Eelmisel kuul ajakirjas PLOS Biology avaldatud ulatuslik Nevada Ülikooli teadlaste uuring osutab nähtusele, millest teadlaskonnas sageli vaikimisi mööda vaadatakse: naisautorite teadusartiklid läbivad ajakirjade retsenseerimis- ja toimetamisprotsessi süstemaatiliselt aeglasemalt kui meeste omad.
Enam kui 36 miljoni PubMedi andmebaasis indekseeritud artikli analüüs näitas, et artiklitel, mille esimene või vastutav autor on naine, läheb käsikirja esitamisest avaldamiseks vastuvõtmiseni rohkem aega ning suurim viivitus ilmneb siis, kui mõlemat rolli täidavad naisteadlased. Uuringu autorid tõdevad, et tegemist ei ole tähtsusetu kõrvalekalde ega üksikute valdkondade eripäraga, vaid mustriga, mis püsib ka pärast mitmete muude mõjutegurite arvessevõtmist.
Kuigi uuring käsitleb rahvusvahelist teadussüsteemi, ei ole põhjust arvata, et Eesti teadlased oleksid erandid. Vastupidi, ka nende karjääri mõjutavad suurel määral needsamad rahvusvahelised ajakirjad ja hindamismehhanismid, artiklite arv, kvaliteet ja ajastus.
Kui naisteadlaste töö jõuab avalikkuse ette aeglasemalt, võib see tähendada vähem viitamisi, väiksemat tuntust ja nõrgemat kohta rahastustaotluste või ametikohtade konkurentsis. Nagu ütleb selles UT numbris genoomse epidemioloogia professor Triin Laisk: „See paneb naised ebasoodsasse olukorda, arvestades, et publikatsioonid on üks peamisi teadlase edukuse hindamise kriteeriume.“
Sooline ebavõrdsus ei avaldu seega üksnes palkades, ametikohtades või grantide jaotamises, vaid ka näiliselt neutraalsetes toimingutes nagu retsenseerimine ja toimetamine. Küsimus ei ole tingimata pahatahtlikkuses, vaid süsteemsetes tavades ja ootustes, mis võivad mõjutada otsuseid märkamatult.
Seetõttu oleks põhjust küsida, kas ja kuidas saaksid ülikoolid, teaduse rahastajad ja erialaajakirjad selliseid mustreid teadvustada ja murda. Regulaarne andmete kogumine ja avalikustamine retsenseerimise käigu kohta, teadlikum retsensentide valik ning suurem läbipaistvus toimetuslikes otsustes aitaksid paremini mõista, kus ja miks viivitused tekivad. Ka Eesti teadusasutustel tasub vaadata kriitiliselt oma hindamis- ja karjäärimudeleid, et aeglasem avaldamistsükkel ei muutuks nähtamatuks takistuseks.
