Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi arutelukoosolekul tehti viimati juttu aeglasest ajakirjandusest. Mis see õigupoolest on? Igatahes ei peaks see olema midagi, mis seondub uimasusega, leidsid praktikud.
Ajakirja Edasi peatoimetaja Janeck Uibo sõnul ei vasta tõele ettekujutus, et lugeja ei taha enam pikematesse, aega nõudvatesse tekstidesse süveneda. Daniel Vaarik, Levila eestvedaja, kirjeldas praegusaja meediakasutuse rütmi: tekst peab esimese 40 sekundi jooksul lugejas midagi kõnetama, tema huvi äratama, kuid pikki lugusid loetakse endiselt. Vaarik rääkis ka, et Levila on oma toorevõitu, lihvimata videolugude kaudu jõudnud lugejani, keda on üldiselt raske kätte saada – väljaspool Tallinna elavate noorte meesteni.
Marju Lauristin toetas nii Uibo kui ka Vaariku mõtet, et tähtis on ajakirjanduse ehedus, autentsus. „Kahjuks tuleb aga enne, kui ma ajalehtede veebikülgedel mind huvitava sisuni jõuan, sõna otseses mõttes prügis sobrada,“ märkis ta kriitiliselt. See pole tema sõnul küll otse lehkav, vaid pigem „lõhnastatud ja kloreeritud plastmassprügila“.
Eks nende ajakirjanduse köögipoole teemadega tegeleb päevast päeva ka ülikooli ajakirja toimetus. Numbri kokkupanemisel küsime endalt: mis on õhus? Mis on just praegu oluline; mis kõnetab lugejat? Paari kuu tagant ilmuva ajakirja puhul on selle õhusoleva määratlemine riskantne, sest maailm me ümber ei seisatu.
Kui numbri ilmumise järel kuuleme, et toimetuse tunnetus on olnud õige, teeb see muidugi heameelt. Pärast novembrikuiseid teaduse rahastamise lugusid saime põhjaliku tagasiside ülikooli ametiühingult: leiti, et on tänuväärne, et ajakiri valgustab tegelikku elu. Sama oli kuulda mõnegi teadlase suust. Veebruari ajakiri leidis head vastukaja oma eesti keele ja riigi arengu ning kultuuriloo kesksusega, samuti pälvis tähelepanu intervjuu külalisprofessori president Toomas Hendrik Ilvesega. Meeldivaks üllatuseks peeti emeriitprofessor Jüri Talveti kokkupandud luulerubriiki.
Niisiis, mis (ja kes) on õhus tänavu kevadel? „See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,“ luulendas 1919. aasta lehekuul rõõmu ja kergusega Henrik Visnapuu. Toona oli õhus suuri lootusi, muutusi ja õhinat: loodi Eesti Vabariik ja eestikeelne ülikool.
Milliseks kujuneb see kevad, kesk maailmas pulbitsevaid poliitilisi vapustusi, Venemaa-Ukraina sõda ja tehnoloogilist hüperrevolutsiooni?
Kas oskame hoida kokku kui mesilaspere?