Seekordset ajakirjanumbrit kokku pannes kerkis korduvalt esile igikestev (põlvkonna)vahetus: ülikoolis vahetuvad vabade kunstide professor, üliõpilaskonna juhatus ja kultuuriakadeemia juht; meie lehekülgedel on kõrvuti kõrgelt hinnatud vanema põlve arvamusliidrid ja samal erialal alles esimesi – kuigi samuti märkimisväärseid – samme astuvad noored. Mõlemail on üksteiselt õppida ja üksteisele midagi õpetada.
Kui kunagi julgeti üsna kindlalt öelda, kes on noored ja kes vanad, siis nüüd see määratlemine enam nii lihtne ei ole. Lapsed tunduvad täiskasvanuks saavat üha varem – seda kinnitavad muu hulgas tüdrukute ja naiste terviseuuringu andmed. Täiskasvanud püsivad nii kehalt kui ka vaimult järjest kauem noored ja elujõulised.
UT seekordne kaaneloo kangelane Jüri Allik räägib intervjuus, kui tähtis on mõista, et meie mõtted, teadmised ja arusaamad muutuvad, sest tulevad uued andmed, uued teooriad, teised inimesed. Selle üle mõtteid mõlgutades jõudsin tõdemuseni, et uue tulek ei tähenda tingimata vana kõrvalejätmist. Värske pilk millelegi vanale võib sedagi uuest küljest avada.
Näiteks noor filosoof Maja Mateas, kellega lugeja kohtub Susimetsa Philosophicumi reportaažis, pani oma uurimistöös kokku Platoni filosoofia ja tehisaru genereeritud pildid. Tuleb välja, et antiikfilosoofi ideed sobivad nüüdisaegse tehnoloogia analüüsimiseks suurepäraselt!
Traditsioonide ja uudsuse ühtesobitamisest on saanud uus normaalsus. Noored saavad kokku saunaõhtul, rüüpavad espresso macchiato’t ja teevad sellest kõigest TikToki live’i. Nende kultuuriline kompass näitab korraga Kreutzwaldi ja Kendrick Lamari – ja see on enesestmõistetav. Nad ei karda esmapilgul kokkusobimatuid asju kokku panna, ei karda küsida, ei karda eksida. Nii avardatakse arusaamist inimeseks olemisest.
On vägagi võimalik, et osa tänavustest ülikooli lõpetajatest leiab end paari aasta pärast hoopis teises valdkonnas kui see, mis diplomil kirjas. Noored ei otsi enam ainult töökohta, vaid tähendust. Mõni rändab laia maailma – ja mitte ajude äravoolu, vaid kogemuste sissevoolu nimel.
Haridussüsteem seisab silmitsi üha kiiremini areneva ja paremaks saava tehisaruga. Kas see tähendab ajale jalgu jäämist? Ei, sest koolis saab pakkuda midagi, mida algoritm teha ei oska: õpetada mõtlemist, analüüsi, kriitilist arutelu. Seni, kuni koolilõpetajad ei karda eksida, kahelda, küsida ja maailma mõtestada, on kõik hästi.
Lisa kommentaar