Edgar Valter kirjutas oma „Pokuraamatus“, et pokudel hakkab ebamugav, kui elupaik enam ei toimi. Kui vesi kaob, kui toitained ei jõua enam nendeni, ei jää nad ootama, et ehk paraneb olukord iseenesest. Nad hakkavad liikuma. Nad otsivad uut kodu, peatuvad mitme välu serval, kuulavad iseennast ja üksteist ning otsivad kohta, kus neil oleks „see õige tunne“.
Mingis mõttes on Tartu Ülikool praegu samas olukorras. Me teame, et meie keskkond on muutumas – teadusmaailm on rahvusvaheliselt järjest konkurentsitihedam, ühiskond ootab ülikoolilt rohkem kui kunagi varem ning üliõpilased ja töötajad vajavad tuge ja paindlikkust, mida traditsioonilised akadeemilised struktuurid alati ei paku. Lisaks kõigele toimuvad tormilised muutused rahvusvahelises poliitikas.
Kümme järgmist aastat
Meie arengukava koostamise protsess, mille osa oli ka üleülikooliline küsitlus, ongi olnud just selline pokurahva kuulamine. Me oleme peatuspaikades korraks maha istunud, vaadanud üksteisele otsa ja küsinud: kas see on see suund, kuhu me peaksime minema?
Kas sellel metsavälul oleks meil piisavalt vett ja toitaineid, et kasvada ja tugevneda?
Järgmise kümne aasta plaani koostamine on keeruline – seda enam, et tegemist on Eesti suurima ja vanima ülikooliga, mille liikmetel on igaühel omad veendumused, ootused ja lootused.
Kuid just mitmekesisus teeb plaani koostamise väärtuslikuks – see pole pelgalt dokument, vaid protsess, mille kaudu jõuame ülikooli tulevikku määravate kokkulepeteni.
Me oleme peatuspaikades korraks maha istunud, vaadanud üksteisele otsa ja küsinud: kas see on see suund, kuhu me peaksime minema?
Oleme üheskoos ligi aasta püüdnud vastata olulistele küsimustele. Milline peaks Tartu Ülikool olema kümne aasta pärast? Millises suunas peame liikuma, et tagada nii teaduse kui ka õppetöö kvaliteet, toetav keskkond ja ühiskondlik mõju? Kuidas teha nii, et kokku lepitud suund poleks lihtsalt inspireerivad sõnad kodulehel, vaid päriselt otsuseid mõjutav tööriist?
Selge on see, et kümneks aastaks seatud eesmärgid ei saa ega peagi hõlmama kõike. Ülikool jätkab kindlasti oma põhitegevusega: teaduse ja kõrghariduse edendamisega. Küsimus on pigem selles, kus me näeme vajadust arenguhüppeks. Millistes valdkondades on vaja teadlikult astuda suuremaid samme, et olla 2035. aastaks tugevam, kui oleme praegu?
Arenguhüpe kolmes vallas
Arutelude tulemusel on välja joonistunud kolm suurt arengusuunda: ülikooli rahvusvaheline konkurentsivõime, mõju Eesti ühiskonnale ning parim võimalik õpi- ja töökeskkond. Need kõik on omavahel tihedalt seotud. Me ei saa olla rahvusvaheliselt edukad, kui meie ülikooliperel ei ole tugevat ja toetavat keskkonda. Me ei saa keskenduda ainult rahvusvahelisele haardele, unustades oma rolli Eesti hariduses, teaduses ja kultuuris.
Tartu Ülikool kui rahvusülikool peab samal ajal olema rahvusvaheliselt väga tugev teadusülikool. Oleme juba nüüd märkimisväärselt tugevad, aga konkurents on karm. Kui soovime olla kümne aasta pärast veelgi tugevamad, peame looma paremad tingimused tipptasemel teadustööks, tõmbama ligi maailma parimaid teadlasi ja üliõpilasi ning osalema veelgi aktiivsemalt rahvusvahelistes teadusvõrgustikes. See ei tähenda ainult ingliskeelsete programmide arendamist, vaid ka küsimust, kuidas hoida ja edendada eesti keelt teadus- ja õppekeelena.
Teine suur eesmärk on ülikooli mõju kasvatamine Eesti ühiskonnas. Ülikool ei saa ega tohi jääda elevandiluutorniks – teadmistel peab olema ka praktiline väljund. Ülikooli kõige suurem mõju jõuab ühiskonda üliõpilaste kaudu. Tehnoloogiline areng ning demograafilised muutused tähendavad olulisi muutusi õppetöös. Mis on need teadmised, mida tänapäeva ühiskond oma kodanikelt ootab? Milliseid oskusi vajab tööturg? Kuidas me neid teadmisi edasi anname? Lisaks noorte õpetamisele on oluline ülesanne pakkuda ümber- ja täiendusõppevõimalusi juba töötavatele inimestele.
Peale selle peab me teadustöö jõudma otsustajate, ettevõtete ja laiemalt ühiskonnani. Tartu Ülikoolil on potentsiaali olla Eesti innovatsiooni ja teaduspõhise poliitika keskpunkt: vaja on aidata lahendada probleeme alates haridusest ja tervishoiust kuni rohepöörde ja tehisaruni. Selleks tuleb läbi mõelda sammud, kuidas oma mõju teadmuspõhise ühiskonna kujundajatena märkimisväärselt suurendada.
Kolmandaks on oluline keskkond, kus me töötame ja õpime. Tugev teadus ja haridus saavad sündida vaid siis, kui ülikooli sees on toetav ja turvaline õhkkond; kui meie inimesed tahavad siin töötada ja saavad anda endast parima; kui parimad keskkoolilõpetajad tahavad siia tulla, sest usuvad Tartu Ülikooli.
See tähendab akadeemilise järelkasvu olemasolu, võrdsete võimaluste edendamist, töökeskkonda, mis arvestab inimeste vaimse ja füüsilise heaoluga, ning paljut muud. Kui tahame, et Tartu Ülikool oleks parim koht õppimiseks ja teadustöö tegemiseks, peame oma inimesi hoidma.
Tuntavate muutuste nimel, praktiliselt
Kui eesmärgid on paika pandud, jääb küsimus, kuidas need ellu viia. Paljud strateegiad jäävad sahtlisse tolmuma, sest nende elluviimist pole piisavalt läbi mõeldud. Eesmärk on seda viga kindlasti vältida.
Selleks koostame kolmeaastased tegevuskavad. Kui arengukava on kümnendi visioon, siis tegevuskavad on selle praktilised sammud. Kuhu tahame jõuda kolme aastaga? Mida me konkreetsete eesmärkide saavutamiseks teeme? Kuidas mõõdame edasiminekut? Kes vastutab? Milliseid ressursse on selleks vaja? Just siin tuleb mängu küsimus, kuidas kanda hoolt selle eest, et ülikool tervikuna liiguks samas suunas – et 1 + 1 oleks rohkem kui 2.
Lõppude lõpuks ei loe see, kui hästi on arengukava kirjutatud, vaid kas ülikooli töötajad ja üliõpilased tunnetavad muutusi päriselt. Kui kümne aasta pärast iseendalt ja teistelt küsime, kas ülikool on saavutanud märgatava muutuse, tahame kuulda jaatavat vastust.
Mida see tähendab? Näiteks kui ütleme, et tahame olla maailmatasemel teadusülikool, peaksid meie teadlased tundma, et neil on selleks vajalikud ressursid ja tugi. Kui räägime, et ülikool peab toetama Eesti ühiskonda, peaksid meie teadmised päriselt jõudma otsustajate ja ettevõteteni. Kui väärtustame inimesi, peab see väljenduma töökultuuris, mitte lihtsalt sõnades.
Kui pokud jääksid lihtsalt ootama, et kunagi hakkab jälle vihma sadama, poleks nad pokurahvas, vaid lihtsalt kännud. Ka Tartu Ülikooli tugevus on see, et me ei istu paigal. Me kuulame, analüüsime, teeme otsuseid ja liigume. Ja mis kõige tähtsam – me ei tee seda üksi. Pokurahvas kuulab pokurahvast. Meie kuulame üksteist.
Lisa kommentaar