Mis on hea poliitika ja kes on hea poliitik? Vastused neile küsimustele on mingis mõttes äärmiselt lihtsad. Hea poliitik on see, kes teeb head poliitikat, ning hea poliitika on see, mida teevad head poliitikud.
Kuigi selline ringdefinitsioon ei näi esmapilgul väga kasulik, ütleb see meile kindla peale üht: kui määratleme selgelt ja täpselt emma-kumma – kas hea poliitika või hea poliitiku –, siis saame selle abil määratleda ka teise.
Teen siinkohal katse määratleda head poliitikat, et siis oleks võimalik selle abil määratleda hea poliitik. Täpsustan, tuginedes president Toomas Hendrik Ilvese arvamusartiklile, et sõnaga poliitika tähistan oma artiklis üldist valitsemisega seotud tegevust ja protsessi (ingl politics), mitte üht konkreetset poliitilist valikut, otsust või ettepanekut (policy).
„Praktilise eetika käsiraamatu“ peatükis „Poliitika ja eetika“ pakkusin välja (lk 128–129), et riigi peamine mõte on teha inimeste elu paremaks, kui see oleks ilma riigita. Paslik on meenutada Thomas Hobbesi kuulsat ütlust, et loomuseisundis on inimeste elu üksildane, vaene, vastik, jõhker ja lühike. Kuivõrd riik on kunstlik, inimeste loodud (erinevalt näiteks ilmast või gravitatsioonist), siis kõlab ju mõistlikult, et luua võiks üksnes asju, mis on meile head ja kasulikud.
Praktilised tulemused
Sellest lähtuvalt võikski poliitikat kõige laiemas mõttes mõista kui tegevust, mis seisneb riigi eesmärgi elluviimises: saavutada praktilised tulemused, mis viivad meid lähemale paremale elule. Siinkohal jätame küll parema elu täpse määratluse lahtiseks – see tuleb selgeks vaielda mõnel järgmisel korral. Kuidas aga võiksime siis hinnata, kas miski on hea poliitika või pole seda mitte?
Esimene võimalik viis oleks hinnata moraalselt poliitikas tehtud otsuseid ja saavutatud tulemusi. Eeldades, et poliitika peaks tegema inimeste elu paremaks, kasutagem mingit moraalset mõõdupuud, kontrollimaks, kas see on ka tegelikult juhtunud. Hindamise aluseks olgu hindaja enda maailmavaade ja põhimõtted. Seega võiksime võrrelda, kas ja mil määral saavutatud tulemused ja tehtud otsused sobivad kokku hindaja maailmavaatega.
Selline lähenemine aga ei sobitu hästi liberaalsesse riigikorda, sest liberalismi üks aluseeldusi on avatus pluralismile ja päris elus teame, et lepitamatu, kuid mõistlik pluralism on vältimatu (vt ka „Praktilise eetika käsiraamat“, lk 129–130). Seda probleemi ei õnnestuks meil ületada isegi siis, kui ütleksime lahti konkreetse hindaja maailmavaatest. Saame mõne kindla moraalse positsiooni oma standardiks võtta vaid siis, kui eitame samal ajal teiste sobivust selleks standardiks. Seega peame paratamatult eitama mõistlikku pluralismi.
Kui me ei hinda poliitika headust tulemusteni jõudmise järgi, võib teoreetiliselt juhtuda nii, et oleme sunnitud nimetama heaks ka seda, kui midagi ära ei tehta.
Teine võimalik viis oleks jätta maha kogu moraalne pagas ja keskenduda üksnes praktiliselt saavutatud tulemuste kokkuarvutamisele. Kui poliitika peaks tegema inimeste elu paremaks – ja asjad ei saa minna paremaks, kui nad ei muutu –, siis arvestagem kokku, kui palju on tegelikult ära tehtud (ja mitte pelgalt lubatud või räägitud). Sellisel juhul oleks hindamise aluseks poliitika enda sisemine standard. Poliitik seab endale mingi kindla sihi ja tegutseb selle nimel. Niisiis saame hinnata, kas ja mil määral see siht saavutatakse. Sellise lähenemise eelis esimese ees ongi see, et ei pea loobuma mõistlikust pluralismist. Iga poliitika võib olla võrdselt hea, peaasi, et midagi tehtud saab.
Kuid ka sellel lähenemisviisil on üks fataalne puudus: maailmas leidub liiga palju inimesi, kelle ettekujutus paremast elust tähendab konkurentide hävitamist või koguni genotsiidi toimepanemist. Tihti saabki vastaste hävitamisest konkreetne eesmärk ja selle saavutamisel võidakse olla üsna edukas. Aga kas me oleksime valmis kinnitama, et selline poliitika on hea ainult seetõttu, et laastav eesmärk õnnestus täita?
Pealegi võime üksnes praktilisi tulemusi kokku lugedes jõuda vasturääkivusteni. Kui ühel poliitikul õnnestub saavutada oma eesmärgid ning teisel omad, peaksime mõlemaid pidama heaks. Kuid mis saab siis, kui nende eesmärgid on vastandlikud? Kas poleks ebaloogiline öelda, et A ja mitte-A tegemine mõlemad on head?
Hästi tehtud poliitika
Seega pakun hindamiseks välja kolmanda viisi: hea poliitika on selline, mida tehakse hästi. Nii ei anna me moraalset hinnangut poliitika sisule ega kontrolli masinlikult, mitu protsenti lubadustest on ellu viidud. Küsime lihtsalt, kas poliitika tegemise protsess ise oli hea. Teiste sõnadega võiks öelda, et hea poliitika puhul on oluline, et järgitaks menetlusreegleid ja -tavasid. Muu hulgas tähendab see, et poliitikat peaks püüdma teha nii, et ei tehta oma käsi räpaseks (selle kohta loe pikemalt „Praktilise eetika käsiraamatust“ lk 130–134).
Sellel lähenemisel on varem mainitute ees oluline eelis: kuivõrd me eesmärkide sisu ei hinda, siis ei seo me end ühegi kindla moraalse seisukohaga ega pea eitama mõistlikku pluralismi. Pealegi on mõistlik eeldada, et hästi korraldatud protsessiga saame vähemalt kõige kohutavamad tulemused välistada. Näiteks võimude lahususe põhimõttest kinnipidamine aitab maandada riski, et üks tegutseja saab oma kurja plaani ellu viia. Lisaks väldime sedasi vastuoluliste eesmärkide probleemi: hinnates tegutsemist, mitte tulemusi, pole probleem pidada heaks ka vastuoluliste eesmärkidega poliitikat, kui nende elluviimisel järgitakse häid tavasid.
Siinkohal tuleb nentida, et kui me ei hinda poliitika headust tulemusteni jõudmise järgi, võib teoreetiliselt juhtuda nii, et oleme sunnitud nimetama heaks ka seda, kui tegelikult midagi ära ei tehta. See risk on minu hinnangul aga võrdlemisi väike. Pole küll raske ette kujutada menetlusreeglite süsteemi, mille pühendunud järgimine viib paigalseisuni, aga ma kahtlen, et nimetaksime sellist süsteemi heaks. Seega usun, et iga hea süsteem viib mingite tulemusteni. Ja isegi kui neid tulemusi ongi vähem, kui tahaks, ja need tulevad aeglasemalt, kui sooviks, siis vähemalt ei käitu poliitikud tulemuste nimel tööd tehes nagu kaabakad.
Aga et kogu eelnev jutt ei jääks liialt teoreetiliseks, võtan ette ühe aktuaalse probleemi, mis puudutabki eelkõige poliitika tegemise protsessi.
Oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Paratamatult on ühed poliitikud tuntumad ja populaarsemad kui teised. Kui mõni selline tuntud poliitik registreerib oma püsiva elukoha mõnda väiksemasse valda või linna, siis on tal teiste, vähem tuntud kandidaatide ees ilmselge eelis. Tema ülekaalukas populaarsus võib lõpuks volikokku viia ka mitu erakonna- või valimisliidukaaslast, isegi kui nood on valijatele tundmatud. Kas selline taktika oleks hea poliitika?
Hea poliitiku elukoht
Kehtiva seaduse alusel on kandideerimisõigus igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Tingimus püsiv elukoht on olnud 2021. aastal alanud ja korduvalt Riigikohtust läbi käinud õigusliku vaidluse keskmes ning Riigikohus tegi tänavu veebruaris sellega seoses järjekordse lahendi (teised selle vaidlusega seotud Riigikohtu lahendid: põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus ja halduskolleegiumi määrus).
Lühidalt öeldes oli kohtuasja eesmärk selgeks vaielda, kellel on millised võimalused tuvastada, kas registrijärgne elukoht on kandidaadi tegelik püsiv elukoht. Kokkuvõttes ütles Riigikohus, et kui omavalitsusüksuse käsutusse jõuavad andmed või tõendid, mis annavad alust põhjendatud kahtluseks, et isik ei ela rahvastikuregistrisse kantud aadressil, on tal kohustus isiku algset elukoha registreeringut uuesti menetleda ning mõnel juhul võib olla põhjendatud registreerimisest keeldumine. See, kas otsuses antud juhised ka praktikas vastu peavad, võiks selguda sügisel.
Ma ei püüa anda hinnangut Riigikohtu seisukohale või analüüsida läbi kõiki võimalikke õiguslikke tagajärgi (selle kohta vt nt Merily Rooli artiklit). Samuti ei tahaks ma keskenduda välistele kontrollimehhanismidele, mis on õiguses väga levinud (nt John Austini järgi on seadus olemuslikult ähvardusega tagatud korraldus (ingl order backed by threats)). Pigem pööraksin tähelepanu isiklikule vastutusele, mis on omasem eetikale. Tõsi, praegusel juhul paneb ka seadus igale inimesele eelkõige isikliku vastutuse: rahvastikuregistri seaduse paragrahv 68 kohustab isikut tagama enda elukoha aadressi kande õigsuse.
Põhjus, miks seaduses on sätestatud nõue, et kandideerimiseks peab püsivalt elama samas vallas või linnas, on meie soov, et kohalikke asju otsustaksid kohalikud inimesed. Mulle näib, et hea viis poliitika tegemiseks on selline, kus poliitik lähtub asjaolust, kas ta päriselt on kohalik, mitte kaalutlusest, kas elukoha registreering aitab tal võita. Poliitik peaks endalt küsima, kas ta teab ja tunneb kohalikke olusid ja inimesi, kas ta on kursis praeguste probleemide ja ajalooga, kas tal on selle kohaga vaimne seos. Kui vastus neile küsimustele on jah, siis on ta pigem kohalik ja võiks (valituks osutumisel) ka kohalikke asju otsustada.
Niisiis, kas elukoha ümberregistreerimine on hea poliitika? Sõltub ajendist. Kui seda tehakse ebasiiralt, olugi et formaalselt reegleid järgides, üksnes parema tulemuse saavutamiseks, siis pole see hea poliitika. Igal muul juhul aga vähemalt ei paista põhjust nimetada seda halvaks poliitikaks.
Artikkel põhineb professor Margit Sutropi 60. sünnipäeva sümpoosionil „Mis on hea?“ peetud ettekandel.
Lisa kommentaar