Imäkeelepuu kasvatamine

Imäkiil tiid,
mis ollaq keeletü,
keeleldä,
kiildünü.

Algusõn om helü. Nii nagu loomad ei mõista inimest sõnadest, vaid hääletoonist, nii kuuleb ka väike inimene kõigepealt häält. Lapse vastuvõtlik aju hakkab moodustama keelepesakesi, et hiljem saaks vastata sama häälega.

Mina mäletan saatuse tahtel rohkem vanaema häält, tema oli mu peamine kasvataja ning koolitaja. Mul on kõrvus vanaema erinevad hääled: kuidas ta kõneles väikeste lastega, lehmade ja vasikatega, ajas kanu lillepeenrast ära.

Mu emakeel on võro kiil, aga lapsena kuulsin vahel ka eesti keelt. Kui olin püsimatu, siis hakkas ema mõnikord võõrast moodi rääkima. Praegu ma tean, et kuna ta oli õpetaja, siis kutsus ta mind korrale koolikeeles – eesti keeles. Kui juba eesti keel mängu tuli, siis oli selge, et tuleb vaikselt võtta.

60–80-ndatel oli üks tüüpiline Rõuge kihelkonna külake ikka võrokeelne. Linna läinud noored käisid nädalavahetuste ja puhkuse ajal maal, kõnelesid omavahel võro keelt, püüdsid seda ka lastega rääkida. Need mu põlvkonnast, kes vähemalt suviti vanavanemate juurde sattusid, kõnelevad seda hästi.

Tegelikult ei saanudki ma pikka aega eriti aru, et keeli on mitu. Kõva raamatulugejana sain eesti keele kiiresti käppa. Koolis kõnõlõsin külalastega, aga rääkisin alevilastega.

Kui olin püsimatu, siis hakkas ema mõnikord võõrast moodi rääkima. Praegu ma tean, et ta kutsus mind korrale koolikeeles – eesti keeles.

Esimene teadvustamine, et keeli on mitu ja mõnda neist võib keegi põlata, juhtus keskkooli ajal Võrus. Minu pinginaaber, Haanja neiu Hille kõneles ka vabalt võro keelt ja vatrasime riietusruumis omavahel midagi kiiresti. Üks kõrval riietuv klassiõde ägestus ja vingahtas: mis te räägite seda joodikute keelt!

Misasja? Kodus ei joodud meil rohkem kui pits enne seatappu ja teine pärast ning pool pudelit viina jäi veel valutavatele jalgadele määrida. Hille kodus oli umbes sama. Kehitasime siis õlgu ning kõnõlõsime edasi.

Otsuse kirjanikuks saada tegin juba teismelisena, kuid võro keeles luuletama hakkasin keskkooli ajal Võru linnas korteris. Igatsus vanaema Elisabethi järele oli see, mis elustas tema keele luules.

Tartu kutse

Imäkiil tiid,
mis om süli vai
ird vai
ristriim

Võru 1. Keskkool, mida kutsuti Ilmar Reimani gümnaasiumiks, õnnestus lõpetada nii, et me ei saanud teada ühestki võro kirjanikust. Kooliajal saadeti mind küll kirjandusolümpiaadile, kus oli uurimiseks valitud Betty Alveri ja Mats Traadi looming. Esmalt sain seega tuttavaks tartu keelega ning sama olümpiaad viis mind ka Tartusse lõppvooru.

Just seal kohtasin ma laval ja ühikas mari rahvatantsuansamblit ning Vanemuises kontserdil Villem Ernitsat. Too tuli lavale puhvaikas ja kalossides nagu külamees, aga rääkis mitmes keeles ja lummavat juttu. Kui uskuda, siis nii pandi paika saatuselõimed, mis viisid mind esiteks kirjanduse juurde, kuid hiljem ka Fenno-Ugria Tartu keskuse sekretäriks – seda ametikohta oli Eesti ajal pidanud Villem Ernits. Nõnda sain ta puhvaika pärijaks.

Ülikooli ajal käisin koos kursusevenna Pedmansoni Peebuga Ernitsat intervjueerimas. Peep näitas kaugelt tänaval ka oma vanaonu Friedrich Pedmansoni ehk Paulopriit Voolainet, villase mantli ja kaabuga vanahärrat. Kahjuks jäi ta vist 1985. aastal auto alla ja me ei jõudnudki talle külla … Mõlemad need hõimutegelased ärkasid aga ellu minu näidendis „Taarka“ (mängiti 2005 ja 2006), Paulopriidu enda loodud seto eepos „Peko“ sai mul pandud teatrikeelde 2012. aastal.

Tartu – lõunaeesti vaimu pealinn

Imäkiil om
vii pääle
maanduv kiil,
tuust tsõõriq.

Saatus on tõesti mu kangast kudunud. Kui olin veel põhikoolis ning kodus tädi ja vanaemaga õmblesin, siis näitas ema mingi Noorte Hääle artikli peale, kus öeldi, et ülikoolis avati žurnalistika osakond, ja teatas, et Ülle läheb sinna õppima. Turtsatasin, et ei lähe.

Õmblusklass ei olnud see, kus koolitati inimesi ülikooli astuma, kuid klassiõde kutsus mind ettevalmistuskursusele kaasa ja nii hakkasime Tartus käima. Siis hakkas tema juurasse astuma ja mina jäingi peatuma sel ajakirjandusosakonna kuulutusel. Olin ju rajoonilehes teatrikriitikat ja luulet kirjutanud.

Imekombel ja Marju Lauristini eestkostel sain sisse ja see oli saatuse suur kingitus. Ma leidsin lõpuks oma karja ja rammusa karjamaa: filoloogist toakaaslasel Taivel oli hulganisti rahvaluuleõpikuid, toakaaslane Piret kutsus luuleklubisse. See sai hiljem nimeks Vile ja sealne juhendaja, enda sõnul vana mulk Henn-Kaarel Hellat innustas rohkem võro keeles kirjutama.

Äkki olin keskpäraste hinnetega koolitüdrukust saanud imelapseks, kellega tuldi tutvuma kui võro keele oskajaga. Paul Ariste, Uudo Kolk … Eduard Laugaste imestas, et oskan oma keeli regilaulugi laulda. Ain Kaalep kõneles minuga ja soovitas Kangro näidendi „Hunt“ võro keele Karula murrakusse tõlkida; pärast saigi sellest „Susi“, millest algas võrokeelne teater Vanemuises.

Jaan Kaplinski, teine Vile juhendaja, õpetas rahvalaulumaailma tundma ning andis edasi Uku Masingu ja Artur Alliksaare vaimu. Laenas Raimond Kolga luulekogu „Ütsik täht“.

Kippusin laulma Hellero ansambliga ning olin kistud lõpututesse vaidlustesse Ene Paaveri ja Margit Mikelsaarega, et kumb on parem lavastaja – Evald Hermaküla või Jaan Tooming. Mina kinnitasin, et mulle meeldis Kaarel Irdi lavastatud „Eesti ballaadid“. Seal lauldi regilauluvaramu traagilisi ballaade. Neist ja setokeste lauludest sai hiljem mulle leelo- ja luulekõrgkool.

Heitümine

Imäkiil ikk,
tä pallõs,
tä laul,
tä posi.

Hõimuliikumise tõmme oli ülikoolis kõva. Aulas laulnud udmurdi memmekesed olid kõik nagu vanaemakesed, nende hääl oli nagu sügiseste rändlindude oma. Ühes vanas loengusaalis, mis meenutas lõigukest amfiteatrit, näidati Lennart Meri filmi „Linnutee tuuled“. Filmi lõpus rääkis kamassi memmeke heinamaal lillede, rohu ja maajumalatega – sellepärast, et ta mees suri ja tal polnud oma keelt enam kellegagi rääkida.

Sealsamas tabas mind nagu välk selge teadmine, et mina kui võro keele kandja võin ühel päeval olla samas olukorras. Või minu lapsed, või nende lapsed. Elasin päevakest kolm nagu paralleelmaailmas. Mida teha? Siis võtsin paberi ja kirjutasin sinna punktikaupa üles, et mida on vaja teha.

Ei tea, kas see leheke on kuskil mu noorpõlvepaberite sahtlis – pigem pole –, aga punktid olid sellised, et peab olema võrokeelne kool, võrokeelne ülikool, võrokeelne teater, võrokeelne ajaleht, palju võrokeelseid raamatuid … Punkte oli veel, aga omakeelset riiki nende hulgas küll ei olnud.

Kõige lõppu kirjutasin veel punkti, et tuleb paremini riides ka käia – siis usutakse rohkem. Minul kui õmblusklassi ja koduse õmbluskooli läbinul ei olnud keeruline vahetada tädi ja vanaema käest saadud vanad rõivad stiilsete vastu. Siiani on mu lemmikaine ajalugu, moeajalugu ka. Rahvarõivad olin endale käsitööraamatu järgi juba varem õmmelnud.

Õige elu hakkas pihta ikka pärast Brežnevi kolksuga hauda pillamist. Kevad Tartu peal. Sinimustvalged lehvimas, ise nende õmblemine. 1987 või pärast seda tuli ülikooli raamatukogu kohvikusse Madis Kõivu kutsel kokku akadeemiline võro vaimu selts.

Madis ütles, et kord on käest ära: kui tema ülikooli tuli, kõneldi Tartus kõvasti oma keeli, nüüd räägivad võrokesed ülikoolis kokku saades omavahel eesti keelt. Aitab! Algul oli mitmetel akadeemilistel võrokestel raske kohvikus oma keeli kõnelda, osa enam teist korda kohale ei tulnud ka. Aga nendega, kes jäid, hakkasime neid kunagi end ilmutanud punkte täitma.

Koolide jaoks oli vaja õppevahendit ja nii koostasimegi „Võrokõstõ lugõmiseraamatu“. Olin selleks ajaks juba seda usku, et kirjandus algab rahvaluulest, ja nii on see võro kirjanduse juures jäänudki. Olime kambas ka Kaika suvõülikuuli konverentsisarja alustamisel ja elushoidmisel. Kaikal pidas Madis Kõiv võro keeli loengu füüsikast ja Enn Kasak kosmoloogiast. „Inemise perrä tett ilm“ jäi sealt võro liikumise vaimsusesse.

Võro kiräkiil. Luumine

Imäkiil om
liigirikas
sõnasõglujidõ
tiik.

Iga keele kõneleja teab, mis on õige keel. Kõnõlõmisel on oluline hääldus ja mõned kohalikud eripärad, mis võivad kriipida kõrva või anda märku, kas kõnõlõja on oma kandist või Võromaa teisest servast.

Algul pandi võro keelt kirja hääldamise järgi. Kuid kui läks luulekogu „Kesk umma mäke“ (mille peale oli kunstnik joonistanud suure sõle, mille omamiseni jäi mul veel oma 30 aastat) avaldamiseks, oli vaja selget kirjaviisi.

Keeleteadlane Hella Keem oli kõva keelekoguja ning kasutas ülesmärkimiseks foneetilist transkriptsiooni. Niisuguseks ta mu kogu toimetaski. Kuid need punktikesed ja komakesed olid üks suur kribu, kõigi nendega tükkis olid tekstid raskelt loetavad ja kirjutatavad.

Tartu võru vaimu selts sõbrunes Toomas Helbiga, kel juured Pääväkese külas ning kes tegeles parajasti jaapani keelega. Help sai ilmutuse, et kakkõhelü ehk larüngaalklusiil on kõige iseloomulikum häälik võro ja seto keeles ning varem olemas olnud ka mulgi ja tartu keeles, ent sealt taandunud. Kakkõhelü vajab märkimist ning tähestikus on kasutamata q.

Nii sündiski kirjaviis, mis võttis arvesse võro keele hääldamist. Seda kasutavad nüüd kirjanikud, sõnaraamatuski on see vajalik, et vorme paremini edasi anda. Kahjuks oli võro keele aastasajapikkune kõrvalelükkamine ja kooletamine oma mõju avaldanud. Inimesed kõnelesid, kuid ei soovinud tõsta q-d täheks, ja hakati kasutama seda suhteliselt märgivaba kirjaviisi, millest kõik oli alanud.

Siiski jäi see sõnaraamatu tegemise, keele loomise, Võro Instituudi konverentside aeg ilusatesse aastatesse ja voolas kui jõgi suurvee ajal. Võro Instituut tegi koostööd Soome keeleteadlastega ja nii joonistatigi fennougristikas läänemeresoome keelepuul eraldi välja ühena esimestest eraldunud lõunaeesti haru, mille oksakesed on võro, seto, mulgi, tartu keel. Nõukaaegse haridusega keeleteadlased pole küll lõpetanud murde ja murraku juttu, aga seto ja võro rahva kongressid on nüüdseks kinnitanud, et nende jaoks on see eraldiseisev keel. Kes siis veel kui mitte rahvas otsustab, mis on keel ja mis ei ole!

Võro kiil – kehtestämine

Imäkiil, ku vaia,
om kiil
võõra keele
tüveh.

Võro liikumine algas juba aastal 1987 või pisut enne seda. Asutati Võro Keele ja Kultuuri Fond. Võro Instituut asutati 1995.

Võro Instituudis pole ma päevagi töötanud. Kõneldakse, et kui instituudi asutamine valitsuses alla kirjutati, olla seal tingimuseks seatud, et sellised radikaalid nagu Kauksi Ülle seal töötada ei tohi. See on jutt, mida mulle on räägitud, nimesid pole ma küsinud.

Võro aabitsa käskis mul valmis teha Võro Instituudi tookordne direktor Enn Kasak, kes ütles: „Peale sinu nagunii keegi ei usu, et seda saab teha, sa oled sääne kosmonaut, nii et tee valmis!“ Vedasin seda projekti Võro Keele ja Kultuuri Fondi alt, aabitsa failid viis trükikotta aga Võro Instituut ja kirjas ongi, et selle andis välja Võro Instituut.

Hoolimata visast tööst, mida instituut on võro keele kogumiseks, uurimiseks ja populariseerimiseks teinud – ka valitsus on seda rahaga pisut toetanud –, ei ole võro keel endiselt saanud regionaalkeele staatust. Mingi aga-venelased-jutt liigub ja peale menetlemise midagi konkreetset ei juhtu. Mitmel rahvaloendusel pole võrokesed saanud end kirja panna – loendajail ei lubatud sellist eristust teha. Lõpuks jõuti nii kaugele, et võro ja seto eestvedajate-poliitikute ühistööna sai kirja panna, et oskad mõnd murret või veidrat keelekuju. Noh, 150 000 tunnistasid seda.

2022. aastal võtsid nii üleilmne kui ka Eesti poliitika sellised kohalikku keelt, loodust ja kultuuri hävitavad tuurid üles, et olin taas kolm päeva oimetu. Ühel poolunetul ööl turgatas mõte kutsuda kokku asutav kogu, et hakata ette valmistama Võrokõisi Kongressi.

Vanad võitluskaaslased keele kirjaviisi loomise päevilt, võro kirjanikud NAK-i (Noorte Autorite Koondis – toim.) ajast, laulikud ja teadlased, talu- ja metsamehed koondusid. 2023. aasta jüripäeval tuli kokku I Võrokõisi Kongress ja otsustas, et võrokesed on põlisrahvas. Võro keel on põline keel. Loodus on elus ja vajab kaitset.

Lugu on siinkohal veel pooleli. Keelenõukogu on andnud valitsusele nõu anda võro keelele seaduslikult piirkonnakeele staatus. Osa  ajakirjandusest sildistab sõnadega putinism ja ekstremism. Olles töötanud üle kümne aasta Fenno-Ugria Asutuses ning teinud koostööd hõimurahvastega, pean kurvalt nentima, et Eesti riigi käitumine oma põliskeele suhtes kipub sarnanema Venemaa käitumisega hõimurahvaste suhtes.

Annaks jumalad, et me saame ikka võimaluse olla olemas! Soovime olla Eesti Vabariigi kultuuriline ja keeleline rikkus, mitte probleem. Me kõnõlõme imäkiilt, mitte imämurret.

Aitjuma Tartu, et oled pääga linn ja olnud Lõuna-Eesti kirjanduse ja keele ning teaduse viljakas kasvulava ja alalhoidlik hoidja.