Mullu oma 25. sünnipäeva tähistanud Tartu Üliõpilasteatri trepikoda lõhnab nagu üks õige Tartu koridor. On see end seintes laiali ajanud seeneniidistiku või ülikooli keemialaborites disainitud pesuaine aroom?
Kalevi tänaval, kunagise Sõbra maja, nüüdse Tartu Üliõpilasmaja ruumides on hulkunud rida kuulsusi: näiteks hoone rajaja, Poola aadlik Jossif Zmigrodski, Vanemuise näitetrupp, Tartu tähtsamaid linnakodanikke ühendava ajaviiteklubi Ressource’i Selts liikmed, Eri Klas ja jazz-orkester Harvlek, ansambel Rajacas ja Eesti popmuusika paremik. Kümmekond aastat on seal tegutsenud Tartu Üliõpilasteater – linna tudengeid ühendav üha enam musta kasti tüüpi eksperimentaalteater.
Laval ja tänaval
Käimasoleval hooajal on publiku ette jõudnud üliõpilasteatri kaks uut lavastust: Odessas kasvanud Kornei Tšukovski „Dr. Valuson“ ja kuulsa Poola näitekirjaniku Sławomir Mrożeki „Strip-tease“, mis mõlemad sorivad inimhinge tumedates koridorides.
Juba teatri asutaja ja pikaaegse juhi Kalev Kudu aegadel kõnniti Sławomir Mrożeki radadel. See võimaldab järeldada, et mõningane Poola mõju on Kalevi tänaval säilinud tänase päevani.
„Sõda. Ei tea, kellele või milleks, ainus, mis on kindel, sõda on kestnud kaua. Grupp sõdureid on leidnud peavarju rinde lähedal purukspommitatud lastehaiglas. Kesk sõja vormitud püssikandjaid valitseb külm ja nälg, hirm ja igavus. Haiglarusudest leitakse mänguasju, arstiriistu, muusikainstrumente, kui kellelegi meenub lapsepõlvest muusikaline etendus. Lugu, kus maailm jaguneb valguseks ja pimeduseks, inimesed aga headeks ja kurjadeks,“ kõlab lavastuse „Dr. Valuson“ tutvustus. Mis teha, elame karmil ajal!
Lõpuks oma lavastajadebüüdi teinud pikaaegne üliõpilasteatri liige ja noortestuudio juhendaja Peeter Piiri lähtub oma sõnul nii Tšukovski teosest „Imepuu“ Ellen Niidu ja Jaan Krossi tõlkes kui ka tuntud multifilmi „Doktor Aibolit“ esteetikast, mis on ümber tõlgitud teatrikeelde.
„Mulle meeldib teatrit teha. See on minu eneseväljendus. Tavaline ettekujutus on, et ülikool on lihtsalt õppimise koht. Minu jaoks on alma mater pigem kultuuriline keskkond, kuhu sobib hästi ka üliõpilasteater, kus uurida ja katsetada erinevaid ülikoolis omandatud ideid,“ vestab Piiri, kes on teatriga seotud olnud alates 2001. aastast.
Tema enda tuntuimaks rolliks peetakse Huckleberry Finni isa üliõpilasteatri 2006. aasta lavastuses „Huck Finni lugu. Seiklused võlujõel“.
„„Dr. Valusoni“ väljatoomine oli keeruline kas või seetõttu, et kogu näitetrupp ei saanud tihti korraga proovis kohal olla,“ lisab Piiri.
Teatriteaduse üliõpilane Rudo Verner Vallner, kes lavastab sel hooajal „Strip-tease’i“, ei taha oma lavastuse kõiki tahke avada. „Minu jaoks on tuntud näidendi lavaletoomine esmakordne,“ ütleb Vallner. Teda aitavad mentorina Helena Käbin ja valgustuse alal Enor Niinemägi.
Neile kahele lavateosele lisaks tuleb suvel tänavateatri projekt, mis hõlmab klounaadi, osalus- ja liikumisteatrit, neljanda seina – publiku ja näitlejate vahelise mõttelise piiri – lõhkumist ning muid elemente vanast ja uuest teatrikeelest.
Milleks seda kõike aga vaja on? Milleks meile üliõpilasteater? See annab võimaluse tegeleda eneseotsinguga, aitab vastata küsimusele, mida oma eluga üldse peale hakata.
Üliõpilasteater on elumuutja
18-aastane noor soovib saada semiootikuks, aga aasta hiljem küsib ta endalt, kas semiootik paneb ka hommikul vorsti leivale ja mida ta tööturul oma erialaga tegema hakkaks. Ja ta läheb õppima hoopis psühholoogiat, ajakirjandust või seab sammud lavakunstikateedrisse.
„Me võtame igal aastal truppi vastu kuni kuus uusliiget. Neist ei pea saama näitlejad, aga see võib juhtuda! Kätt saab proovida ka lavatehniku, kostüümikujundaja, projektikirjutajana. Igasuguseid imelikke asju saab proovida ja sellepärast ongi äge,“ kirjeldab teatrijuht Kelly Kittus, kes ise liitus teatriga 19-aastaselt.
Üliõpilasteater annab võimaluse tegeleda eneseotsinguga, see aitab tudengitel vastata küsimusele, mida oma eluga üldse peale hakata.
„See muutis minu elu. Vahepeal käisin ära ja nüüd anti mulle võimalus üliõpilasteatrit juhtida. See on tagasiandmise aeg. Üliõpilasteatris pole me selleks, et saada kuulsaks. Oleme siin, et süüvida inimhinge. Kuid ka see pole halb, kui noor inimene leiab ülikoolis oma tõelise kutsumuse,“ arutleb Kittus.
Üliõpilasteatri vilistlaste seas edulugusid jagub. „Padjaklubist“ tuntuks saanud Kertu Moppel jättis enne seda ülikoolis pooleli maalikunsti eriala ning lõpetas hoopis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 24. lennu. Karl Laumets, kes alustas eneseotsinguid keemiatudengina, on nüüd tunnustatud lavastaja.
Vallo Toomla õppis teoloogiat ning seejärel läks Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti režissööriks õppima. Tema tuntuimad teosed on mängufilm „Teesklejad“ ja dokumentaalfilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad“. Ago Soots õppis Tartus mõnda aega maaehitust, aga siis lõpetas lavaka 23. lennu ja töötab nüüd VAT Teatris.
Üliõpilasteatrist on läbi käinud ka pool teatrist Must Kast, sealhulgas endine teoloogiaüliõpilane Karl Edgar Tammi.
Praegu Viljandi kultuuriakadeemias muusikaproduktsiooni õppiv Oskar Piik lisab: „Eneseareng on tähtis. Üliõpilasteater on hästi arendav ja silmiavav keskkond. Ma tunnen, et olen siin kasvanud inimesena.“
Aastal 2025
„Me ei tee lihtsat ilusat lillelist värki. Koolimuusikale ei lavasta, pigem teeme ebamugavaid asju. Me ei tee keskklassi meelelahutust,“ sõnab lavastaja ja valguskunstnik Enor Niinemägi, kes õppis ülikoolis filosoofiat ja teatriteadust. „Otsisin oma mõtetele väljundit. Üliõpilasteater osutus kohaks, kus sai ideid katsetada. Minu esimene lavastajatöö oli dada manifestide kollaaž.“
Tol ajal oli üliõpilasteater Kalev Kudu nägu. „Nüüd otsime oma uut nägu, anname võimaluse tudengitel endil lavastada, pakkudes neile mentoreid. Mängime lavatorniga black box’is, publik on lähedal, vahel ronime neljandast seinast läbi, lõhkudes piiri näitleja ja publiku vahel,“ loetleb Niinemägi.
Alahinnata ei saa ka ühistest tegemistest tekkivat sotsiaalset võrgustikku. Ülikool pole ainult hariduse omandamise koht, see annab sotsiaalset kapitali.
„Meie vilistlaste kogukond on üpris suur ja selle kogukonnaga on alati meeldiv suhelda. Siit on sadu inimesi läbi käinud, liikmete tugivõrgustik kasvab oluliselt. Vanasti mindi pärast proovi edasi lõimuma, hetkel on nagu kohusetunnet rohkem,“ muigab Kelly Kittus, kes on päevasel ajal geoloogia nooremteadur ning õhtuti ka Tuleteater Zerkala artist.
Vilgas kultuurielu läinud sajandi Tartus
Tartu, 1950-ndate lõpp. Ühel hilisel õhtutunnil saabub 17-aastane Eri Klas tantsuorkestri Harvlek peole Kalevi tänava kultuurimajas, tulevases Sõbra majas. Tsaariajal laskis poolakast kultuurimetseen ehitada selle maja Tartu vene seltskonna teatriks. Praegu teatakse seda üliõpilasmajana.
Pidu on juba täies hoos, kuid paistab, et Tallinna muusikakooli õpilasel on Tartus silmarõõm. Tüdrukutel on alt laienevad seelikud või veidi pikemad kleidid kui täna, poistel aga terava ninaga kingad ja kitsa säärega püksid. Igatahes palub ka noormees võimalust lavale saada ja esitab seal pantomiimi, kuidas kirurg teeb iseendale pimesooleoperatsiooni. Saal naerab end kõveraks.
„See oli väga ekspressiivne esitlus: kuidas on vaja kõht katki lõigata, soolikad välja kerida ja siis ka tagasi toppida. Kindlasti ununes mõni elund tagasi panemata ja mõni kirurgi lõikeriist läks ka kaotsi. See oli vist Eri Klasi esimene avalik esinemine,“ meenutab tollane Harvleki saksofonimängija Agu Laisk, kes nägi Erit tol õhtul esimest korda, aga teised muusikud nagu Leo Ora ja Rein Marvet tundsid teda paremini.
Tänane biofüüsik ja akadeemik Agu Laisk dateerib sündmuse 1956. aasta sügisesse, kui algab segakoolide aeg.
Katkend Paavo Kanguri raamatust „Eriline Eri Klas“. Kirjastus Kunst, 2014
Hedi-Liis Toome: publiku kaasamine on popp nii kultuuris kui ka poliitikas
Teatriteaduse kaasprofessori Hedi-Liis Toome sõnul on Eestis väga palju head ja eriilmelist teatrit, pigem on küsimus selles, millist täpselt riik peaks toetama. Umbes 90% teatritele mõeldud rahast läheb kaheksale sihtasutusele, ülejäänu jaguneb väikeste vahel.
Publiku kaasamine on popp teema nii kultuuris kui ka poliitikas, näiteks linna juhtimises. See on ühtaegu turunduslik tegevus ning oma kogukonna loomine ja kujundamine. Teadliku tegevusena kerkis see esile mõnikümmend aastat tagasi: äkki teadvustati, kui oluline on inimesi protsessi haarata. See loob ühtsust, ühtekuuluvust, tunnet, et ollakse osa millestki suuremast. Tartus ja mujalgi on tuntud märksõnapaar kaasav eelarve.
„Ma pole üliõpilasteatri tegemistega väga kursis, kuid olen publiku kaasamise probleeme uurinud laiemalt,“ ütleb Toome.
Aktiivsete teatriskäijatena paistavad uuringute järgi enim silma 45–64-aastased, aga noored vanuses 15–25 jõuavad teatrisse palju harvem. Harvemini jõuavad teatrisse ka need, kelle emakeel pole eesti keel.
Eri kultuurivorme on palju ja noored inimesed pihustuvad nende vahel laiali. Kuidas tuua nad teatrisse? Kuidas jõuda uute publikurühmadeni, sh noorte ja muu kultuuritaustaga inimesteni?
Toome kirjeldab neile küsimustele vastuste otsimist ühes Vanemuise teatriga seotud eksperimentaalses projektis.
„Moodustasime kolm rühma: 18–25-aastased eesti noored, eesti ja vene noorte segarühm ning veidi vanemad vene emakeelega inimesed. Iga rühm vaatas Vanemuise kolme etendust ja seejärel küsitlesime neid.“
Kinnitust said kolm suurt tõde: publik koosneb erinevate soovidega inimestest, venekeelsetele jääb eesti kultuur veidi kaugeks – nende huvi oli leigem ja vastused trafaretsemad – ning teatris käimine on kallis hobi. Palju lihtsam ja odavam on minna kinno.
„Kaasamine algab repertuaarist. Kui sul repertuaaris midagi noortele pole, siis on neid ka raske teatrisse meelitada. Enamik suuri teatreid üritab hoida kavas vähemalt ühte populaarset komöödiat,“ ütleb Toome.
Publiku kaasamiseks võib nimetada ka neljanda seina lõhkumist, mida üliõpilasteater viljeleb. See, et publik peaks vaikselt saalis istuma, on pigem 19. sajandil tekkinud nähtus. „Shakespeare’i ajal rääkis publik saalis kaasa ja vahele, saali ja lava vahel polnud nähtamatut seina,“ toob Toome näiteks.
Ülikooli ja teatri ühisprojekti üks eesmärk oli katsetada, kas ja millised publiku kaasamise viisid toovad teatrisse uut publikut. Lõpuintervjuus küsiti, kas osalejad plaanivad lähema aasta jooksul veel Vanemuise teatrit külastada. Noorte vastused olid pigem ebalevad.
Lisa kommentaar