Sel kuul, kui tähistame Eesti iseseisvuspäeva ja hoo saab sisse eesti raamatu aasta, tasub mõtiskleda, kas eesti keel on oma kodus tõepoolest peremees – või on ta pelgalt suiline, kes murrab küll tööd teha, aga tähtsate asjade otsustamisest jääb kõrvale.
Kolm aastat tagasi alanud täiemahuline sõda Ukrainas tuletas valusalt meelde, et kättevõidetud iseseisvus ei püsi enesestmõistetavalt. Hakkasime uuesti pingutama – muu hulgas selle nimel, et kogu Eesti oleks keeleliselt iseseisev ja ühtne. Mullu jõustus lõpuks aastakümneid oodatud keelereform koolides ja lasteaedades.
Nüüdseks on üleminek eestikeelsele õppele kestnud pool aastat. Kuidas meil sellega läheb, võib lugeda siit. Aga olgem ausad – keel ei püsi elus paberil sõnastatud reformikavade abil. Kui noored tajuvad eesti keelt pelgalt õppevahendina, ent nende tegelik mõttemaailm ja igapäevane infoväli on inglis- või venekeelne, siis milles seisneb võit? Keel ei ole monument, see on voolav, elav organism, mille elujõud sõltub tema kasutamisest.
Seda elujõudu tuleb turgutada ka ülikoolides. Ometi võib doktoritöid lugedes vahel tunduda, et eestikeelsed kokkuvõtted justkui polegi töö osa, vaid üks kohustuslik vähetähtis tõlkepeatükk. Kuidas hoida ja ergastada meie teaduskeelt, selle üle arutlevad selles numbris ülikooli keeletoimetajad.
Kas hariduskeel üksinda aga kindlustab eesti keele püsimise loovuse, teaduse ja kultuuri keelena? Millises keeles unistab, arutleb, loob ja vaidleb noor põlvkond? Eesti raamatu aasta, mis pole mitte lihtsalt aukartust äratav sümboolne sündmus, annab võimaluse arutleda mineviku, oleviku ja tuleviku üle, mõtestada eesti kirjandust ning elavdada eesti keelt.
Kui kirjandus jääb vaid kultuuripärandi ja haridusprogrammi eksponaadiks, ent noored otsivad lugemiseks midagi päriselt kõnetavat mujalt, siis ei ole küsimus ainult eesti keele püsimises, vaid selle elujõulisuses.
Keel kas elab ja areneb või sureb aeglaselt omaenese mugavustsooni. Meie ülesanne ei ole ainult kinnitada, et eesti keel on olemas. Meie ülesanne on tagada, et see oleks tuleviku keel, mitte mineviku monument. Eeskujuks olgu meile siin läinud sajandi algupoole suurmehed, nagu kirjutab Rahvusmõtte auhinna värskeim Krista Aru oma essees.
„Pegasuse“ rubriigis paneb täpi i peale emeriitprofessor Jüri Talvet, kes meenutab meile Gustav Suitsu luuletust eestikeelse ülikooli avaaktuselt aastast 1919.