Slowdive’i muusika tekitab tunde, justkui hõljuksid – või otsekui keerleksid mõnusas joovastuses keset mahedat möllu.
Märtsis 2012, mil olin esimese kursuse tudeng, algas mu elus seiklus nimega Tartu muusikaviktoriin. Esimesel korral sain „Tsau!“ öelda ainult Viirele, kellega olin inglise filoloogide ristimispeol juttu ajanud. Kui hiljem Facebookist vaatasin, mis artistid talle meeldivad, nägin üht uut nime: Slowdive. „Cool nimi,“ mõtlesin, ja asusin kuulama.
Praegu ei mäleta ma enam esimest Slowdive’i lugu, mida kuulasin, kuid see-eest tean kindlalt kohta, kus seda tegin: Raatuse 22 ühikas, tuba 661. Võib-olla oli see „The Sadman“, mis võtab hästi kokku Slowdive’i essentsi: aeglasevõitu sillerdav kulgemine. Võib-olla oli midagi muud. Küll aga olen kindel, et see pidi olema bändi esikalbumilt „Just for a Day“.
Slowdive’i muusika tekitab tunde, justkui hõljuksid – või otsekui keerleksid mõnusas joovastuses keset mahedat möllu, nagu annab mõista sellesama albumi kaanepilt.
Slowdive’i debüütalbumit soovitan kuulata esmajoones noortel tudengitel.
Žanrilise määratluse poolest ühtaegu shoegaze ja dream pop, meeleolult mõtlik ja nukker „Just for a Day“ ilmus 1991. aastal. Nii nagu shoegaze on julge ja vali ning dream pop uje ja malbe, on vastuolusid ka albumil. Üheksa loo seas on nii helgeid ja optimistlikke kui ka melanhoolseid palasid.
„Celia’s Dream“ kõlab kui päikeseloojang, „Catch the Breeze“ on veidi tujukas ja tormine, kuid lõpuks pilved hajuvad ja välja ilmuvad päikesekiired. Instrumentaalpalas „Erik’s Song“ tantsivad vihmapiisad sama elegantselt kui noodid helilooja Erik Satie loomingus. „Waves“ ja „Brighter“ lubavad sooja ja tuulevaikust. „Spanish Air“ ja „Ballad of Sister Sue“ on kurbvalusad torked kaduvuse teemal. „The Sadmani“ sädelev pealiskiht peidab enda all rahutuid laineid. Lõpulugu „Primal“ algab vaikselt, kuid muudab keskosas käiku ja kasvab käredaks kitarrimäsuks. Kogu album on piisavalt vaheldusrikas ja mitmekihiline, et vaimustada ja üllatada ka korduval kuulamisel.
Slowdive’i debüütalbumit soovitan kuulata esmajoones noortel tudengitel. On ju tore paralleel, et bändiliikmed ise olid selle albumi valmimise ajal 20–21-aastased! Ka mina avastasin nad enda jaoks just selles vanuses.
