„Olen kõige rohkem tasakaalus siis, kui saan viisakad riided selga panna ja kontorisse minna ning pärast seda mudased kummikud jalga ajada ja puid lõhkuda, aias toimetada või auto alla ronida,“ ütleb Pärnu kolledži täiendusõppe koordinaator Reelika Lume. Mida kõike küll ülikooli inimesed väljaspool akadeemilist elu ei tee!
Reelika kolleegid ja õpilased ei oska teda iseloomustades õieti kuskilt pihtagi hakata. Ta on maailmarändur ja hariduse fänn, õpetab kolledžis ning mitmes Pärnu linna ja maakonna koolis, juhendab õpilasfirmasid, tegutseb vanaema sünnitalus, suudab korraga kümnetel inimestel kõhu täis sööta, on üles putitanud mitu autot ja mida kõike veel.
„Ma olen alati kadestanud inimesi, kes teavad juba lasteaiast saadik, et nendest peab saama näiteks hambaarst, ja töötavad kogu aeg selle nimel. Ma ise ei tea veel 40-aastaseltki, kelleks saada,“ muigab ta.
Noori, kel samamoodi päris selget sihti silme ees pole, rahustab ta aga nii: tasub õppida midagi, millest võiks kasu olla igal alal. Reelikal on tunnistusi ja diplomeid ette näidata hulgakaupa ja seinast seina, matemaatika-füüsikaklassi lõputunnistusest ärijuhtimise diplomi ja kogemusnõustaja koolitustõendini. Möödunud suvel lõpetas ta Tartu Ülikoolis haridusinnovatsiooni magistriõppe.
„Mulle tundub, et praeguses maailmas peab olema vähemalt bakalaureuseharidus. Sealt edasi on võimalusi end huvitavadel aladel täiendada lõputult,“ ütleb ta.
Täiendusõppe tähtsus kasvab järjest
Sellest õppeaastast on Reelika Pärnu kolledži täiendusõppe koordinaator. Tema ülesanne on vaadata üle kohalikud täiendusõppevõimalused ja koondada kõik täiskasvanutele pakutav ühtsesse lihtsasti kasutatavasse süsteemi.
Täiendusõpet tähtsustatakse ühiskonnas järjest enam ja kõigis kõrgkoolides kasvatavad populaarsust mikrokraadiprogrammid – Reelika meelest on see nii sellepärast, et inimesed on oma soovidest teadlikumad kui varem.
„Mikrokraadiõpe on elukestev õpe kõige paremas mõttes: töötav inimene näeb, et tal on puudu konkreetsetest oskustest, ja leiab viisi, kuidas need võimalikult väikese ajakuluga omandada. Tasemeõppesse on ju keeruline täiskohaga töö kõrvalt astuda,“ ütleb ta.
Vanasti jäädi enam-vähem kogu eluks ühe töö peale, aga praegusel ajal pole mingi ime, kui ametit ja eriala vahetatakse elu jooksul viis-kuus korda. On muidugi alasid, mis nõuvad pikka ja põhjalikku süvenemist ega lase kergesti ühelt alalt teisele üle minna – näiteks arstiteadus või juura –, aga paljusid kitsamaid oskusi, mida tööelus hiljem vaja võib minna, saab omandada lühikese ajaga.
„Suurtes ülikoolides päevaõpe kindlasti ei kao, aga regionaalsetes kolledžites ja väiksemates õppeasutustes näen ma sessioonõppel praegusest suuremat tulevikku,“ räägib Reelika. „On selge, et inimestel on vaja tööl käia ja perega aega veeta, haridusasutused peavad vastu tulema. Kui võimalused on kodu lähedal olemas, minnakse suurema tõenäosusega õppima.“
Noored pole hukas, lihtsalt teistsugused
Enne praegust ametit oli Reelika Pärnu kolledži õpilaskoostöö spetsialist. Sellest ajast on mitmed ühised ettevõtmised kolledži majas tegutseva Pärnumaa Arenduskeskuse ja ettevõtlusinkubaatoriga endiselt töös. Eelmise töökoha tegemisi jätkates õpetab ta noortele majandust, rahatarkust ja õpilasfirma tegemist, aitab korraldada laatasid, väljasõite, koolituspäevi jm.
„Gümnaasiumiõpilased ja täiskasvanud õppijad on tegelikult väga sarnased,“ ütleb Reelika. „Mõlemate puhul võib mureks olla näiteks napp funktsionaalne lugemisoskus ja rõõmu teha soov targemaks saada.“ Praegustelt noortelt on Reelika arvates aga täiskasvanutel palju õppida.
Gümnaasiumiikka on jõudnud põlvkond, kelle haridusalasel edenemisel on väga teadlikult silma peal hoitud – juba lasteaiast peale on peetud arenguvestlusi ja analüüsitud oskusi. Reelika arvab, et see võib olla üks põhjus, miks praegused noored on väga eneseteadlikud. Neil on eelmistest põlvkondadest rohkem ka tegutsemisjulgust.
„Mina ei usu seda ütlust, et noorus on hukas – maailm on lihtsalt teistsugune. Ei ole mõistlik suruda praeguseid noori vormi, mis toimis 20 aastat tagasi,“ leiab Reelika.
Ka ta ise on noores eas oma valikute pärast pidanud etteheiteid kuulma: pärast keskkooli lõppu astus Reelika küll Tallinna Tehnikaülikooli, nagu Pärnu Koidula kooli vilistlastelt oodatakse, kuid võttis siis hoopiski akadeemilise puhkuse ja läks Taani õppima. Aasta pärast kodumaale naastes sai ta oma rahvusvahelise kogemusega aru, et valitud eriala jääb kitsaks, ja võttis paberid koolist välja.
Selle asemel seadis ta sammud Eesti-Ameerika Äriakadeemiasse ja lõpetas seal ärijuhtimise bakalaureuseõppe – cum laude. Kõrgkooli kõrvalt töötas ta muuhulgas Sinisuka kirjastuses, kus edenes poole aastaga sekretärist tootmisdirektoriks. Siis aga põrutas uitmõtte ajel kaheks aastaks Austraaliasse tööle.
Pusletükid läksid Pärnus paika
Praegu on ta veendunud, et kõik need kogemused on tema elus väga tähtsad olnud. Muidu poleks ta ehk tagasi Pärnusse sattunudki.
„Tallinnas elades sain aru, et ma oskan igasuguseid asju, aga pole ühelgi alal spetsialist – ma ei saa kuskil jalaga ust lahti lüüa ja öelda, et teil on just mind vaja. Aga mõistsin, et see on ka okei. Mul on vaja kogu aeg ringi tuuseldada ja toimetada. Olen alati uskunud, et maailm räägib meiega, ja päris häälekalt – tuleb vaid kuulata.“
Pärast Austraalia-aega töötas ta veel mõnda aega kirjastuses, kuni kutsuti Avoni avalike suhete juhiks. Kui firma Baltikumi peakontor kolme aasta pärast Poolasse üle viidi ja raha kokkuhoidmiseks inimesi koondama hakati, leidis Reelika, et selline suhtumine talle ei meeldi ja midagi peab kardinaalselt muutuma.
Ta naasis 2014. aastal kodulinna ning pusletükid hakkasid üksteise järel paika loksuma: vanaema sünnikodu oli mõned aastad tühjana seisnud ja ootas aktiivset perenaist, aia- ja põllumaa tahtis harimist – sellest kasvas idee luua oma toitlustusettevõte –, ning Koidula kool otsis meedia- ja kommunikatsiooniõpetajat.
„Mul oli mustmiljon ideed ja ühtäkki võimalus neid kõiki ellu viia! Tahtsin teha oma kuurist teatriruumi, aga ka harida aiamaad, püsti panna kasvuhooned – mul peavad olema nii kontoritöö kui ka näpud mullas,“ jutustab Reelika õhinaga.
Teatriruumi pole kuurist veel saanud – seal on endiselt küttepuud –, aga see-eest tärkas maaomanikuks saades veel üks unarusse jäänud kirg. Reelikal on nimelt suur huvi vanatehnika vastu – ta enda sõnul võib see vabalt olla geneetilise mutatsiooni tulemus. Nii on Tammesilla talu õuele teatrikuuri asemel kerkinud mitu autokuuri.
Käed võiksid olla õlised!
„Ega see vist väga normaalne ei ole, et olen vabatahtlikult ka venna autot putitanud, aga mulle meeldib! Kui käed mullased ei ole, siis võiks vähemalt õlised olla,“ naerab ta. „Süüdlaseks“ võib pidada Reelika isa, kes ehitas oma 50. sünnipäevaks üles kuldse Moskvitš 423, aastast 1960, hiljem veel ühe, ja siis veel ühe … „Eks see ole selline eskaleeruv probleem: esimene ei jää viimaseks.“ Vanematega koos hakkas Reelika vanatehnikaüritustel käima.
35. sünnipäeva lähenedes tekkis soov oma sünniaastast pärit masin soetada. Sõbrad ja sugulased asusid autofoorumeid tuulama, kuni lõpuks leiti üks punane üsna heas korras Moskvitš.
Auto jõudis oma uude koju küll juubelist hiljem, esimesel koroonakevadel. Nüüdseks ilutsevad Reelika kuuri all juba neli nunnut, nagu ta ise ütleb – kaks Moskvitši, üks Zaporožets ja Žiguli. Värvide järgi kutsub ta neid oma valgusfooriks ja roosaks täpiks.
„Mulle meeldib vanade autode juures, et nad ei mõtle minu eest, vaid teevad täpselt seda, mida ma tahan. Nad on nii lihtsad, et isegi minusugune tohman saab aru, kui mootoril on pöördeid vähe! Nii õpib suurepäraselt autot kuulama.“ Masinaid aitavad tal elus ja korras hoida peamiselt isa ja hea sõber Arvi.
Mõnus on suvel mööda ilusat Eestimaad ringi sõita ja Moskvitši kõva lärmi sisse oma lemmikmuusika mängima panna. Elul pole nii häda midagi!
Muide, Reelika on 1976. aastal asutatud Pärnumaa Vanatehnika Klubi juhatuses esimene naine. Pärast eelmise eestvedaja surma ja enne Reelika ametlikku liitumist nokitseti vaikselt, vahel saadi kokku ja tehti ehk väike ühine sõidutiir Pärnu linna peal. Hingelt asjade korraldajana tegi Reelika aga klubile meililisti ja Facebooki lehe, uuendas kodulehe ning hakkas üritusi suuremalt ette võtma. Nüüd on klubis ligi 60 liiget ja ühissõidud toimuvad suviti pea igal nädalavahetusel, ka välismaale.
Reelika räägib, et klubi on püüdnud teha uunikumide teemal ka teavitustööd ning selgitada, et vanadel masinatel on ajalooline ja kultuuriline väärtus, mistõttu need võiksid olla automaksust vabastatud. Enamasti on vanatehnikaentusiastidel autosid rohkem kui üks. Oma kätega üles ehitatud masinast oleks raske loobuda, aga maks rõhub rahakotti.
„Ma saan aru automaksu eesmärgist korrastada autoregister ja saada romudest lahti, aga inimestel, kellel on suured ja väärtuslikud kogud, läheb tõesti raskeks,“ nendib ta.
Tahtes jutuotsi ikkagi positiivsel noodil kokku võtta, ütleb Reelika, et haridus ja motohuvi tasakaalustavad teineteist suurepäraselt. Mõlemad pakuvad talle võimalust toredate inimestega suhelda ja targemaks saada, teha parajalt arvutitööd ja parajalt aiatööd ning võtta piisavalt tihti kätte mutrivõtmed.
„Mõnus on suvel mööda ilusat Eestimaad ringi sõita ja Moskvitši kõva lärmi sisse oma lemmikmuusika mängima panna. Elul pole nii häda midagi – olgugi, mis mujal maailmas toimub.“
Lisa kommentaar