Meie hulgast on lahkunud Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor ja vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli juhataja Kristin Kuutma – antropoloog, etnoloog ja folklorist ning mõjukas kultuuripärandi mõtestaja.
Kristin Kuutma sündis Tallinnas kultuurilembeses peres. Tema juured olid Põhja-Tallinnas, kus ta veetis oma lapse- ja nooruspõlve, ning Viimsi poolsaare rannakülades, kus kunagi kohtusid tema vanavanemad. Lõpetanud Tallinna 7. Keskkooli, praeguse Tallinna Inglise Kolledži, asus ta 1977. aastal õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust kui ideoloogiast vähem kurnatud eriala.
Pärast lõpetamist 1982. aastal töötas Kuutma kirjastuses Eesti Raamat korrektorina ning siirdus seejärel toimetajaks Rahvakultuuri Arenduskeskusesse, mis kannab praegu nime Rahvakultuuri Keskus. Tema üks meeldejäävamaid tolleaegseid tööülesandeid oli regivärsiliste ballaadide tõlkimine inglise keelde. Ta tegutses aktiivselt ansamblites Leegajus ja Hellero ning on hiljem öelnud, et nimetaks „neid silmaringi avardavaid ja harivaid elamusi oma kujunemise elavaks laboratooriumiks etnoloogia ja folkloristika vallas, mis ühtlasi andis oskusteavet rahvakultuurivälja korralduslikust poolest“.
Kristin Kuutma oli Eesti Folkloorinõukogu eelkäija Eesti Folkloori Seltsi asutajaliige, mis oli 1988. aastal Baltimaade esimene omataoline vabatahtlik ühendus, ning aitas välja töötada folklooriliikumise alustalasid, mis püsivad praegugi. Panuse eest folklooriliikumisse nimetati ta 2024. aastal Eesti Folkloorinõukogu auliikmeks.
Uus aeg avas uusi uksi, millest Kristin Kuutma ei peljanud sisse astuda. Aastatel 1994–2000 töötas ta tõlkija ja toimetajana Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas. Kaitsnud 1998. aastal Tartu Ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule erialal magistrikraadi folkloorifestivalidest kui tänapäeva traditsioonist, siirdus ta õppima Ameerika Ühendriikidesse Washingtoni Ülikooli, kus omandas 1999. aastal magistrikraadi skandinavistikas ning 2002. aastal doktorikraadi. Doktoriväitekirja põhjal, milles Kuutma uuris seto eepose „Peko“ ja saami etnograafia saamislugu, ilmus 2005. aastal eestikeelne monograafia „Pärimuskultuurist kultuurisümboliks“ ning 2006. aastal ingliskeelne raamat Soome mainekas sarjas „Folklore Fellows Communications“.
Pärast doktorantuuri naasis Kristin Kuutma Eestisse ning töötas Eesti Kirjandusmuuseumis teadlase ja Tartu Ülikoolis õppejõuna. Aastal 2007 sai temast kultuuriteaduste erakorraline professor ja 2010. aastal korraline professor. Samal kümnendil kutsuti ta külalisprofessoriks St. Andrewsi Ülikooli. Kristin Kuutma oli tihedalt seotud 2009. aastal alguse saanud Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga. Doktorikooli Tartu talvekoolide organiseerijana väärtustas ta uute ideede arendamist ning interdistsiplinaarset ja ülikoolidevahelist dialoogi doktorantide vahel, kujundades sel moel Eesti humanitaarteaduste palet.
Kristin Kuutma teoreetilised kursused ja töö juhendajana on kujundanud mitme uurijapõlvkonna arusaamu etnograafiast kui kultuurikirjeldusest ning kultuuriteadlasest kui kultuuri kirjeldajast, representatsioonide uurijast ja loojast. Uurimistöös paelusid teda pärimuskultuuri sotsiaalsed rakendused ja muundumine kultuuripärandiks, kultuuripärandi ja identiteedi seosed ning pärandipoliitika. Ta on avaldanud mitu käsitlust folkloristika ja etnoloogia ajaloost ning oli koos Skandinaavia ja Baltimaade kolleegidega alustamas rahvusvahelist uurimisprojekti talle armsal ühislaulmise teemal.
Õpetajana oli Kristin Kuutma ühtaegu nii mõistev ja toetav kui ka nõudlik ja järjekindel. Kultuuriuurija pilguga jälgis ta toimuvat kõrvalt, usaldades oma vaistu ja sekkudes siis, kui nõu küsiti. Perekond ja lähedased tähendasid talle väga palju.
Õppe- ja teadustöö kõrvalt täitis Kristin Kuutma arvukaid teadusorganisatsioonilisi ja haldusülesandeid nii Eestis kui ka mujal. Mitu aastat esindas ta Eestit Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste alalises komitees.
Kristin Kuutma elutööks võib lugeda vaimse kultuuripärandi mõiste tutvustamist ja kriitilist analüüsi ning UNESCO mõju ja võimaluste selgitamist kodu- ja välismaal nii teaduslikus kui ka populariseerivas võtmes. Aastatel 2008–2022 oli ta SA UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni (ERK) nõukogu juht ning seejärel Kultuuriministeeriumiga liidetud UNESCO ERK-i eksperdikogu liige ja täitevkogu juht. Ta oli nõu ja jõuga abiks alati, kui asi puudutas UNESCO-t ja vaimset kultuuripärandit.
Aastal 2003 pälvis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia teadusliku analüüsi ja ülevaate koostamise eest Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude ning Kihnu kultuuriruumi kohta, mille tulemusena kanti need UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Professor Kuutma esindas Eestit UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekomitees aastatel 2006–2010. Mandaadi jooksul valiti ta komitee aseesimeheks ja aastal 2009–2010 vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kandetaotlusi hindava alakomitee juhiks. Tihe koostöö UNESCO sekretariaadiga jätkus järgnevatel aastatel, kui Kristin Kuutma käis UNESCO palvel vaimse pärandi kaitse konventsiooni rakendamise asjus nõustamas Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Eritread. Samuti osales ta lugematutel UNESCO konverentsidel ja eksperdikohtumistel, et anda oma panus maailma pärandipoliitika kujundamisse.
Lisaks rahvusvahelisele tööle edendas professor Kuutma vaimse pärandi valdkonda Eestis, lähtudes UNESCO-s kokkulepitust. Ta kuulus Kultuuriministeeriumi juures tegutsevasse vaimse pärandi nõukogusse ja tema juhtimisel alustas Tartu Ülikoolis 2019. aastal tööd vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool.
Kristin Kuutmal oli avar pilk maailmale. Ta rõhutas tihti, et UNESCO liikmesus ei kohusta meid mõtlema mitte ainult Eesti- või Euroopa-keskselt, vaid nägema kogu maailma ja mõistma selle probleeme. Tema jaoks oli tähtis, et Eesti oleks teotahteline, mitte passiivne vaatleja ja kaasakulgeja. Eksperdina aitas ta UNESCO tööle oma sihikindlal moel kaasa.
Kristin Kuutma on pälvinud Tartu Ülikooli aumärgi (2014) ja medali (2019), Eesti Teadusagentuuri tänukirja (2014) ning mitmesuguseid teisi preemiaid.
Tartu Ülikool
Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut