Kas ülikool, vaba mõtte kandja, on jäänud Eesti avalikkuse silmis ka rahvusmõtte hoidjaks ja eestvedajaks?
Rahvusmõte pole midagi imetabast, midagi iseäralikku. See on vaid rahvale iseloomuliku – esivanematelt päritud väärtuste, teadmiste ja traditsioonide – hoidmine ning nende edasikandmine ja tõlgendamine muutuvates vooludes ja aegades. Igaüks meist teeb seda omal moel ja kombel, eraldi sõnastamata ja enamasti endale isegi teadvustamata. Rahvusmõte elab meis, mõjutab meie hinnanguid, arusaamisi ja valikuid.
Muuseumid, raamatukogud ja arhiivid on mäluasutustena seatud koguma, hoidma ja kõigile kättesaadavaks tegema vaimset pärandit, esemeid ning sündmusi, millesse on jäädvustatud rahva elu arenemislugu oma märgiliste arenguetappide ja pöördepunktidega. Kui iga üksik inimene kannab endaga minevikust kaasas eelkõige isiklikku ja lähedast, siis muuseumid ja raamatukogud otsivad ja püüavad säilitada kõike rahvusele või teatud inimgrupile omast. Seejuures on muuseumis ja raamatukogus kogutul ja säilitatul üsna suur erinevus (mis ei tulene millestki muust kui nende mäluasutuste ülesannete erinevusest).
Mäluasutustega on meil küllaltki hästi. Tugev raamatukogude võrgustik hoolitseb selle eest, et kirja pandud ja trükitud ideed, mõtted ja sündmused ühendavad minevikku ja tulevikku ning kannavad eilset tänasesse ja homsesse. Mitmekesised muuseumid oskavad aina huvitavamalt peegeldada kaasaega painavaid küsimusi, pakkuda korraga nii teadmisi kui ka meelelahutust.
Hoopis keerulisem on rahvusmõtte seos rahvusülikooliga. Ülikool on ju eelkõige õppe- ja teadusasutus, mille esimene eesmärk on koolitada inimesi, et need tahaksid ja suudaksid iseenda elu elada ja ühes sellega ka ühiskonda edasi viia kõige paremal, targemal ja kasulikumal moel, ümbritsevat ökosüsteemi ja elu terviklikkust arvestavalt ja austavalt.
Et tulevik oleks meie päralt
Riigis, kus esiplaanile pole seatud rahvuse ja selle kultuuri säilitamist, ongi vist ülikoolil rahvusmõttega vähe pistmist. Aga mitte Eesti-suguses väikeriigis. Siin on rahvusmõte osa riiklikust iseseisvusest ning ühes sellega ka osa rahvusülikooli vereringest, osa selle loomulikust toimimisest ja arengust.
120 aastat tagasi, aastal 1905, kui valmis eestlaste esimese partei, Eesti Rahvameelse Eduerakonna programm, oli seal kõrghariduse all kirjas vaid kaks punkti. Esiteks sooviti, et Tartu ülikoolis asutataks kohaliku elu jaoks tähtsates valdkondades eestikeelsed kaasprofessuurid – eesti keele ja kirjanduse, soome-ugri keelte ning tegeliku usuõpetuse professuur – ning lisaks üksikutes teaduskondades eesti keele lektoraadid. Tartu teises kõrgkoolis, veterinaariainstituudis, nõuti vähemalt eesti keele lektoraati. Teise punktina sooviti, et Riia polütehnikumis ja Peterburi ülikoolis, kus mõlemas õppis ka eestlasi, saaks õppida eesti keelt.
Rohkem ei osatud tollal eestikeelsest kõrgharidusest mõelda. Eestikeelne ülikool oli aastal 1905 veel isegi unistusena sõnastamata, rääkimata selle võimalikkusest. Emakeelset kooliharidustki hakati alles „kirves seljas“ (nagu selle ülesehitustöö sõnastas Tartus 18. juunil 1906 toimunud rahvakoosolekul Oskar Kallas) ja „kopika kaupa“ (lisas sel koosolekul Jaan Tõnisson) üles ehitama, veendes samas kõiki kahtlejaid ja kõhklejaid, et kui rahvas „hariduslikult ei edene, siis on meie tulevik tume“ ja et „[o]n meil haridusline külg kõva, siis ei võida meid mitte rahvusvahelises võitluses maha suruda“.1
Kuid püüd hariduse ja harituse poole on eestlastele alati olnud nagu sund edasiliikumiseks. See sund on andnud jõu vaadata ümbritsevast tegelikkusest kaugemale ja kõrgemale. Kui alles 1906. aasta sügisel alustas ühes Ülikooli (tollase Jaani) tänava korteris 48 õpilasega tööd Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium, eestikeelne ja -meelne õppeasutus, siis juba aastal 1909 räägiti vajadusest luua oma „Eesti teaduste-akademia“.
See mõte öeldi esmakordselt välja Eesti Kirjanduse Seltsi 2. jaanuari koosolekul. Lähtepunktid olid igati arusaadavad ja kaasaegsed: teaduslike küsimuste tähtsus kasvab iga päevaga ja et teistest rahvastest mitte maha jääda, tuleb ka iseend teaduses harida. See on võimalik, sest eestlased on ju „[—] vabad inimesed, kes teavad, et tulevik meie päralt on ja et ta niisugune saab olema, nagu meie ise seda tahame“2.
Selline kannustatud tahtmine nõudis usku, julgust ja usaldust. Ümbrus seda ei pakkunud. See tuli inimestelt endilt. Nii pole ka imestada, et esimese võimaluse tekkides, esimese eelduse olemasolul, keset igapäevast muret ja puudust ning keset vabadussõda rutati avama eestikeelset Tartu ülikooli.
Eestikeelse ülikooli avamine 1919. aasta 1. detsembril polnud mitte ainult püüd kõrgema hariduse järele, vaid see oli vaimu vastuhakk vägivallale ja sõjale. See andis kinnitust riikliku iseolemise tee ainuvõimalikkusest ning seda saatis rahva uhkustunne. Rahvusmõte oli lõimitud loomulikul moel arusaamisesse ülikooli vajalikkusest ja ülesannetest.
Endiselt ja vääramatult on ülikool akadeemilise vaimu kants. Aga kas ka meie ühiskonna selgroog, rahvusliku enesetunnetuse ja eneseusu kandja?
– Krista Aru
Ülikooli ei surutud kitsarinnalise rahvuslikkuse piiridesse, vaid selles nähti vaba akadeemilise vaimu kantsi, teaduse kui jõu keskpunkti, mis avatuna erinevatele mõttevooludele ja kultuuridele peab olema hingelt rahvuslik. „Eesti ülikool peab ligemale tulema Eesti rahva elule, peab meile tõsiseks tarkuse emaks saama, kes teaduse piima ei paku üksi kõrgematele kihtidele elu mõnuks, vaid igale rahva liikmele inimesevääriliseks eluks, igapäevaseks leivaks,“ kirjutas ajaleht Postimees oma juhtkirjas 1. detsembril 1919.
See ei tähendanud vaid riigi ja rahva eluks vajalike spetsialistide ettevalmistamist, vaid eelkõige suveräänse rahva eneseteadvuse ja -väärikuse kasvatamist. Maailmatasemel teadustöö pidi saama ühitatud Eesti huvide teenimisega – seda kõike Eestisse toodud soomlastest, baltisakslastest, rootslastest jt spetsialistide abiga. Eestikeelse hariduse ülesehitamise ideoloogia juurde kuulus ka lähtekoht, et kõrgem haridus ei saa ega tohigi olla kättesaadav vaid valitutele.
Jakob Hurda sõnastatud soovi saada suureks vaimult kandsid Tartu rahvusmeelsed haritlased 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algusaastatel teadlikult ja jõuliselt edasi: vaimult tugevaks saab vaid tänu kogu rahva haritusele.
Kui 1920. aastate teises pooles hakati vabariigis mitmel pool rääkima, et kõrgharidusega haritlasi on liiga palju, et töötegijatena on nad oskamatud ja saamatud, siis vastusest, mille andis ülikool, kõlas selgesti läbi rahvusmõttest kantud vastutus riigi ja ühiskonna ees. Rõhutati, et häda ei tulene sellest, et kõrgharituid oleks liiga palju, vaid hoopis sellest, et kõrgharidusega spetsialistid ei leia rakendust ametites, kus neid vajatakse ja kus neist oleks kasu kogu ühiskonnale.
Ülikooli meelsust ja vaimset õhustikku kujundasid sel ajal veel inimesed, kes ise olid eestikeelse kõrghariduse võimalusi loonud: Henrik Koppel, Johan Kõpp jt. Nad olid alustanud „kirves seljas“ kõige lihtsamate selgitus- ja kõnekoosolekutega laulu-, mängu-, karskus- ning põllumeeste seltsides; nad olid ise kasvanud koos rahvaga, kelle heaks nad töötasid, ning nende seos rahva ja riigiga oli lähedane, vahetu ja isegi kodune.
Võimude ja ettekirjutuste kiuste
1930-ndate lõpu Eestis, kus võim hakkas vaba mõtet ja vaimu kartma ning kontrollima, sattus löögi alla ka ülikooli autonoomia. See, mis ülikooli siis mingil määral kaitses, polnud mitte niivõrd üksikute õppejõudude ja avaliku elu tegelaste seisukohad ja sõnavõtud, kuivõrd just avalikkuses juurdunud arusaamine ülikoolist kui ühest iseseisva rahvusriigi kandjast. Kallaletungis ülikooli autonoomiale nähti seepärast kallaletungi riiklikule iseolemisele. Sellist ülikooli võim kartis.
Nõukogude Eesti ülikoolis olid rahvusmõttel oma saarekesed, esimestel aastatel kindlasti veel tänu neile üksikutele õppejõududele, kel oli õnnestunud küüditamisest, vangistusest või veelgi hullemast pääseda. Neis elas veel omaaegset akadeemilist vaimsust, inimlikku ausust ja töökust. Nemad esindasid vana ausa akadeemilise põlvkonna hoiakuid, sügavat lugupidamist teaduse vastu ja kõikumatut missioonitunnet oma rahva ees. Nad ei tahtnudki aru saada asjadest, mis nende maailma ei sobinud.
Sissekasvanud veendumus õiglusest elas neis sedavõrd loomulikult, et seda kiirgas isegi siis, kui nad pidid kasutama neile võõraid mõisteid või sõnu. Juba nende liikumine ülikooliseinte vahel tõi endaga vaimusuurust ja kitsarinnalisusest vaba rahvuslikkust. Näiteks õppejõud Richard Kleis õpetas eelkõige lugema ja mõistma antiikkirjandust, aga oskas selle kõrval näidata ka meie regivärsilise rahvaluule väärtust ja suurust.
Vanema põlvkonna taandudes need rahvusmõtte saarekesed ei kadunud, vaid pigem kasvasid ja laienesid. Nii nagu eesti avalikkus oli õppinud ajalehtedest ja ajakirjadest lugema ridade vahelt ja viskama soovitud kirjandusteose ostmiseks sundkorras juurde lisatud punapropagandistliku brošüüri tuima näoga pliidi alla, oli ka ülikoolis omandatud oskus kuulata, aga mitte kuulda, noogutada, aga mitte omaks võtta.
Peegel oli väga heas tujus ja teatas, et võib dekanaadile kinnitada: jõulude pidamises tema juhendatavat kursust süüdistada ei saa.
– Krista Aru
Üks mu vana kursusekaaslane tuletas hiljuti meelde, et meil oli olnud õppeaine „Teadusliku kommunismi alused“. Enamgi veel: ülikooli lõpetamisel olevat me pidanud selles riigieksami tegema. No mitte ei mäleta, mis õppeaine see oli ja millest seal üldse räägiti! Ju see lihtsalt oli ja kadus.
Küll aga mäletan, kuidas me saabusime 1978. aasta 24. detsembri õhtul pärast nõukogude ajakirjanduse teooria ja praktika arvestust (mille sooritamine õnnestus vaid vähestel) heas tujus ühiselamusse (tollal Pälsoni, nüüd Pepleri tänav 14) ja leidsime all fuajees istumas oma kursuse juhendaja professor Juhan Peegli. Ta oli samuti väga heas tujus ja teatas meile, et dekanaadi kahtlustused meie suhtes olid olnud alusetud: ta näinud nüüd oma silmaga, et ühtegi jõulupuud meil ei ole ega ühtegi küünalt ka ei põle. Ta olla seda fuajees juba tükk aega jälginud ning võib nüüd minna rahuliku südamega raporteerima, et tema juhendatava kursuse ühiselamus ei toimu jõulupühade tähistamist. Me saime aru. Läksime oma tubadesse, tõmbasime kardinad ette ja süütasime kuusel küünlad. Ühiselamu fuajees jäi sel õhtul väga vaikseks.
Sellest kõigest me õppisime – ka seda, millal ja kuidas pidutseda ning kuidas olla ja käituda nii, et südames oleks hea ja püha tunne ega peaks ka kellelegi teisele peavalu tegema.
105 aasta vanune rahvusülikool on võrreldes oma algusaastatega rikas ja mitmekesine – nii inimestelt, hoonetelt kui ka varustuselt. Paljude võimaluste ja valikute poolest ei jää Tartu Ülikool alla rikkamategi ühiskondade ülikoolidele. Endiselt ja vääramatult on ülikool ühiskonna akadeemilise vaimu kants. Aga kas ka meie ühiskonna selgroog, rahvusliku enesetunnetuse ja eneseusu kandja?
Ülikool peab olema avalikkuse liider
Ajuti näib, et rahvusvahelistumise tuultes ning uute ootuste ja eesmärkide tekkides on jäänud see meie ühiskonna väiksusest tulenev ülikooli eriline missioon vaeslapse ossa; et seda tuletatakse meelde vaid pidupäevadel, peaaegu kohustuslikus korras, seda väärtustamata ja enesele teadvustamata.
Sellest on kahju, sest nii jääme vaid ise vaesemaks. Me ei tohiks unustada, et juba meie ülikooli sünd keset vabadussõda „rahvuslise kultuuri istandusena“, nagu sõnastas ülikooli kuraator Peeter Põld avaaktuse kõnes 1. detsembril 1919, oli ime – mitte ainult tolles hetkes, vaid ka tuleviku mõttes.
Niisama tahtejõuline ja ettevaatav peaks ülikool olema ka nüüdsel ajal: panustama tulevikku, väärtustades ning hinnates meile eripärast. Rahvusülikooli roll ühiskonna elus on ka praegu vaieldamatu. Ülikool peab olema kogu ühiskonda edendava arengu liider nii oma ideede, tegutsemise kui ka väärtuste ja väärikusega. Ajal, mis on ettearvamatu ja rabe, vajab avalikkus oma rahvusülikooli kui kinnitust, et iseolemine kestab ja edeneb.
Viited
1 Rahvakoosolek 18. juunil Eesti Põllumeeste Seltsi näitusemajas. – Postimees, 19.06.1906.
2 Tartu teated. Eesti Kirjanduse Seltsi koosolek 2. jaanuaril. – Postimees, 03.01.1909.
Lisa kommentaar