Kui Venemaa 2022. aasta 24. veebruaril oma agressioonisõda alustas, oli see paljudele meie maailmajaos šokk. Vägede suuremahulisele koondamisele ja agressiivsele retoorikale vaatamata ei olnud Euroopa suure sõja puhkemiseks valmis. See on üks neid ajaloosündmusi, mille algus on paljudel selgelt meeles.
Tegelikult ei olnud konventsionaalseks sõjaks valmis peaaegu mitte keegi. Ukrainal polnud relvi ega kaitseliine ja taganeda tuli suurtelt aladelt. Venemaa alustas pealetungiga Donbassis, liikus kiiresti välja Krimmist, vallutas Hersoni ning okupeeris oma tehnikaga suured magistraalid Põhja- ja Kirde-Ukrainas. Samuti käisid lahingud Harkivis ning isegi Kiievis, sest Hostomeli lennuväljale tehtud dessant pidi halvama Ukraina juhtimise. Planeeriti „Kiievi režiimi“ tapmist, aga kukutusrünnak kukkus ise läbi ning suur osa venelaste tollasest kutselisest armeest hävis.
Euroopa ja muu maailm ootasid pigem piiratud sissetungi, valmistuti millekski sarnaseks nagu 2014. aastal Krimmis nähtu. Lääneriigid venitasid relvasaadetistega ning Eesti oli üks väheseid riike, mis tarnis suure sõja eelõhtul Ukrainasse surmavat relvastust, samal ajal kui teised saatsid pigem kuuliveste, kiivreid ja esmaabipakke. Eesti saadetud Javelini tankitõrjerelvadel oli Kiievi kaitsmisel väga suur roll. Samuti saadeti haubitsaid, milleks tuli luba küsida ka eelmistelt omanikelt Soomelt ja Saksamaalt. Helsingist saadi nõusolek kiiresti, aga Berliin venitas pikalt, olles avaliku sundseisu panemise pärast pahane.
Miks sõda algas?
Korraks tasub meenutada, miks sõda ikkagi algas. Tegelikult oli see 2022. aasta veebruariks kestnud Donbassis juba kaheksa aastat ja Volodõmõr Zelenskõi oli 2019. aastal presidendivalimised võitnud just lubadusega tuua Ida-Ukrainasse rahu. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest Venemaa ei vajanud rahu, vaid Ukrainat. Pealegi oli Venemaa oma üleolekus täiesti kindel, pidades Donbassis toimuvat regionaalseks erioperatsiooniks. Moskva oli loonud Ida-Ukrainasse Luganski ja Donetski rahvavabariigid, mis olid olemuselt sarnased nukuriigid nagu Narvas 1918. aastal moodustatud Eesti Töörahva Kommuun.
Maailma teiseks armeeks peetud sõjavägi alustas kolmepäevaseks planeeritud operatsiooniga, mis kestab aga neljandat aastat ning pole saavutanud mitte ühtegi seatud eesmärki.
Selline hübriidne sõjategevus võimaldas Venemaal ennast peita ja Euroopal uskuda, nagu oleks tegemist mingit laadi enesemääramise või väikese konflikti osapooltega. Tegelikult suunati nukuriikide tegevust Kremlist Venemaa sõjaväeluure ja julgeolekuteenistuse FSB kaudu. Saksamaa ja Prantsusmaa aga „vahendasid“ koos Venemaaga Valgevenes „läbirääkimisi“ Ukraina ning nukuriikide vahel.
Venemaa valitseja Vladimir Putin seadis oma armeele eesmärgiks Ukraina kiiresti demilitariseerida ja denatsifitseerida, teisisõnu riik lihtsalt hävitada. Moskva ei saanud leppida Ukraina lahkumisega oma mõjusfäärist, sest nende silmis moodustavad Venemaa, Ukraina ja Valgevene ajaloolise impeeriumi. Maailma teiseks armeeks peetud sõjavägi alustas umbes kolmepäevaseks planeeritud operatsiooniga, mis kestab aga neljandat aastat ning pole saavutanud mitte ühtegi seatud eesmärki.
Peatselt läks Ukraina üllatuslikult vasturünnakule, vabastades Põhja- ja Kirde-Ukraina ning Harkivi oblasti ja lüües venelased välja ka Hersonist. Siis sai võhm otsa, põhjuseks abi vähesus ja selle aeglane saabumine. Kui lääneriigid oleksid sõjatehnikat algusest peale piisavalt tarninud, oleks sõda praeguseks kindlasti sellisel kujul läbi. Venitamisega lasti aga Venemaal maasse kaevuda ja kohaneda.
Zeitenwende
Ukrainlased pidid abi vähesuse tõttu olema leidlikud ning nii võeti kasutusele droonid, mis on selles sõjas etendanud täiesti uudset rolli. Me ei näe enam suuri soomuskolonne nagu sõja alguses, kus üks umbes 60-kilomeetrine Kiievi poole liikus. NSV Liidu aegsed mobilisatsioonivarud on Venemaal otsas ning järjest vähem on seda, mida rindele tuua. Uut tehnikat seal vajalikus mahus toota ei suudeta, kuigi sõjatehased huugavad mitmes vahetuses.
Nii Venemaal kui ka Ukrainal on olnud selles sõjas mitmeid murdepunkte. Sügisel 2022 oli Venemaa armee lähedal osalisele kokkukukkumisele, millest päästsid mobilisatsiooni väljakuulutamine ning hiljem ka laskemoonatarned Põhja-Koreast. Samuti oli kriitiline hetk 2023. aasta juunis, kui Jevgeni Prigožin liikus oma juhitud variväega Wagner Moskva suunas.
Kuigi Prigožin hukkus mõni kuu hiljem lennuõnnetuses, pole siiani päris selge, millega toona ikkagi tegemist oli. Wagner ei olnud mingi eraarmee, vaid sõjaväeluure GRU suunatud ja rahastatud varivägi. Prigožin ei olnud ka mingi särav strateeg, vaid kriminaalist kraakleja, kes viis tõenäoliselt ellu Kremli enda tahet või osales sisemises võimuvõitluses kellegi käsutäitjana.
Ukrainalgi on olnud rabedaid hetki: relvasaadetiste viibimine, toetuse mõranemine, probleemid majanduse ja korruptsiooniga. Kui Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz Bundestagis 2022. aasta 27. veebruaril oma Zeitenwende (ajaloolise pöördepunkti) kõne pidas, näis jää liikuma hakkavat. Mitte ainult abi Ukrainale, vaid ka Euroopa sõjaline ärkamine oli justkui käega katsuda. See ei läinud siiski nii ja Saksamaa sisekempluste taha takerdus nii tankide ja rakettide üleandmine kui ka enda relvastamine. Tõsi, Saksamaa on selleks investeeringuid teinud ja eeldusi loonud, aga mõju ei saabu paari aastaga, kui 30 aastat ei ole suurt midagi tehtud.
Kuhu oleme jõudnud?
Neli aastat saab kohe täis ja me oleme jõudnud täiesti teistsugusesse maailma. 2021. aasta detsembris tõmbas Moskva punaseid jooni ja püüdis ennast kogu maailma suhtes kehtestada, nüüd on ta oma sõjalise võimekuse ja tõsiseltvõetavuse osaliselt minetanud. Tuleb arvestada, et Venemaa on kaotanud väga palju väljaõppinud sõdureid, aga sõja käigus on ka väga paljud saanud uue väljaõppe ning päris sõjalise kogemuse.
Moskva üheks punaseks jooneks oli NATO laienemine itta, aga selle tagasipööramise asemel liitusid alliansiga Soome ja Rootsi. Donald Trumpi Gröönimaa-avantüüriga on NATO väline ühtsus saanud küll pisut rappida, kuid sõjalises mõttes seni muutust ei ole.
Me peame suutma riigina pakkuda kaitset eksistentsiaalsete ohtude vastu, aga ka tegelema ühiskonna toimepidevusega.
Mida Eestil sellest kõigest õppida on? Meil on naabriks ebastabiilne ja ettearvamatu riik, mille ühiskonda sõja mõju alles hakkab jõudma. See tähendab suuremat kuritegevust ka meie piiri taga. Hübriidrünnete arv on kogu Euroopas pigem kasvamas, sest Venemaa näeb sõda Ukrainas vastasseisuna läänega.
Venemaa majanduslik ja tehnoloogiline mahajäämus süveneb, kui sanktsioonid püsivad. Kreml tegeleb ulatuslikult kõrgtehnoloogia salakaubandusega, et oma sõjamasinale komponente hankida, ning püüab kindlasti saada juurdepääsu ka teadusuuringutele.
Me peame suutma riigina pakkuda kaitset eksistentsiaalsete ohtude vastu, aga ka tegelema ühiskonna toimepidevusega. Kindlasti ei tohi me kõikide keeruliste ja ärevust tekitavate aegade tõttu loobuda investeeringutest haridusse ja teadusse. Kui me seda ei unusta, siis saab kõik korda.
