Praegust aega võrreldakse sageli maailmasõdade vahelise ajaga – ka tollal räägiti kriisist kõikides eluvaldkondades. Septembris Tartu Ülikooli poliitikateooria professoriks saanud Eva Piirimäe hinnangul peaksime mõtlema, kuidas leida võimalusi demokraatia tugevdamiseks.
„Sõdadevahelisel ajal oli demokraatia staatus oluliselt madalam ning paljudes praegu demokraatlikes ühiskondades oli arvukalt juhikeskse valitsemise pooldajaid. Tänapäeva läänemaailmas on siiski vähe neid, kes autoritarismi kaitseksid, ehk ideelises plaanis ei ole demokraatiale tõsiseltvõetavaid konkurente tekkinud,“ sõnab Piirimäe.
Küll aga on näha tugevat pettumust demokraatia toimimises, seega ka võõrandumist. Küsimus on selles, kas suudetakse tagada mõttekas poliitiline debatt ja parteilise konkurentsi jätkumine, kodanike teadlikkus ja osalemismotivatsioon. „Kahjuks on alust arvata, et digitaliseerumine on nende ideaalide teostamist pigem raskendanud, kui kergendanud. Siiski ei maksaks enneaegu alla anda, vaid peaksime mõtlema, kuidas leida võimalusi demokraatia tugevdamiseks.“
Poliitajalugu vaadates võiksime Piirimäe meelest teada, et patriotismil ja rahvuslusel on nii avatumaid kui ka suletumaid vorme. Pingeline rahvusvaheline julgeolekusituatsioon loob selgelt kasvupinnase just viimastele, mis hakkavad omakorda võimendama ohutunnetust ka ühiskonna sees, tekitades umbusku ja hirmu vähemuste suhtes. Ent riikluse sisemine tugevus sõltub kõige enam sellest, kui järjekindlalt me teostame oma poliitilisi ideaale: õigusriiklust ja demokraatiat.
„Õigusriiklus muu hulgas seda tähendabki, et me ei saa kõige põhilisemates küsimustes otsustada ühel päeval üht- ja teisel teistmoodi,“ arutleb Piirimäe. „Põhiseaduse muutmine on võimalik, kuid seda ei tohi teha uisapäisa, sotsiaalteaduslikku ekspertiisi arvestamata või kitsalt ideoloogilistel kaalutlustel. Paraku on nii, et ka enda meelest head tehes võib tegelikult esile kutsuda soovimatuid tagajärgi“, lisab ta, viidates praegusele debatile, milles arutatakse Vene ja Valgevene kodanikest püsielanike hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel.
Piirimäe teadustöö aitab tuua esile unustatud või vähetuntud traditsioone. Näiteks on ta aidanud tutvustada ja kriitiliselt analüüsida erinevaid patriotismi ja enesemääramise vorme, sh põhiseaduspatriotismi ja rahvusluse seoseid. See võimaldab mõista, kuidas on kujunenud ning milles seisnevad meie poliitilised väärtused ja moraalsed hoiakud, et omakorda saada aru, millest lähtuvad väärtuskonfliktid.
Eelmisel aastal pälvis Piirimäe oma monograafia „Herder and Enlightenment Politics“ (Cambridge’i Ülikooli kirjastus, 2023) eest kaks kõrget rahvusvahelist tunnustust, sealhulgas István Honti raamatuauhinna parima 2023. aastal ilmunud mõtteajaloolise teose eest. See auhind oli ka erilise isikliku tähendusega, sest István Hont oli Piirimäe doktorantuuris tema juhendaja ning oluline inspireerija. Doktoritöö kaitses Piirimäe Cambridge’is 2006. aastal.
Eva Piirimäe on üles kasvanud läbi ja lõhki akadeemilises peres. Tema ema Marika Mikelsaar on tuntud arstiteadlane ja mikrobioloog, isa Raik-Hiio Mikelsaar oli samuti arstiteadlane ja molekulaarbioloog – mõlemad olid arstiteaduskonna professorid. Vanem õde Margit Sutrop on praktilise filosoofia professor. Tundes lapsena suurt huvi looduse, eriti taimede vastu, köitsid Evat hiljem keskkooli ajal sotsiaalpsühholoogia, ladina keel, ajalugu ja filosoofia. Seetõttu polnud elukutsevalikul Eva ees mitte küsimus, kas uurida, vaid mida uurida.
Eva Piirimäe on Johan Skytte poliitikauuringute instituudi poliitikateooria professor. Ta on olnud külalisteadlane ja -kaasprofessor Harvardi ja Yale’i ülikooli juures. Ta on avaldanud monograafia Cambridge’i Ülikooli kirjastuses ning arvukalt artikleid mainekates rahvusvahelistes ja kodumaistes erialastes ajakirjades, korraldanud hulga rahvusvahelisi erialaüritusi ning kuulub mitmesse erialasesse kolleegiumi. Möödunud aastal nomineeriti ta riigi teaduspreemiale humanitaarteaduste kategoorias. Värskelt lõppes tema juhitud viie aasta pikkune teadusprojekt „Rahvaste enesemääramine ajaloolises perspektiivis“.
Uurimistöö sisu ühe lausega
Uurin erinevaid riikluse, rahvusvahelise rahu, kollektiivse enesemääramise ning sotsiaal- ja moraalipsühholoogia teooriaid valgustusajastust tänapäevani.
Huvipakkuvad teemad, mida uurida
Põnevad ongi need teemad, mis näitavad meie praeguste väärtuste sattumuslikkust ja ajaloolisi alternatiive. Seeläbi saame välja astuda oma kitsama poliitilise ja kultuuriruumi enesestmõistetavustest, neid kriitiliselt vaagida. Näiteks on põnev leida, et 1920. aastatel oli terve rida Eesti ja Läti mõtlejaid, sh eriti (ent mitte ainult) baltisakslased, kriitilised rahvusriigi ideaali suhtes. See paneb lähemalt küsima, mida rahvusriigi mõiste all silmas peeti ning kas ja kuidas see erineb sellest, mida selle all tänapäeval mõeldakse.
Silmiavav leid
Riikide õiguste kõrval on (post)imperiaalsetes kontekstides ikka ja jälle põhjust rääkida rahvaste enesemääramisest ja solidaarsusest. Tsentraliseeritud (rahvus)riikluse suhtes kriitilise föderalistliku enesemääramistraditsiooni filosoofiliste aluste juuri võib otsida juba Johann Gottfried Herderi filosoofias.
Inspireerivad kaasteelised
Teaduslikus mõttes on mind kõige enam kujundanud mu doktoritöö juhendaja Cambridge’i Ülikoolis dr István Hont. Tema vahedad kriitilised ütlemised, originaalsed ideed ja kompromissitud ootused nii iseenda, kolleegide kui ka loomulikult õpilaste teadustöö suhtes olid juba ta eluajal legendaarsed. Tema käe all õppisin püüdlema korraga nii avaramat vaadet kui ka maksimaalset võimalikku analüütilist teravust ja selgust.
Hobid
Lapsed on minu ja abikaasa Pärtel Piirimäe ellu toonud palju rõõmu ja põnevust, ka uusi kogemusi ja teadmisi – olgu siis balletist, muusikast või kergejõustikust. Lisaks sellele meeldib mulle väga ka lugeda ilukirjandust või vaadata häid filme, ehkki tahaksin selleks rohkem aega leida. Suviti müttan linna- või maakodu aias, armastan nii korilust kui ka kokkamist. Väga naudin pikamaajooksu, suusatamist ja matkamist ilusas looduses.
Parim viis puhata
Parim puhkus ongi kindlasti matk looduses: Eestis on palju võrratuid radu, kuid veelgi ägedam on avastada võõraid maastikke. Äsja naasime perega Keeniast – Aafrika mäestike vahelised kõrged tasandikud oma murtud värvidega on imeilusad. Vähemalt korra aastas tahaks kindlasti mägedes matkamas käia. Kõige sagedasemaks sihtpunktiks on meil abikaasaga kujunenud Alpid, eriti Aosta oru ümbrus.
Tasub lugeda!
Lugege 2023. aasta Akadeemia augustikuu numbrist Johann Gottfried Herderi esseed „Kas meil on veel vanaaja publik ja isamaa?“. Sealt leiate ka minu pika saatesõna, mis läheneb sellele esseele kolmest vaatepunktist, tuues välja selle kaasaegse konteksti, Herderiga tavapäraselt seostatavad motiivid eesti kultuuris ning uued seosed, mida selle essee lugemine võiks tekitada Eesti lugejas tänapäeval.
Mida peaks teadma poliitikateooria kohta?
Mõisted, mida me poliitikast ja ühiskonnast kõneldes tarvitame, on ajalooliselt kujunenud, kuid tuleb arvestada, et ka ühes keeleruumis ja ühiskonnas on neile alati mitu vaatepunkti. Poliitikateooria aitab neid erinevusi ja vaidlusi teadvustada, analüüsida, korrastada, mõnikord isegi suunata.
Siin on tähtsad nii ajaloo- kui ka filosoofiateadmised, samuti saab suhestuda empiirilisemat laadi poliitika uurimise, sotsiaalpsühholoogia või õigusajalooga. Selle erialadevahelisuse tõttu on poliitikateooriat võrreldud oaasiga, kus kohtuvad eri karavanid.
Millest võiks tudeng alustada?
Poliitikateooriast huvituv tudeng võiks tulla minu kursustele ja pöörduda minu poole ka otse. Arutame asja, koostame lugemisprogrammi. Olen huvilisi alati kutsunud oma uurimisgrupi seminaridesse, külalisloengutesse ja töötubadesse. Tasub osaleda ka teemaüritustel.
Näiteks eelmisel aastal tähistasime ettekannete, õhtusöögi ja aruteluga Immanuel Kanti 300. sünniaastapäeva, Vanemuise näitlejad lugesid ette Madis Kõivu „Filosoofipäeva“. See oli väga inspireeriv üritus, kus osalesid eri põlvkondade ja erialade esindajad, sh tudengid.
