Ryoji Ikeda isikunäitusel Eesti Rahva Muuseumis on eksponeeritud teos „The Critical Paths“ („Kriitilised teed“, 2024), mille loomise aluseks oli koostöö Tartu Ülikooli genoomika instituudiga[1].
Sisuliselt on tegemist 25 meetri pikkuse peegelkoridoriga, mille laes olevatel leedekraanidel on liikuvate valgus- ja värvimustrite kaudu visualiseeritud genoomiandmed.
Genoomika instituudi teadlased tutvustasid Ikeda meeskonnale nii Tartu Ülikooli teadusprojektides valminud kui ka rahvusvahelisi andmebaase, kust on võimalik saada avalikke genoomiandmeid, näiteks 1000 või 10 000 aastat tagasi maamunal elanud inimeste omi. Siinkohal olgu märgitud, et geenidoonorite andmeid ega ka kellegi teise geenide toorandmeid ei ole kunsti teenistusse antud.
Kunstidest ja reaalteadustest kirjutades olen varem toonud esile nende kolme peamist kokkupuutepunkti: esiteks on mõlemad inimtegevuse tulemused, teiseks tõukuvad mõlemad samadest nähtustest ehk soovist mõista inimest ja ümbritsevat maailma ning kolmandaks toimib kunst vahendajana, lähendades teadusmaailma laiemale publikumile.[2]
ERM-is kogetud visuaalselt võimas teos ajendas küsima, kas ja kuidas mõtestavad kunsti tippteadlased, kes ühtlasi on olnud selle teose ellukutsumise juures. Palusin endaga vestlema arheogenoomika professori Kristiina Tambetsi jaevolutsioonilise genoomika professori Mait Metspalu.

Kas teie oskate lahti kodeerida ekraanidel jooksvat mustrite rada või on tegemist puhta abstraktsiooniga? Kas n-ö tavainimene mõistab või kogeb seda teost vaadates vähem kui näiteks erialaspetsialist?
Kristiina Tambets (KT): Mida Ikeda ja tema meeskond meie andmestikest täpselt kasutas, seda ei tea ka meie. Ja tegelikult ei olegi vaja teada, mis seal täpselt on. Ühel hetkel sähvib seal tõesti äratuntavalt meie teadusandmete alusel koostatud fülogeneesipuu, aga see ei olegi ehk oluline. Kõige tähtsam on, et tekiks tunne ja emotsioon, huvi selle teema vastu, ja vaataja hakkaks selle kõige üle mõtlema.
Kas kunstil ja reaalteadusel on ühisosa?
KT: Teadlased tuginevad faktidele, tõenditele, loogikale, analüüsile, kunstis on aga nende andmete interpreteerimine vaba. Samas on nii kunstis kui ka teaduses üks osa rutiinne töö ja teine osa loovus. Näiteks geneetikud peavad andmete saamiseks väga palju pipeteerima, samamoodi kui kunstitudengid peavad nõrkemiseni õppima inimkeha joonistamist. Õppimine on rutiinne töö, mille käigus võiks kasvada loovus. Ja loovust vajavad ühtmoodi palju nii teadlased kui ka kunstnikud.
Mait Metspalu (MM): Reaalteaduse ja kunstide ühisosa on selles, et mõlemad tegelevad maailma tunnetamisega: näha asjade tähenduse ja pinna taha, selgitada välja põhjusi ja leida lahendusi. Need suunad on kunstis ja teaduses väga sarnased. Meetodid ja lõpptulemused on erinevad.
Teaduses me üldiselt eeldame, et kuskil on n-ö universaalne tõde, mille poole pürgida. Kunstis sellist ühist eesmärki ei ole ja domineerib individuaalne tunnetuslik tõde, mis suures pildis jällegi moodustab universaalse tõe kogumi. Kokkuvõttes on kunstiline tunnetuspüüd teadustööle väga sarnane.
KT: Kunst ja teadus on inimmõtlemise kaks erinevat viisi, kuid alge on neil üks.
MM: Jah, see akt, mida tehakse, on teaduses ja kunstis väga sarnane, kuid reeglistik ja kontekst, mille sees tegevus toimub, on erinev.
KT: See viis mu mõtte fraktalitele – geomeetrilistele kujunditele, mille struktuur allub matemaatilistele seaduspärasustele. Kui neid kujundeid „suurendada“ ja värvide abil visualiseerida, saame lõpmatu enesekorduse, mis visuaalse teosena on minu arust puhas kunst. Näeme, et kui teadusele anda värv, siis on tulemuseks miski, mida võib nimetada kunstiks.
MM: Kas kunst saab olla ilma inimese tunnetusliku sekkumiseta juhtuv asi nagu fraktal?
KT: Inimene saab otsustada värvide üle.
MM: Huvitav on ütlemine „kunst sünnib vaataja silmades“ – et objekt ise ei ole kunst, aga sellest sünnib kunst, kui keegi näeb selles kunsti. Nii et kunst on subjektispetsiifiline ja tekib objekti läbitunnetamisel, kusjuures esmane tunnetaja on (enamasti) objekti looja ise.
KT: Teose „The Critical Paths“ juures on minu hinnangul vägagi määrav, kuidas seda kogeda. Kogemus oleneb näiteks sellest, kas minna üksi või koos kaaslastega. Külgpeeglitesse tekkiva „inimhulga“ kaudu võimendub ajarännaku kogemus – tunne, et oleme osa suuremast protsessist ja süsteemist, aga me ei ole selles üksi.
MM: Siit tuleb välja üks oluline erinevus teaduse ja kunsti vahel. Kui teaduses oled midagi n-ö valmis teinud, siis tahad, et kõik saaksid sellest täpselt nii aru, nagu sina sellest aru oled saanud.
Kas võiks siis öelda, et kunstnik on oma töös vaba? Tema ei pea kontrollima oma eelkäijate lähtepunktide tõepärasust ja saab alustada teose loomist nullist.
MM: Kunstnik ei alusta nullist, kunstnik alustab kontekstist. Praegusel ajal on näiteks ootus, et kunstnik peab kõnetama sotsiaalsetel-aktuaalsetel teemadel. Kunstnik ei alusta nullist, kui ta püüab suhestuda ümbritseva ruumiga.
KT: Kunstnik on kammitsetud oma ajast?
MM: Kõik kindlasti mitte, aga suur osa ilmselt küll. Seda näitavad ka kunstiteoseid saatvad tekstid, mis selgitavad, mis pildil on ja kuidas sellest aru peab saama. Samas on alati olemas ka kunst, kus looja kisub end oma ajast lahti; saab olla ajast ees või taga või hoopis väljas.
KT: Ikeda puhul on kaasneval tekstimaterjalil oluline osa, kuid see annab pigem taustteadmised – see ei ütle meile, mida me seal nägema peame või kuidas seda mõista tuleb. Juba pealkiri annab kätte nii palju suundi, et lõpuks leiab igaüks sealt oma mõtte.
Kui kunstnik on kammitsetud ajast ja ruumist, kas siis teadlased on vabamad? Teadus ju ei tohiks sõltuda publiku ootustest.
MM: Teadlased on veel rohkem kammitsetud, alustades rahast ja tehnoloogiast. Kõik on sõltunud tehnoloogia arengust. Evolutsiooniteaduse ajaloos on suurimad arenguhüpped toimunud otseselt tänu tehnoloogilisele arengule, mis pole seotud (evolutsiooni)teadusega. Näiteks purjetamine andis võimaluse reisida ja näha liikide varieeruvust, klaasilihvimine andis võimaluse teha häid mikroskoope ja näha raku sisse.
Veel enamgi, teadlane on väga seotud oma eelkäijatega – enamik teadlasi tegeleb paradigmateadusega, kus nad sammhaaval viivad teadust edasi, aga kõik see on seotud eelnevate teadustöödega.
KT: Me ei tegele kitsalt oma asjaga, see on inimkonna ühisloomingus valminud teadus.
Selle näituse kontekstis näen mina kunsti kui kommunikatsioonivahendit, mis aitab teadust n-ö tavainimesele lähendada. Mis eesmärki võiks kunst teadlaste jaoks kanda?
KT: Võib-olla kunst vahel hoopis lõhestab – kunst toob esile, kui erinevalt me võime maailma näha ja tajuda. Kindlasti aga on kunst vahendaja ja saab aidata esile tuua, millist teadust meie ümber tehakse.
MM: Seda „suhet“ võiks nimetada ühiskonna sidususe edendamiseks. Kui üks silmaklappidega reaalteadlane ja silmaklappidega kunstnik satuvad korraga ühte ruumi ning selgub, et neil on tegelikult midagi ühist, siis võib-olla hakkavad nad teineteisest paremini aru saama. Tuleb välja, et nende oma maailm ei olegi see üks ja ainus.
[1] TÜ genoomika instituudi meeskonda kuulusid „Tartu 2024“ põhiprogrammi raames peale siinkõnelejate Alena Kushniarevich, Lehti Saag, Monika Karmin ja Erik Abner (erm.ee/et/ryoji-ikeda-isikunaitus#Installatsioon).
[2] Vt nt Kadri Asmer „Kunsti ja teaduse vahekorrast Ilmar Malini näitel“, Ilmar Malin. Igaviku hõõg. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2024.
Lisa kommentaar