Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juht Maili Vilson, kes on põhjalikult uurinud Euroopa Liidu idapartnerlust, leiab, et lääneriigid on euroliidu laienemisest õppinud, miks on oluline arvestada liikmes- ja kandidaatriikide eripärasid. Kuna ka liitlassuhted Ameerika Ühendriikidega on muutuste tuules, tuleb ühenduses seda enam leida sisemist jõudu.
Maili Vilson on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi ja selle eelkäijatega seotud olnud alates 2008. aastast, mil ta alustas toonases Euroopa kolledžis Euroopa Liidu – Venemaa uuringute magistriõpet. Seda õppekava praegu enam ei ole, nagu pole sisuliselt enam ka Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid.
Pärast magistritöö kaitsmist läks Vilson doktorantuuri politoloogia alal. See oli toonases riigiteaduste instituudis, mis hiljem ühines Euroopa kolledžiga, moodustades 2016. aastal Johan Skytte poliitikauuringute instituudi.
Vilson on töötanud instituudis mitmel ametipostil. Enne kui ta tänavu aprillis instituudi juhataja kohusetäitjaks asus, töötas ta neli aastat asejuhatajana õppe alal. Lisaks on ta rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute programmijuht. „Olin tänu varasemale tööle instituudi toimimisega juba kursis – ilmselt see oligi põhjus, miks minust sai juhataja kohusetäitja, kui senine juht Kristiina Tõnnisson läks Eesti Teaduagentuuri,“ arvab Vilson ise.
Juhataja kohusetäitjaks asudes ütlesite, et peate tagama instituudi töö kuni uue juhataja ametisse asumiseni aasta pärast. Osa teie kolleege näebki teid uue juhatajana.
Mina näen ennast üleminekujuhina: minu töö on tagada, et järgmisel aastal oleks järgmine inimene valmis võtma selle vastutuse enda õlule.
Instituudi juhi ametinõue on doktorikraad, mida mul ei ole praegu võimalik suure töökoormuse tõttu kaitsta. Instituudis töötab häid inimesi, kes kvalifitseeruvad hästi sellele ametikohale. Juhtimine on suur töö ning nõuab juhi enda õppe- ja teadustöö osakaalu vähendamist. Head kandidaadid vajavad rohkem aega, et oma tööd ümber korraldada. Enda doktoritööle keskendun tulevikus.
Millest teie doktoritöö valmis saades räägib?
Keskendun sellele, kuidas 2004. aastal Euroopa Liiduga (edaspidi EL – toim.) liitunud riikide, eelkõige Balti riikide välispoliitika on aja jooksul pidanud EL-i poliitikaga kohanema, aga ka vastupidi – kuidas Balti riigid on EL-i poliitikat mõjutanud.
2004. aastal toimus suurim EL-i laienemine – liitus kümme uut riiki. Põnev on küsimus, kuidas ühendus uute liikmesriikide tulles muutus. Kui tähistati 20 aasta möödumist tollest laienemisest, siis üks järeldustest teaduskirjanduses oligi, et EL-i välispoliitika on läinud rohkem Kesk- ja Ida-Euroopa nägu.
Kui varem oli Ukraina lihtsalt üks idapartnerluse sihtriike, siis nüüdseks on ta kogu Euroopa välispoliitika keskmes.
Kui oma töö kirjutamisega alustasin, oli araabia kevad (rahutuste laine Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas aastatel 2010–2012 – toim.) ja Põhja-Aafrikas võis oodata poliitilist murrangut. Kuna araabia kevadest lõpuks suurt midagi ei tulnud, pöördus akadeemiliste ringkondade huvi rohkem idapartnerluse poole.
Kui Venemaa 2014. aastal Krimmi okupeeris, saabus EL-i jaoks täiesti uus olukord. Kui varem oli Ukraina lihtsalt üks idapartnerluse sihtriike, siis nüüdseks on ta kogu Euroopa välispoliitika keskmes.
Kas tegelete jätkuvalt ka õppetööga?
Ikka. Aegade jooksul olen õpetanud mitmeid kursusi – näiteks EL-i, aga ka politoloogia ja rahvusvaheliste suhete teemal. Lisaks on mul tulnud administratiivselt juhtida mitmeid õppearenduse ja Venemaa-alaste teadusuuringutega seotud projekte. Üks selline oli näiteks EL-i alase õppetöö toetamine Moldovas – see kätkes nii õppejõudude koolitust kui ka veebikursuse väljatöötamist.
Koordineerin ka Skytte instituudi alla kuuluvat Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute keskust CEURUS, mis koondab Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute eksperte. CEURUS-el on mitu aastat olnud Välisministeeriumi sihttoetus ja me oleme osalenud Moldova ja Ukraina arengukoostöö algatustes.
Näiteks töötasime välja EL-i aluste mikrokraadiõppe veebikursuse, et toetada Ukraina riigiametnikke ja kodanikuühiskonna esindajaid baasteadmistega EL-i toimimisest. Ukraina on EL-i kandidaatriik ja seda ootavad ees pikad liitumisläbirääkimised, mistõttu seal vajatakse pädevaid inimesi, kes EL-i toimimist mõistavad.
Teiega seotud artikleid otsides leiab esimesena käsitlusi Valgevene revolutsioonist, Gruusia valimistest, Ukraina tulevikust jne. Kuivõrd on teie uurimishuvi just endine idablokk?
Ühelt poolt need ongi riigid, kes kuuluvad idapartnerluse programmi huviorbiiti, mistõttu ma olen neid lähemalt uurinud. Teisalt sattusin 2012. aastal professor Vello Pettai kõrval assisteerima kursust „Režiimi siirded“ ja hiljem õpetasin ise seda aastaid. See piirkond on jäänud mulle südamelähedaseks, sest üleminekuajast on siin veel palju uurida.
Küsimus, miks mõnes riigis demokraatia tekib ja jääb ka kestma, aga teises mitte, on väga huvitav.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli tunda optimistlikku ootust, et kõikidest (taas)iseseisvunud riikidest saavad liberaalsed demokraatlikud riigid, aga nii ei ole see läinud. Küsimus, miks mõnes riigis demokraatia tekib ja jääb ka kestma, aga teises mitte, on väga huvitav.
Mitte ainult endises idablokis, vaid kogu maailmas toimub igal pool taolisi liikumisi: kuskil muutub valitsemine autoritaarsemaks, kuskil kukub midagi kokku. Nii on ka näiteks Kagu-Aasias ja Ladina-Ameerikas, mida olen põgusalt jälginud. Kes on poliitiline eliit? Miks ei suuda opositsioon haarata võimu? Miks ei teki kodanikuühiskonda? Miks tekivad revolutsioonid? Minu jaoks on jätkuvalt huvitav, et teadus on režiimid justkui põhjalikult läbi uurinud, aga ikkagi tuleb ette ootamatusi.
On teil kunagise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riikide seas mõni lemmik?
Oleks vale öelda, et ma olen ühest riigist rohkem huvitatud kui teisest.
Gruusia ühiskonna ja valimistega oli mul hea võimalus end rohkem kurssi viia, kui viibisin seal pikemalt doktoriõpingute ajal 2016. aastal. Seetõttu on minu sulest ilmunud ka artikleid Gruusia valimiste kohta. Grusiinidega olid meil üldse toona tihedad kontaktid, gruusia vahetusüliõpilasi oli minu õpingute ajal palju ning grusiinid ja eestlased olid poliitiliselt samal lainel. Gruusia praegune poliitiline eliit on läinud hoopis teist teed ja ehkki suur osa rahvast ei toeta seda, on ka sidemed eestlastega kannatada saanud.
Kui Eesti, Läti ja Leedu läksid pärast Nõukogude Liidu lagunemist kiiresti ühte suunda, siis teised jäid majanduslikult rohkem Venemaa režiimi mõjusfääri. Majandus on kindlasti üks viis, kuidas kontrolli enda käes hoida. Majanduslik sõltuvus Venemaast oli ka Balti riikidel veel üsna pikalt, transiidist lõikasime kasu isegi veel Ukraina sõja algusaastatel.
Mida vaesem on riik, seda lihtsam on teda majandusliku lõa otsas hoida. Näeme seda nii Moldovas kui ka Valgevenes. Hiina praktiseerib maailmas täpselt sama võtet mida Venemaa siinkandis.
Venemeelsus ja Euroopa Liidu vastased meeleolud Gruusias tulid meile kõigile ilmselt üllatusena.
On hämmastav, kui kiiresti ja kui julmalt poliitilist suunda muudeti, kuidas ülestõuse on tänavatel maha surutud ja inimeste tahet eiratud. Samal ajal on Gruusia kodanikud väga Euroopa-meelsed. Veelgi hullemat palet on näidanud Valgevene režiim.
Valgevene oli vahepeal üsna euroopalik: inimesed said elada vabalt, tegeleda ettevõtlusega. Aga kehtis justkui vaikiv kokkulepe, et seda laeva ei tohi poliitiliselt kõigutada. Hetkel, mil režiim tunnetas poliitilist ohtu, suruti vabaduse ilmingud maha.
Vägivald on vist režiimide esmane enesekaitse?
Kui neil on jõudu, siis jah. Teine variant on anda järele. Küsimus on, mil määral saab anda järele, et režiim säilitaks siiski poliitilise kontrolli. Võtkem näiteks seesama araabia kevad, kus mingites riikides anti korraks rohkem vabadusi ja opositsioon osales valimistel – kuni kõik jälle kinni keerati.
Poliitilisi avanemisi ja sulgemisi näeme pidevalt. Näeme nii vägivaldseid revolutsioone kui ka rahumeelseid muutusi. Eestil õnnestus taastada iseseisvus inimohvriteta.
Revolutsiooni järel on olukord tavaliselt väga segane, kõik tahavad võimu. Suur on oht, et koostöö asemel minnakse jälle konflikti.
Kui palju tuleks jälgida neid idabloki riike, keda igapäevastes uudistes tihti ei mainita?
Arvan, et Moldova on see riik, mis dramaatiliselt öeldes asub noatera peal. Ühiskond on seal täielikult lõhenenud venemeelsete ja Euroopa-meelsete vahel. Läänemeelsed pääsesid napilt võimule ainult seeläbi, et nii paljud moldovlased töötavad mujal Euroopas ning nende hääled said valimistel ülekaalu.
Moldovas on inimesed oodanud 30 aastat elujärje paranemist. Kuna seda ei ole tulnud, siis on kadunud ka usk muutustesse.
Meelsus sõltub kindlasti sotsiaal-majanduslikust toimetulekust. Moldovas on paljudel raske. Mäletame, kuidas Eesti taasiseseisvumise järel 1990. aastatel kõik kiiresti vaesusid. Seejärel hakkas elujärg tasapisi paranema. Moldovas on inimesed oodanud viimased 30 aastat elujärje paranemist. Kuna seda ei ole tulnud, siis on kadunud ka usk muutustesse.
Millist arengut on oodata Lähis-Idas? Kuivõrd mõjutab seal toimuv Eestit?
Lähis-Ida sündmuste käiku ei ole võimalik ennustada. Kui vaatame seda Eesti vaatenurgast, siis küsimus on laiemas mõistes liitlassuhetes USA-ga. Mis saab transatlantilistest suhetest pärast Donald Trumpi? Ilmselt ei jätku kõik sealt, kus enne Trumpi pooleli jäi. See on keeruline aeg ka EL-ile, kes on harjunud alates teise maailmasõja lõpust toetuma USA-le.
Samuti on väga suure mõjuga Hiina tegevus maailma eri piirkondades: Aafrikas, Kesk-Aasias. Hiina tegutseb avalikkuse ees vaikselt ja märkamatult, kuid nad on juba suutnud välja kujundada mitme riigi majandusliku sõltuvuse, ja sellest tuleneb poliitiline sõltuvus. Me ei oska veel ette näha, mida Hiina poliitika võib meile tulevikus tähendada.
Ühes oma esimestest teadusartiklitest („The Eastern Partnership: soft power strategy or policy failure?“) analüüsisite EL-i idapartnerluse programmi. Millised oleksid teie ettepanekud nüüd, et see programm oleks edukam ja toimiks kiiremini?
EL-i idapartnerluse poliitika eesmärk oli algul, et need riigid muutuksid Euroopa riikidele sarnasemaks ilma EL-iga liitumata. Mõte oli leida ühiseid huve ja liitlasi. Nüüdseks on EL sellest eesmärgist sellisel kujul loobunud. Põhiline kriitika idapoliitika kohta oli, et see ei arvesta sihtriikide eripärade ja soovidega. Nüüd on Euroopa sellest õppinud. Teame hästi, et teisi riike ei saa muuta üksnes väljastpoolt, vaid ka riigi sees peaks olema huvi Euroopa soovitud suunas liikuda.
EL-i laienemispoliitika on ajalooliselt olnud väga edukas, kuid idapartnerluse riikidest ei oodatud tegelikult uusi liitujaid. Seoses Ukrainas toimuva sõjaga see vaade muutus. Varem Lääne-Euroopa riigid isegi ei kaalunud varianti, et Ukrainast võiks saada euroliidu liige.
Mis saab Ukrainast?
Kui kõik sõltuks ainult ukrainlastest endist, siis mul ei oleks kahtlustki, et Ukrainast saaks edukas demokraatlik riik. Ukrainal on tohutu majanduslik potentsiaal. Kõik tegurid ei sõltu aga temast endast. Kui palju teda toetatakse? Kui palju Ukraina riigi ülesehitusele kusagil vastu seistakse? Kui kaua lastakse Venemaal niimoodi käituda? Need küsimused on määravad. Ukrainlastel endil on praegu selge, millises riigis nad tahavad elada: demokraatlikus ja vabas.
Milline on Eesti roll Euroopa suhetes idablokiga? Kas me oleme tõlgid lääne ja ida vahel või meeldib meile seda endast lihtsalt mõelda?
Olles töötanud nende teemadega ja teinud koostööd ülikoolidega nii läänes kui ka idas juba 15 aastat, puutudes kokku ka suursaadikute ja diplomaatidega, tekib mõnikord lootusetuse tunne, et selle aja jooksul ei ole lääne ühiskondades mitte midagi muutunud.
Meie poliitikud on teinud kindlasti tänamatut tööd, et selgitada meie regiooni suhteid ja ajalugu. Kõik need loosungid, et „teil oli Venemaa osas õigus“, küll kõlavad, aga kui suhelda Lääne-Euroopas tavaliste inimeste või ka ekspertide või isegi poliitikutega, siis ma pole kindel, kui palju on Ida- ja Lääne-Euroopa riikide seisukohad Venemaa teemal teineteisele lähenenud.
Ilmselt võtab lääneriikides veel aastakümneid aega, et vabaneda Venemaa-kesksest mõttemallist.
See on ka üks küsimus, mida käsitleme juunikuisel kümnendal konverentsil „Global flows and frictions in Eastern Europe and Eurasia“ („Üleilmsed protsessid ja pinged Ida-Euroopas ja Euraasias“). Akadeemilistes ringkondades nimetatakse seda dekoloniseerimise debatiks. Mida see tähendab? Seda, kui palju me saame rääkida Eestist, Moldovast või Kasahstanist ilma, et me räägiksime Venemaast.
Meie eesmärk on, et iga taoline tõlgendus ei käiks enam läbi Venemaa prisma. Peame rõhutama, et kõik jõuga Venemaa mõjusfääris hoitud riigid on ka eraldiseisvana olulised. Ilmselt võtab lääneriikides veel aastakümneid aega, et vabaneda Venemaa-kesksest mõttemallist.
