„Kui ma ei oleks kuulanud oma südame häält ja järginud oma tõelist eesmärki – õppida keeleteadlaseks –, ei oleks ma valinud ka eesti keelt,“ kirjutab Hiinast pärit Zhenyu Wang.
Minu keelehuvi algas juba lapsepõlves – üks põhjusi võib olla see, et olen pärit keskkonnast, kus keeled ristusid.
Mu kodulinn Wuhan asub kahe perifeerse mandariini murde ja kani keele (üks mittemandariini hiina keeltest, ingl sinitic languages) piiril. Nii Wuhani murdes (perifeerne edelamandariini murre) kui ka isapoolse vanaema emakeeles, Huangpi või Xinzhou murdes (perifeerne Jiang-Huai mandariini murre), leidub kani keele substraati, näiteks sarnased grammatikareeglid ja sugulassõnad, ning mõlemad on kujunenud hübriidkeelena vastastikuse mõju tulemusel.
Mu isapoolsetest sugulastest ei räägi mitte ükski standardset mandariini keelt, mida Hiina linnades ja koolides on 1980. aastatest saati soovitatud rääkida.
Ema ja tema kaks õde on küll sündinud Wuhanis, kuid nende emakeel ei ole Wuhani murre, sest pere oli sinna kolinud Põhja-Hiinast ning mu vanaema ja vanaisa emakeeleks on kaks põhjamandariini murret, mis on väga lähedased standardsele mandariini keelele. Kuigi emapoolne vanaisa oli sõdur ja sõjaväes kasutatakse standardset mandariini keelt, hakkasid tema kolm tütart väljaspool oma kogukonda õppima Wuhani murret.
Oma emakeeleks peangi Wuhani murret või sellel põhinevat hübriidmurret, kuid juba väiksena õppisin emalt ka standardset mandariini keelt. Minu pere keeletaust on niisiis väga mitmekesine ja sellises keskkonnas oli mul palju võimalusi tajuda keelte erinevusi.
Salasoov õppida keeleteadust
Gümnaasiumis hakkasin õppima jaapani keele hääldust. Tahtsin jätkata jaapani keelega ka ülikoolis, kuid Hiinas on tavaks mõelda selle peale, mida on tulus õppida. Seega valisin pere soovitusel arstiteaduse.
Vahetasin siiski eriala kiiresti, juba ühe semestri järel, ja õnneks sain nüüd õppida psühholingvistikat, milles on ühendatud psühholoogia ja keeleteadus. Vabal ajal õppisin juurde jaapani keelt ja veidi ka saksa keelt. Kõigele vaatamata ei tunnistanud ma veel kaua oma tõelist huvi keeleteaduse vastu. Olin pikka aega kartnud silmitsi seista oma südamesooviga ja rääkida oma tõelise minaga.
Paistsin olevat ainus eesti keelest huvitunud tudeng.
Pärast ülikooli lõpetamist töötasin kolm ja pool aastat keeltekoolis inglise keele õpetajana, kuid pärast koroonaaega olin töötu. Otsustasin tulla Eestisse, kuna tahtsin õppida disaini ja programmeerimist ning Eestit tuntakse riigina, mis on täis uuenduslikku tehnoloogiat.
Kõigepealt läksin Tallinna Ülikooli. Seal nõuti välisüliõpilastelt eesti keele algtasemel õppimist. Paistsin olevat ainus eesti keelest huvitunud tudeng. Teisi eesti keele kursusi välisüliõpilastele ei pakutud, aga kuna eesti keel tundus mulle nii võluv, jätkasin iseseisvalt õppimist. Et saada eesti keelest paremini aru, lugesin keeleteaduslikke materjale, ja nii kulus mul enamik energiat hoopis eesti keelele, mitte erialale.
Ülikooli lõpetades tahtsin eesti keelt edasi õppida, ent Tallinna Ülikoolis ei leidunud keeleteaduse eriala välistudengitele, kellel pole sellealast tausta. Õnneks oli Tartu Ülikoolis just avatud magistriõppekava „Eesti keel ja soome-ugri keeled“, mis on mõeldud välisüliõpilastele. Sain teada, et siin on ka teadureid, keda huvitab psühholingvistika. Niisiis kandideerisin, sain sisse ja kolisingi Tartusse.
Kõige huvitavam kääne
On mitu põhjust, miks eesti keelt on põnev uurida. See on teiste Euroopa keeltega võrreldes omapärane ja erinev. Seda iseloomustab keeruline sõnamuutmine – näiteks on nii omadussõnal kui ka nimisõnal üldiselt 14 käänet ja muutmisreeglite põhjal jagunevad sõnamuutmise mustrid rohkem kui 20 rühmaks.
Kõige huvitavam kääne on minu arvates osastav. Oma paljude funktsioonide tõttu on see väga oluline, aga mulle tundus uskumatu, et eesti keeles saab nimisõna mitmuse nimetavas olla ainult siis, kui selle ees ei esine ei kindlat arvu ega määramatut suurust väljendavat määrsõna või asesõna nagu palju, mitu jm. Olin enne õppinud inglise ja saksa keelt, milles ei ole täielikult võrdseid käändeid, ja seepärast ei saanud ma hästi aru, miks ei saa öelda kolm koeri või kolm koerad, vaid tuleb öelda hoopis kolm koera – kuni ajani, mil õppisin osastava ajaloolist arengut.
Eri keelte ajaloolisest arengust selgub, kuidas protsessid teineteisega sarnanevad. See teebki keeleteaduse huvitavaks.
Proovin seda seletada. Alguurali keeles oli alaltütlev *-ta ega olnud seestütlevat käänet. Vana alaltütleva üks otstarbeid oli võrdne tänapäevase alaltütlevaga, kuid teatud aja jooksul kasutati seda ka arvulise seose väljendamiseks, nagu inglise keeles five of them / five of the cars. Nii kujunes selle põhjal uus kääne, osastav, ja vana alaltütleva otstarbed asendusid teiste uute käänetega. Seega tähendab viis õuna tegelikult viis õunadest ja kuna viis õuna peetakse koguseks, siis mitmust ei kasutata. Need sõnad peegeldavad käände ajaloolist arengut.
Toon veel ühe enda jaoks huvitava näite eesti sõnade omapärast – arvud, mis jäävad 10 ja 20 vahele. Sõnal üksteist on harva esinev sünonüüm üksteistkümmend ehk ’üks teisest kümnest’ (ingl one of the other ten). Teiseks on olemas poolteist ehk sõna-sõnalt pool teisest (ingl half of the other / half of the second).
Seda, kuidas eesti keele arvsõnad üksteist kuni üheksateist peegeldavad oma vana omadust, on väga põnev võrrelda nende arvsõnadega inglise ja saksa keeles. Sõnad eleven (ingl üksteist) ja elf (sks üksteist) ning twelve (ingl kaksteist) ja zwölf (sks kaksteist) kajastavad teist lugemisviisi – mõlemad on pärit alggermaanikeelsetest arvudest, mis sõna-sõnalt tähendavad seda, et kui kümneni oli juba loetud, jäi üks või kaks alles.
Igal keelel on oma erilised omadused ja keelte ajaloolisest arengust selgub, kuidas protsessid teineteisega sarnanevad. See teebki keeleteaduse huvitavaks.
Raske on öelda, kas saatusel on oma roll, aga minu loost selgub, et kui avanes võimalus oma unistus ellu viia, siis tegin kannapöörde ja armastusest keeleteaduse vastu valisingi eesti keele. Lõpuks kulgeb mu elu parajaimat rada pidi.
