Aegade suurimaks Lõuna-Eesti kultuurikoostööks tituleeritud kultuuripealinna-aasta möödus kui ühe hingetõmbega. „Tartu 2024“ põhiprogrammi kuulunud ja eetikakeskuse veetud teaduskommunikatsiooni projekti „Tartu maailmaülikool“ juhina mõtisklen veidi mullu tehtu ja nähtu üle.
„Tartu 2024“ oli mõistetavalt oma eestvedajate ja ideoloogide nägu ning selles ei ole midagi laiduväärset. Kultuurikorraldajat loovisikuks üldiselt ei peeta, aga ta loob – oi, kuidas loob! Ta loob meeskonda, selle töökultuuri, avalikke sõnumeid, rääkimata olmelistest ja majanduslikest võimalustest, mille saavutamiseks on vaja üle keskmise suuremat leidlikkust.
Tartu identiteedi muutmise ja laiendamise soov, mida kandis ellujäämise kunstide loosung, tõmbas algusest peale tähelepanu. Ent juba 2024. aasta suvel oli kuulda nurinat ettevõtmiste rohkuse pärast. Oma koha eest publiku tähelepanu päikese all võitles liiga suur hulk esinemisi ja kohtumisi. Novembrikuises Müürilehes võrreldi ürituste tulva täiel kiirusel liikunud ekspressrongiga, millele (lõuna)eesti kultuuri rööpmelaius kitsaks jäi. Poolused rahvusvaheline–kohalik, eksklusiivne–kättesaadav, linlik–maalähedane, pärimuslik–popkultuuriline on teoorias ehk ühendatavad, kuid praktikas oli see keeruline.
Vastastikku rikastavad kohtumised
Üks osa kultuuripealinna tegemistest oli „Tartu maailmaülikool“, mille sõnum oli ühtlasi osa ülikooli sõnumist. Lõuna-Eesti kogukondades taheti luua suuremat mõistmist teaduse, ühiste väärtuste otsimise ja eelarvamustevaba mõttevahetuse kasust, mu kodukeeles öelduna, „inemiseperi ilma“ hoidmisel. Ülikool võitis Lõuna-Eestis tuntust ja koos saime lahendada kohalikele inimestele olulisi muresid, aidata luua sidemeid ja juhatada kätte niidiotsi, millest kinni hakates asja ka edaspidi hea harutada oleks.
Näiteks Rõuge kogukonnafestivali „Mina tean, kust tuleb minu toit“ mahekärajatel peeti teadlaste toel aru toidu kasvatamise üle: põllumajanduse mõjust mullale ja veele, kompostimisest ja kestlikust põllumajandusest. Maarja küla kogemusfestivalil arutlesid intellektipuudega inimesed ja naaberkülade elanikud koos teadlastega naabrussuhete universaalsuse ning dünaamilisuse üle.
Maailmaülikool ei olnud ainuke ettevõtmine, mis maadles „Tartu 2024“ rahvusvahelise mõõtme nõudega. Väljamaa ekspertidega kohtumistest rohkem oodati Lõuna-Eesti kogukondades pigem eestikeelset infot Eesti konteksti hästi tundvatelt teadlastelt, kuid siiski ka teiste riikide näiteid ja kogemusi. Ülikool tegutseb rahvusvahelisel skeenel ja saime pakkuda, mis vaja.
Esmalt tundsime aga kohustust rahvusülikooli nimel tegutsedes aidata teaduslikku maailmapilti selgitada eesti keeles ja Eesti huvides.
Inimene tahab asjadest aru saada, aga praegune maailm on keeruline, isegi hektiline. Siin olidki lõunaeestlastele abiks maailmaülikooli üritused, mille koondnimetuseks sobib kogukonnaakadeemia, teadlaste ja kogukonna kokku saamise ja koos loomise paik.
Osalejatele meeldis laiapõhjalisus, millega teemasid käsitlesime, selgus hiljem tehtud uuringu intervjuudest. Olgu üksindus ühiskonnas, Eesti põliskeelte hoidmine või avaliku ruumi planeerimise mõju vaimsele tervisele – kõikteemad said tähelepanu eri vaatenurkadest. Rõõmustav oli lugeda kommentaare nagu „[teadlane] annab ülevaadet, laiemat pilti, tausta erinevatest uuringutest, asjadest, mida praktik ei pruugi näha“ ja „oli väga huvitav jälle meelde tuletada, et teadlased on ka toredad“.
Et teadus pääseks mõjule
Kuidas aga saab teadus pääseda mõjule olukorras, kus teadusuudised jõuavad inimesteni infotihedas voos koos kollaste, liba- või lihtsalt argiuudistega ning õige ja vale eristamine nõuab oskusi ja teadmisi?
Lahendus võiks olla avalikkuse sügavam arusaamine teadusest ja teadlaste tööst; mõistmine, et teadus ei ole lõpptulemus, vaid protsess – selline, millest võib olla abi ka igapäevaelu mõtestamisel ja otsuste langetamisel.
Teaduse usaldusväärsuse suurendamine eeldab teaduse tõlkimist igapäevakeelde. Õiguskantsleri nõunik Kristi Paron parafraseeris rahvusülikooli 105. aastapäeva aktusel 19. sajandi saksa õigusteadlast Rudolf von Jheringit, öeldes, et teadlane peab mõtlema nagu filosoof, kuid rääkima nagu talupoeg. Sõnumil aitab kõlama jääda lihtne, veenev ja karismaatiline esitus. Usaldusväärsust lisab ka publikuga kohtumine talle koduses keskkonnas. On suur vahe, kas lugeda teadlase sõnu ajalehest või kuulata teda küla seltsimajas vahetult rääkimas.
Selle tõestuseks veel üks tsitaat otse „Tartu maailmaülikooli“ põllult: „[—] need (teadus)teemad said kuidagi niimoodi ülikooli abiga [—] nagu rahvakeeles lahti sõnastatud, et nad olid mõistetavad.“
Kas ülikool peaks edaspidigi selliseid laiemalt ühiskonnale mõeldud tegemisi ette võtma? Kas ülikoolil institutsioonina ja selle teadlastel on ressurssi ja tahet anda ka edaspidi arenguimpulsse Tartust kaugemale?
Eesti Teadusagentuur jagab igal aastal toetusi teaduskommunikatsiooniks, kuid see ei tohiks olla ainuke rahaallikas ja tahte käivitaja. Projekte planeerides maksab sisse kirjutada rohujuuretasandi teaduskommunikatsiooni osa, mille jaoks kogukonnaakadeemia formaat on tõestatult sobilik. Kuid see eeldab alustuseks ülikooli ja kogukondade suhtlust ja koostööd.
Näiteid teaduse tutvustamisest rahvale on teada nii Eestist kui ka mujalt. Groningeni Ülikoolis on juba 1979. aastast olemas nn teadustöökojad (ingl science shops) ja Oxfordi Ülikoolis on teaduse avaliku mõistmise professuur (Professor of Public Understandig of Science). Need on suurepärased näited sellest, kuidas jätta kõrvale harjumuspärane hoiak, et kedagi saab ülalt alla targaks õpetada, ning keskenduda teaduse laiemale mõistmisele, mida on ühiskonnas väga vaja. Seda enam, et eesti teaduskeele hoidmine ja arendamine on rahvusülikooli missioon ning eesti keeles oma teadustööst rahvale rääkimine on teaduskeele hoidmise osa.
Triinu Laan jagas Euroopa kultuuripealinna-aasta jooksul kogutud märkamisi koos kolleeg Mari-Liisa Parderiga pikemalt 2024. aasta 20. detsembri ajalehes Sirp.
