Aprillis tähistab Tartu Ülikool rektor Jüri Kärneri 85. sünniaastapäeva. Kärner pidas rektoriametit pöördelistel aegadel, mil Eesti riik oli taas vabaks saamas ja ülikool pidi kohanema suurte muutustega.
Jüri Kärner oli Tartu Ülikooli rektor aastatel 1988–1993. Tema teed rektoriametisse sillutas õppeprorektori töö aastail 1986–1988.
Enda sõnul sattunud Jüri Kärner prorektoriks ootamatult: toonane rektor Arnold Koop andnud lihtsalt teada, et seni sel kohal olnud mees on haigestunud ja vaja on amet üle võtta. Seda Kärner ka tegi – sellistele pakkumistele ei olnud akadeemilises maailmas kombeks vastu vaielda ning toona kohustas ka parteidistsipliin.
Oma mälestustes on ta naljatamisi mõista andnud, et ju ta jäi rektorile, kellega tal varem erilisi kontakte polnud, silma tänu ühele õnnestunud naistepäevakõnele. Ilmselt tuli kasuks ka välismaal stažeerimise kogemus.
Rektoriks valiti Kärner 1988. aastal pärast Arnold Koobi surma. Ajad olid tormilised, Eesti oli taasiseseisvumas ning ülikoolile otsiti juhti, kes suudaks eri ühiskondlikke ja poliitilisi jõude tasakaalustada. Kärner pani oma plaanides rõhku ülikooli autonoomiale, aga ka üliõpilasorganisatsioonide taastamisele. Ta uskus, et ülikool ei saa muutuda, kui muudatused tulevad vaid ülaltpoolt. Juba prorektorina oli ta püüdnud luua tugevamat sidet teadus- ja õppetöö vahele.
Võib öelda, et Kärneri valimine oligi kaudselt hinnang tema prorektoritööle. Palju määras üliõpilaskonna toetus, sest tudengid moodustasid pärast perestroikaaegseid kõrgharidusreforme valimiskogust umbes kolmandiku. Kärner ise uskus, et sõbralik suhtumine kõikvõimalikes otsustuskogudes osalevatesse üliõpilastesse tuli talle kasuks.
Samuti suurendas tema populaarsust keskkonnakaitse toetamine – oli fosforiidisõja aeg. Rektoriks taheti inimest, kes arvestaks eri huvirühmadega ja oleks võimeline läbi rääkima.
Naljaga pooleks on ta ise arvanud, et üks tema karjääri enim toetanud isikuomadusi oli, et ta kellegi peale ei karjunud. Kes veel neid aegu mäletab, teab, et nõukaaja eluolu üks enesestmõistetav osa oli pidev sõimata saamine nende käest, kel väheke võimu oli.
Jüri Kärneri ajal reformiti kraadiõpe, mindi kursusesüsteemilt üle aineõppele ja muudeti kateedrid õppetoolideks. Taastati vabariigi algusaegadel loodud usuteaduskond ja filosoofiateaduskond, moodustati sotsiaalteaduskond, taastati magistrantuur ja doktorantuur ning valiti esimesed korralised professorid. Tuli murda harjumuspäraseid mustreid ja vahetada nõukogude akadeemilised tavad euroopalike vastu. Uuele elule äratati üliõpilasseltsid ja korporatsioonid.
Üks suur proovikivi oli toimetulek iseseisvuse taastamisele järgnenud majanduslike raskustega. Seni suhteliselt helde üleliiduline rahastamissüsteem kadus ning rahvusvahelised rahastusallikad olid veel kättesaamatud.
Professuuride loomine, kursusesüsteemilt ainesüsteemile üleminek ja kraadiõppe juurutamine eeldasid ülikooli ümberstruktureerimist, see omakorda juhtimise ümberkorraldamist ning mõtteviisi värskendamist. Taustal nõudsid tähelepanu kõikvõimalikud olmelised teemad, alates viibivatest palkadest ja külmadest radiaatoritest, lõpetades tudengite argimuredega. Palju tähelepanu nõudis ülikooli välissidemete taastamine ja loomine.
Kärneri juhtimisel keskenduti õpikogemuse ja teadustöö kvaliteedi parandamisele, püüti pakkuda nii üliõpilastele kui ka teadlastele häid tingimusi. Kärner eeldas, et rektor ei peaks tegelema teemadega, mis olid lahendatavad allüksustes, teaduskondades, prorektorite tasandil. Rektori töö oli tema arvates luua tingimused töötamiseks ja õppimiseks; see tähendas ainelise baasi väljaarendamist, kontaktide loomist ning akadeemilisuse taastamist.
Rakubioloogia professor Toivo Maimets, kellele Jüri Kärner oli kursusejuhendaja ja hiljem kolleeg, nimetab tema tugevuseks oskust leida meeskonnatööks sobivad inimesed.
„Jüri ei tundnud vajadust olla esimene viiul. Ta tuli ideega välja, leidis meeskonna ja lasi neil selle idee teostada,“ ütleb Maimets, pidades muu hulgas silmas Jaak Aaviksoo ja Peeter Tulviste kutsumist prorektoriteks ning Tulviste tööd sotsiaalteaduskonna ülesehitamisel. „Ülikooli ja kogu ühiskonna jaoks murrangulisel ajal oli ta õige mees õigel kohal.“
Tema sõnul oli Kärner pigem vaatleja. Aeg-ajalt tuli ilmsiks tema isemoodi huumorimeel. „Kord pidas Jüri Rotary klubis ettekande, mille keskmes oli küsimus, miks nimetatakse taksonoomilist klassi, kuhu ka inimene kuulub, mammaalideks (ld Mammalia) ehk imetajateks, kuigi mamma (’rinnanääre’) leiab kasutust vaid pooltel neist. Arutlus oli pikk ja elegantne. Tal oligi omamoodi – ja väga bioloogiline – huumorimeel,“ meenutab Maimets muheledes.
Samuti oli Jüri Kärneril huvi kunsti vastu. Tema elektronmikroskoopia fotode näitus „Rakkude imelised ultrastruktuurid“ on olnud üleval Ahhaa keskuses ning osa neist fotodest võib praegugi näha molekulaar- ja rakubioloogia instituudi seintel.
Bioloogist rektoriks

Jüri Kärner sündis 25. aprillil 1940 Tallinnas. Ta õppis Hageri 7-klassilises Koolis ja Tallinna 21. Keskkoolis, 1963. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal.
1968. aastal kaitses Kärner kandidaadikraadi rakubioloogias ning seejärel töötas teaduri ja õppejõuna ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Teise doktorikraadi kaitses ta 1983. aastal Leningradis Eksperimentaalmeditsiini Instituudis.
Aastail 1984–2005 oli ta Tartu Ülikooli professor ning aastail 1998–2005 zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi juhataja. Hiljem töötas ta molekulaar- ja rakubioloogia instituudis erakorralise professorina.
1986.–1988. aastani oli Kärner prorektor ja 1988. aastal valiti ta rektoriks. Tema ametiaeg kestis 1993. aastani.
Kärneri teadustöö peamised suunad olid raku- ja arengubioloogia. Tema juhendamisel on kaitstud mitu väitekirja ja tema sulest on ilmunud suur hulk teaduspublikatsioone.
Jüri Kärnerit tunnustati Tartu aukodaniku, Tartu Suurtähe ja Riigivapi III klassi teenetemärgiga.
Jüri Kärner suri 25. septembril 2010.