispaania kirjandus, eriti Pedro Calderón de la Barca draama­looming. Nooruses oli ta ka ise luulet kirjutanud. Samuti olid tema huvideks hiina luule ja muistne filosoofia. Hone’i surma järel kirjutasin järelehüüdena talle sonetisarnase luuletuse, kus püüdsin kokku võtta tema loengute vahele poetatud elutarkuseteri.

Lisaks õpetamisele ülikoolis olete kirjandusteadlane, luuletaja, tõlkija ja esseist. Kuidas kõik need tüübid teis ühe katuse alla mahuvad? Kas nende vahel on ka väikest pinget?

Ei ole mingeid eraldi kambrikesi ega tülisid. Kõik on üks ja sama: loovus, mille tuumas tahes-tahtmata põimuvad filosoofia ja esteetika ning muu. Kirjandust ei saa õpetada ise seda uurimata või vähemalt mõttega sellesse süvenemata, kaasa ja sisse elamata, oma eluga seda vastu võtmata. Loovkirjanduse südamik on minu jaoks luule.

Mis on see igaviku hääl, mis heas luules kõlab – kas seda saab kirjeldada, seletada? Kuidas see luuletajani jõuab?

Hea luuletus sünnib tavaliselt paljude tegu­rite koosmõjus: sünnipärane eeldus, tundlikkus ümbritseva maailma puudutusi vastu võttes, haavu saades, võime luua algupäraseid kujundeid, sealjuures eeskujusid või iseennast kordamata.

Head algupärase luuletuse ja selle poeetika ehk värsikunsti olemust tabab mu meelest täiuslikult saksa romantismi ühe suurkuju, Goethe kaasaegse Friedrich Schlegeli järeldus: iga uue algupärase hea luuletuse kõige täielikum poeetika on see luuletus ise. Schlegelit tuleks tõlgendada nii, et luule tundlik vastuvõtja saab luuletaja filosoofiat ja esteetikat parimal viisil tuletada luuletusest endast.

Kuidas teie loometöö viimasel ajal on edenenud? Kas lähiajal on kavas midagi avaldada?

2023. aastal oli mul võimalus töötada Türgis Bursa linna lähedal kirjanike loome­majas. Panin seal juba varem kirjutatud, kuid peamiselt avaldamata luuletustest kokku raa­matu, mis ilmus pealkirjaga „See maa peal saladuseks jääma pidi“ (Ilmamaa, 2024 – toim.).

Lisaks hakkasin seal kirjutama pikemat poeemi­sarnast luuleteost, kus kujutlesin end inglise suure romantiku George Gordon Byroni Türgi-teekonda jätkamas, kaks sajandit pärast teda. Põimisin oma poeemi katkendeid Byroni päevikuist, sain innustust tema luule ühiskondlikust tundlikkusest ja õigluseihast. Ta tundis muide hästi hispaania kirjandust ja tal oli ka keele­teaduslikke huvisid; tema mahukas poeem „Don Juan“ jäi aga pooleli, sest ta haigestus Kreeka armees türklaste vastu sõdides ja suri 36-aastaselt.

Suutsin enam-vähem oma tunduvalt lühema poeemi lõpetada, kuid olin masenduses nii Ukraina kui ka just siis uue hooga vallandunud Gaza konfliktist ja genotsiidist. Otsustasin, et kui ma üldse oma poeemi avaldan, siis alles hiljem, kui koletu sõjatragöödia vähemalt neis kahes koldes on lõppenud.

Olete hispaania keelest eesti keelde tõlkinud suure hulga väärtkirjandust ja vahendanud eestikeelseid tekste hispaania keelde. Mis teid hispaania keele ja kirjanduse juures kütkestab?

Esialgu oli see huvi võõra vastu, kes minu meelest ülekohtuselt kaua oli meie noorest kirjanduslikust loovkultuurist peaaegu kõrvale jäänud, võrreldes teiste suurte lääne kultuuride kirjanduse ja ka vene kirjandusega. Avastamist tundus hispaania­keelse kirjanduse vallas lõputult, ja eks seda tegelikult ongi. Siiski möönan, et kuna see „võõras“ enam nii võõras ei ole kui varajasel kokkupuutel, siis hakkame märkama, et selle algupära ei pruugi olla nii sügav ja pidev, kui välimuse järgi võinuks loota.

Teil on kirjandusteadlase ja õppejõuna justkui kaks elu: olete nii hispanist kui ka komparatist, aastast 1994 olete juhatanud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni ja toimeta­nud rahvusvahelist võrdleva kirjandusteaduse aastaväljaannet Interlitteraria. Mis on maa­ilma­­­kirjanduse suur probleem anno 2025?

Postmodernismi ja turuideoloogia mõjul on võrdleva kirjandusteaduse suured probleemid paraku killunenud. Ka maailmakirjanduse kaanonis ei tundu enam leiduvat varasemat selgroogu, mille kujundajaks ja tagajaks on olnud peamiselt kirjanduse rahvuslikud ja ülerahvuse­lised ajalood. Jätku sellele ei paista tulevat, või kui tulebki, siis sisult kirjude artiklite kogumikena ja ebaühtlase kirjutamiskvaliteediga.

Hea luuletus sünnib tavaliselt paljude tegu­rite koosmõjus: sünnipärane eeldus, tundlikkus ümbritseva maailma puudutusi vastu võttes, haavu saades, võime luua algupäraseid kujundeid, sealjuures eeskujusid või iseennast kordamata

Maailmakirjanduse kaanoni killustumist teadvustades sugenes mõte tekitada siin väiksel maal uudne kirjanduse leksikon, mis heal juhul ei aegu kunagi. See võiks olla ühtlasi meie rahvusliku loovkirjanduse selgroog, asendaks trükitud kirjanduslugusid ja tagaks jätku viima­sele trükis ilmunud „Eesti kirjanike leksiko­nile“ (Eesti Raamat, 2000 – toim.).

Uus, virtuaalne leksikon ei välista sugugi selle perioodilist ilmumist paberil. See on tohutu suur, kuid loode­tavasti tänuväärt töö. Praeguseks on seal enam kui 700 eesti kirjaniku loomeprofiil koos võimalikult täie­liku andmestikuga nii algupärase loomingu kui ka tõlkelise ja kriitilise retseptsiooni kohta mis tahes paigas maailmas. Juba praegusel kujul toetab e-leksikon usaldusväärselt eesti loovkirjanduse ja kirjanduskultuuri uurimist ja vastuvõttu nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel pinnal.

Interlitteraria jätkab rahvusvahelise ajakirjana, mille autorid on nii välismaalased kui ka meie oma Eesti kirjandusuurijad. Tänavu sai Interlitteraria 30-aastaseks. Olin selle asu­taja ja pikki aastaid toimetaja, praegu vabatahtlik ülevaataja-nõuandja.

Olete põhjalikult uurinud ja mõtestanud Juhan Liivi loomingut. Arhiivimaterjalidesse süüvides olete leidnud ka üht-teist, mis on Liivi-käsitlust avardanud. Kuivõrd on see Juhan Liivi teile luuletajana lähemale toonud?

Alguses võrdlesin omavahel üksnes Liivi trükis ilmunud luuletekste. Peagi sain aru, et see mulle täit rahuldust ja kindlust järeldusteks ei paku, kuni ma pole uurinud käsikirju, mille Liiv endast maha jättis ja mis õnnekombel jõudsid varjule kirjandusmuuseumi.

Arhiivis tegin avastusi ridamisi. Kirjutasin loomehoos, nii et sulg kuum, nagu ütleks prantsuse luuletaja Théophile Gautier. Olen koostanud kolm Liivi luulevalimikku ja minu avastatud on tosinkond Liivi luuletust. Sealt võib terane lugeja leida mõnegi üllatuse. Kas ta näiteks on kuulnud luuletusest „Minu naisele (kui mul naine oleks)“, mis ilmus esimest korda aastal 2010?

Mina näen Liivis luuletajat-filosoofi. Enne mind oli Liivi luule käsikirju üksikasjaliselt uurinud vaid kaks eestlast. Friedebert Tuglas arvas, et Liiv on ime, mil pole seletust – vaimuhaige, kes vahest just haiguse tõttu loob imelisi luuletusi. Nõukogude ajal olid arutlused luuletuste filosoofia üle ohtlik tegevus, ent kirjandusloolane Aarne Vinkel tõi käsikirjadest päeva­valgele suure hulga Liivi luuletusi, mis on filosoofilised. Valimiku „Oh, elul ikka tera on“ pikemas saatekäsitluses keskendun nimelt Juhan Liivile kui silmapaistvale mõtlejale ja sama on korratud ka monograafias.

Ütleme siis nii: Liiv pole tähtis üksnes luuletajana, vaid ta on luuletaja-mõtleja (nagu enne teda Peterson ja Kreutzwald), kelle vabamõtluslikud loovteosed korvavad filosoofilise traditsiooni möödapääsmatut kasinust meie noores rahvuskultuuris.

Ülikooli kirjastuses on ilmumas koondteos, mis sisaldab teiega tehtud intervjuusid ja arvustusi. Milliste mõtetega selle materjali trükki andsite?

See oli suurem töö, mille lõpetasin 2023. aasta suvel Ventspilsi kirjanike loomemajas. Seal kohaldasin emakeelde neid tekste, mis algu­päraselt olid ilmunud kas inglise või hispaania keeles. Need on mu memuaarid.

Algusest peale tahtsin raamatu kokku panna loome­mälestustena, vältides teadlikult omaeluloolisust – mis minu meelest enamikus raama­tutes vesistub igapäevatoimingutes, kordub raamatust raamatusse, kahandab nende tähendust kultuuris. Päris ilma eluta muidugi ei saa, sest looming on samuti elu osa.

Kogu maailmas käib praegu võitlus demokraatia ja diktatuuri vahel, see ei ole midagi muud. Demokraatia eest tuleb igal juhul võidelda, sest see on ainus, mis mingisugusegi õigluse tagab.

Olete osalenud 30 rahvusvahelisel luulefestivalil, viimati augustikuus Moldovas. Milline mulje jäi? See oli ju ka aeg, mil seisid ees sealsed valimised.

(Väikese muigega suunurgas.) Mõnesid festi­valist osavõtjaid pahandas, et me ei saanud oma luulet esitada. Meid oli kokku 20, aga esi­neda lasti eksootilisematel: kasahhi mehel, india poetessil, ühel ameeriklasel ja ühel USA-s töötaval moldova luuletajal. Meie söökide-jookide ja majutuse eest maksis Moldova-Ameerika Ülikool.
Peamine oli siiski, et saime omavahel suhelda. Ja kõik luuletused ilmusid tõlkes festivali antoloogias, igalt neli-viis luuletust, nii et kirjalik jälg jäi maha.

Lisaks paluti meil osaleda kuulajatena rahvus­vahelisel konverentsil, mille sisu oli Moldova eurointegratsioon. Minu meelest võiks Moldova Euroopa Liitu vastu võtta. Nad on head, südamlikud ja töökad inimesed ja püüavad suhte­liselt väheste vahenditega teha, mida vähegi saavad.

Ühe päeva kõndisin kuni väsimuseni Chișinăus ringi. Kõik oli tipp-topp, oli kohvikuid ja restorane. Osa inimesi muidugi tajub, et vene ajal oli toimetulek lihtsam, on tekkinud ebavõrdsus, ja seda kasutavad teatud jõud paraku ära. Maia Sandu on juhina imetlusväärne olnud. Kogu maailmas käib praegu võitlus demokraatia ja diktatuuri vahel, see ei ole midagi muud. Demokraatia eest tuleb igal juhul võidelda, sest see on ainus, mis mingisugusegi õigluse tagab.

Kuidas teie luuletajanärv reageerib nüüdisaja turbulentsele maailmale – poliitilistele ja ühiskondlikele protsessidele? Millest leiate oma südames rahu ja kinnitust?

Olen poliitilisele ja ideoloogilisele arengule maailmas kogu oma teadliku elu kaasa elanud, seda peegeldanud ja mõtestanud kahes esseeraamatus, mis on tõlgitud ka inglise, hispaania ja itaalia keelde („Sümbiootiline kultuur“ ja „Kümme kirja Montaigne’ile“ – toim.). Kol­manda esseeraamatu „Tundmised“ ilmumist inglise keeles ootan ja loodan.

Ma ei tea, kui paljud on tähele pannud mu kirjandusliku teisiku Jüri Perleri raamatukest „Oikumeeniline missa“ (2018 – toim.). See mõneti mänguline ja huumoriga, kuid ka masen­dusega varjundatud värsskroonika kajastab maailma sündmusi ajal, kui Eesti riik sai saja-aastaseks. Võiks öelda, et see oli tänase õnnetu maailma prelüüd. Kroonika kaks pea­tegelast on needsamad, kes praegu, ainult et siis olid nad nooremad ja veel rohkem kuraasi, võimuahnust ja edevust täis.

Alles hiljuti küsis üks Kreeka ajaleht minult Eesti õhuruumi tunginud Vene sõja­lennukite kohta. Mu essee ilmuski Kreekas, inglise keelest kreeka keelde tõlgituna. Eesti publikule seal suuremat uudist ei ole; poliitilise ajakirjanikuna ma jätkata ei kavatse. (Muigab.)

„Oikumeenilise missa“ viimane värsikolmik kõlab aga nii:

meeste elureegli vastu „ole mees ja naine kinni kata“ maroko naistel puudub huvi
moskvas 2,5–4 miljonit inimest pensioni­reformi vastu meelt avaldama tuli
eestis oli väga palav suvi

Olen patsifist, aga tean ka seda, kes on vägivallatseja ja kes ohver. Loodan õiglast rahu.

Asjastunud mees

Athanase Vantchev de Thracy

„Sa ostad sada raamatut, neid eal
ei loe. Sust, kogujast, on targem kogu.“
John Owen

Ta ostab kokku asju, trääni terve lao,
tal häärber ägab koormast, tühja-tähja täis.
Ta päevad läbi vara kaeb, toast-tuppa käib
ja, saanud ise asjaks, tühjusesse kaob.

Tõlkinud Jüri Talvet, ilmunud kogumikus „Vinum mysticum“ (Tartu Ülikooli kirjastus, 2011)

Kellele kell lööb

Pühitsused
XVII mõtisklus

John Donne

Kell kõlab sellele, kes kuuleb teda;
hääl vaikib siis, kuid tema kõlast peale
kuulja on ühendatud Jumalaga.
Kel pilk ei peatuks päiksel, kui see tõuseb?
Komeedil tol, mis sööstab läbi taeva?
Mis kõlin kuulmeist tabamata jääks?
Veel vähem helin see, mis ära saadab
siit ilmast tükki kuulja enda küljest?

Ei ole inimest, kes iseendas
saar oleks; osa mandrist, ulgumerest
ta on. Kui meri rebib tüki maast,
jääb väiksemaks Euroopa – nõndasama
kui kängub neem, su sõbra mõis või talu
või sinu enda oma, igaühe surm
mind pisendab, ma inimkonda kuulun.
Seepärast eales ära päri, kellele
kell lööb. Lööb sulle ta, lööb sinu pärast.

Luuletuseks tõlkinud Jüri Talvet, 2025

John Donne’i algupärane proosatekst:

Devotions

Meditation XVII

The bell doth toll for him that thinks it doth; and though it intermit again, yet from that minute that this occasion wrought upon him, he is united to God. Who casts not up his eye to the sun when it rises? But who takes off his eye from a comet when that breaks out? Who bends not his ear to any bell which upon any occasion rings? But who can remove it from that bell which is passing a piece of himself out of this world?

No man is an island, entire of itself; every man is a piece of the continent, a part of the main. If a clod be washed away by the sea, Europe is the less, as well as if a promontory were, as well as if a manor of thy friend’s or of thine own were: any man’s death diminishes me, because I am involved in mankind, and therefore never send to know for whom the bell tolls; it tolls for thee.

Jüri Talvet

Emeriitprofessor Jüri Talveti (snd 17.12.1945) uurimisvaldkonnad on lääne kirjanduse võrdlev poeetika, baroki poeetika, romantism, 20. sajandi romaan ja luule, hispaania ja Ladina-Ameerika kirjandus, eesti kirjanduse ja maailmakirjanduse seosed, kultuuridevahelised protsessid.

Talvet on Tartu Ülikoolis alates aastast 1973 õpetanud maailmakirjanduse võrdlevat ajalugu, ta oli ka hispaania filoloogia õppekava asutaja (1992/1993) ja pikka aega selle koordineerija. Ta on koostanud mitu mahukat maailmakirjanduse õpikut, avaldanud arvukalt esseid ja artikleid maailmakirjan­dusest, sh raamatutes „Sümbiootiline kultuur“ (2005), „Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise“ ja „teine““ (2014) ja „Tundmised“ (2019, kõik ilmunud TÜ kirjastuses). Ta on kirjutanud monograafia „Juhan Liivi luule“ (2012) ja rööbiti uurimistööga koostanud kolm Juhan Liivi luule valimikku: „Tuule­hoog lõi vetesse“ (2007), „Oh, elul ikka tera on“ (2010) ja „Lumi tuiskab, mina laulan“ (2013, kõik ilmunud kirjastuses Tänapäev).

Ta on avaldanud 12 algupärast luulekogu ning tema luule­tused on tõlkevalimikena ilmunud inglise, hispaania, prantsuse, rumeenia, itaalia, vene, jaapani, serbia, kreeka ja makedoonia keeles. Esseekogumikud on lisaks eesti keelele ilmunud inglise, hispaania, itaalia ja katalaani keeles. Detsemb­ris näeb trükivalgust kogumik „Impeeriumist vabariiki“, mis sisaldab muu hulgas Jüri Talveti meenutusi ja temaga tehtud intervjuusid.

Tunnustus

• Eesti Vabariigi teaduse elutööpreemia 2021
• Tartu linna aukodaniku tiitel 2021
• Tartu Ülikooli suur medal 2011
• Maailma Kultuurinõukogu (WCC) diplom 2010
• Ajakirja Akadeemia aastapreemia 2001
• Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001
• Hispaania Kuningriigi Isabel Katoliiklase orden 1992