Märtsis saabus koolidesse ja lasteaedadesse trükisoe raamat „Suur digiseiklus“, mis on sündinud praktilisest vajadusest: digimaailma ohtude üle tuleb arutleda juba viieaastaste lastega, aga paljud õpetajad ja lapsevanemad pelgavad, et selleks on vaja eriteadmisi.
Raamatut „Suur digiseiklus“ saab tasuta lugeda ja töölehti alla laadida veebilehelt.
Kuidas rääkida lastele internetis valitsevatest ohtudest? Laste ja täiskasvanute veebikogemused on soovituspõhise algoritmi tõttu väga erinevad, mistõttu ei pruugi õpetajad ja lapsevanemad olla laste internetikogemusega väga hästi kursis. Ega alati ole ka aega ja enesekindlust, et ohtudest kõnelemiseks teemasid välja valida.
Ka lasteaias ja algklassides on keeruline rääkida abstraktsetest veebiohtudest, kui osa lapsi kasutab mingeid keskkondi palju, aga teised pole neist veel kuulnudki.
Osa vanemaid tunneb, et jääb digioskuste poolest lastele alla, mistõttu lastakse nad sageli üksi ekraani ette või pannakse juhendamise ja jälgimise kohused vanema õe-venna õlule. Internetidžunglis üksi toimetavaid lapsi ohustavad aga muu hulgas pahatahtlikud täiskasvanud. Seepärast tellis Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 2024. aastal Euroopa Liidu ja Siseministeeriumi kaasrahastatud projekti „Lapse seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise ennetamine veebis“ raames uuringu, kus tehti ülevaade teiste riikide tõenduspõhistest lahendustest veebiturvalisuse õpetamisel ning Eesti laste kokkupuudetest veebiriskidega, sealhulgas seksuaalse väärkohtlemisega.
Uuringu tulemusena valiti üheks ennetustöö meetodiks lihtsas keeles kirjutatud, laste jaoks oluliste teemade ning ilusate piltidega raamat ja töölehed, mida saavad kasutada nii õpetajad, lastega töötavad spetsialistid kui ka lapsevanemad.
Kuidas rääkida lastele pedofiilidest?
Ehkki mina olen lasteaedades ja koolides rohkem kui 14 000 lapsele digitarkust õpetamas käinud ning meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel on üle 20 aasta internetiuuringuid teinud, tahtsime kuulda ka teiste kogemusi ja arvamusi. Seepärast küsisime fookusgrupiintervjuudes Tartu lasteaiaõpetajatelt ja ankeetküsitluses 50-lt Narva õpetajalt, milliseid tegelasi ja teemakäsitlusi nemad raamatus näha sooviksid.
Kui teemade osas üllatusi polnud, siis tegelaste asjus selgus, et internetis seiklevate kirjaklambrite või oravate asemel peavad loo keskmes olema inimesed, sest nendega on lastel lihtsam samastuda. Esmapilgul lihtne soovitus osutus üsnagi keerukaks ülesandeks, sest laste digikirjaoskuse arengut mõjutavad nii nende sugu ja vanus, pereelu kui ka vanemate hoiakud.
Mõistsime, et see raamat võib olla paljudele lastele ja ka õpetajatele esimene kord, kui räägitakse väärkohtlemise ohust.
Peategelasi otsides jäid lõpuks sõelale väike tüdruk Jette (kelle vanust me nimelt kordagi välja ei ütle) ja tema täiskasvanud sugulane, keda laps kutsub Väikeseks Onuks (ehkki onu on üüratult pikk).
Lapse ja täiskasvanu panime raamatus koos seiklema peamiselt sellepärast, et see kajastaks üht parimat digipädevuste arendamise viisi – digimeedia koostarbimist. Lisaks andis lapse ja täiskasvanu ühine digiseiklus võimaluse näidata nii väiksele kui ka suurele lugejale, et mõnes olukorras võib laps olla teadlikum ja läbinägelikum, aga päriselt ohtlikke olukordi aitab ennetada täiskasvanu elukogenud pilk ja oskus õigel ajal sekkuda.
Igas peatükis on tegelaste suhte tasakaal, roll, teadmised ja lõpliku otsuse tegija korralikult, uuringutulemuste põhjal läbi mõeldud.
Et raamatu läbiv teema, seksuaalne digisisu ja veebisuhtlus pahatahtlike täiskasvanutega, oli projektis kindlaks määratud, kaasas PPA töösse ka psühholoogi. Tundlike teemade käsitlemisel aitas meil sõnu valida Mirjam Lanno. Meie esimene koostööpäev Paides oli väga viljakas: õhtuks said läbi räägitud nii tegevustiku ülesehitus kui ka võimalikud riskid seni paljuski tabuks peetud teemade käsitlemisel väga noores vanuses.
Autoritena mõistsime, et kõikidesse koolieelikutega lasteaedadesse ja rohkem kui 350 kooli tasuta saadetav raamat võib olla paljudele lastele ja ka õpetajatele esimene kord, kui räägitakse väärkohtlemise ohust. Tundsime väga suurt vastutust ja otsisime viisi, kuidas keerulist teemat ebavajalikke uksi avamata käsitleda.
Eeltöö viis autorid lasteaedadesse
„Suure digiseikluse“ lõpliku sisu väljatöötamisse andis viimase puuduoleva perspektiivi ühiskonnateaduste instituudi Meediaklubi projektis kaasa lööv usuteaduskonna tudeng Killi Agur, kes liitus raamatu kirjutamisega kolmanda autorina.
Kui teemad ja tegelased said lõplikult otsustatud, algasid töised suvepäevad. Jette ja Väikese Onu tegevus rullus lahti arvutimängus, kus nad muu hulgas mõtisklesid digitaalse ja füüsilise maailma erinevuste üle, rääkisid isikliku info jagamisest internetis, panid paika veebis piltide ja videote saatmise reeglid ning näitasid, mida teha, kui laps avastab, et on juba suhelnud pahatahtliku võõra täiskasvanuga.
Kuigi tänavu veebruaris avaldatud EU Kids Online’i ja mitmed varasemad uuringud näitavad, et Eesti lapsed on juba väga varases eas kogenud internetikasutajad ja suurel osal 8–10-aastastel on raske ette kujutada elu ilma digivahenditeta, kirjutati digipädevuste õpetamise kohustus alushariduse riiklikku õppekavva alles 2025. aastal.
Kuivõrd siiani on digikirjaoskuse arendamine olnud äärmiselt ebaühtlane, oli keerukas teha ka otsuseid, kui süvitsi tuleks teemade käsitlemisel minna. Nii laste teadlikkus veebiohtudest, keeletaju kui ka võimekus mõista seoseid interneti kasutamise ja fantaasialoo vahel on ju erinevad.
Just seepärast lugesime juunis teksti ette rohkem kui kümne rühma koolieelikutele ja palusime 13 lapsevanemal oma lastega sama teha. Küsisime neilt, kus laste tähelepanu hajus, mis ajas naerma, mis tekitas hirmu, kus oli vaja lisaselgitusi jne.
Tulemuste põhjal muutsime näiteks sissejuhatava peatüki hoogsamaks ja rookisime sealt välja kalossiviskamise võistluse, sest oli selgunud, et lapsed ei tea, mis on kaloss ja miks seda loopima peaks. Lähtusime põhimõttest, et tegevustik olgu pigem lihtsakoeline, sest nii jääb ruumi uue õppimisele.
Kujutluspildi loovad illustratsioonid
Kui lugu sai valmis, liitusid sügisel katsetamisega ka teised 12 Meediaklubi tudengit, kes viisid „Suure digiseikluse“ rohkem kui 80 lasteaeda. Et teksti sai veel mingil määral muuta, kasutasime võimalust ja küsisime nii üliõpilastelt, lasteaiaõpetajatelt kui ka lastelt tagasisidet. Oli võimas näha ja kuulda, et materjal tõesti toetab internetiturvalisusest rääkimist!
Samal ajal valmisid illustraator Tiiu Kitsiku käe all pildid. Iga kord, kui postkasti potsatas Tiiu kiri, avasime pildifaile samasuguse elevusega nagu lapsena üllatusmuna. Niivõrd huvitav oli näha, kuidas näeb lugu välja professionaalse illustraatori pilgu läbi ja mismoodi see tulevikus laste kujutluspilti jääb. Üksteise järel sündisid kuldketi ja nokatsiga Härra Turvatihane, päikeseprillidega Salasõna Sipelgas ning ujumistrikoos Elli, kes on langenud pettuse ohvriks.
Iga pildiga kinnistame või kujundame ümber mõtteviisi sellest, kes või mis on ohtlik, kellelt ja kuidas küsida abi.
Kui tekstis sai mitmest keerulisest küsimusest kõrvale põigata – näiteks mis soost ja kui vana on täiskasvanu, kes internetis last teeseldes väikese Elli pilti küsib –, siis Tiiu Kitsikul oli vaja vastuseid.
Kuigi need valikud ei mõjuta last nüüd ja kohe, kinnistame või kujundame iga pildiga ümber mõtteviisi sellest, kes või mis on ohtlik, kellelt ning kuidas küsida abi. Seega mõjutavad illustratsioonid – näiteks Jette isa, kes kuulab lapse muret tema kõrval kükitades, ja Moonutuste Majas kohatud kiitsakas poiss, kes muretseb oma keha pärast – seda, kuidas tuhanded lapsed ja nende vanemad internetiga seotud teemadest räägivad.
Soovides toetada laste jutustamisoskuse arengut, lisasime komplekti raamatust tuttavate illustratsioonidega pildikaardid, mis aitavad lugu meenutada ja teadmisi kinnistada. Lasteaiad said lisaks lauamängu, mida lastel on võimalik ka omavahel mängida.
Loodame, et see terviklik ja sadade lastega läbi proovitud komplekt aitab luua digimaailmas turvalisemat lapsepõlve.
