Tartu Ülikooli üliõpilased uurisid Eesti mäluasutuste rolli meediapädevuse arendamisel. Raamatukogude võimekust pakkuda kogukonnale selleks mõeldud kvaliteetseid teenuseid piiravad rahaline ebakindlus, spetsialistide vähesus ja töötajate ülekoormatus.
Meediapädevus tähendab teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis aitavad inimesel turvaliselt ja teadlikult toimida praeguses kiiresti muutuvas info- ja tehnoloogiakeskkonnas, eristada usaldusväärset infot ebausaldusväärsest ning osaleda teadlikult ja vastutustundlikult ühiskonnaelus. Teabe üleküllus ja valeinfo levik üha suurendavad kriitilise mõtlemise tähtsust. Meediapädevuse kujundamises on oluline roll ka mäluasutustel. Arhiivide ja muuseumidega võrreldes on avalikkusele kõige kättesaadavamad raamatukogud, kus pakutakse vaba juurdepääsu teadmistele, kultuurile ja enesetäiendamise võimalustele.
Intervjueerisime 53 mäluasutuse töötajaid, igast asutusest üht, ja suurem osa neist, 36, olid raamatukogutöötajad. Intervjuude põhjal ilmnesid meediapädevuse arendamises mitmed kitsaskohad. Kõige sagedamini mainiti kolme omavahel seotud tegurit: inimesi, raha ja aega.
Rahaline ebakindlus mõjutab kõike
Suurim takistus on rahaline ebakindlus – seda mainisid 36 raamatukogutöötajast 29, aga sama märgiti ka teistes mäluasutustes. See näitab, et tegemist on laiema kultuurivaldkonna probleemiga. Paljudes asutustes sõltub meediapädevuse arendamine projektipõhisest rahastusest, mis muudab pikaajalise planeerimise ja järjepidevuse hoidmise keeruliseks.
„Meie eelarve on nagu kivisse raiutud,“ kirjeldas üks Lõuna-Eesti väikelinna raamatukogu töötaja, viidates rahalise olukorra jäikusele ja sellele, kui raske on leida lisavahendeid uuteks algatusteks. See kujundlik võrdlus peegeldab paljude raamatukogude tegelikkust: ideid ja tahet on, kuid võimalused jäävad napiks.
Rahalised piirangud mõjutavad muu hulgas raamatukogude tehnilist ja ruumilist keskkonda. Mitmes asutuses toodi esile, et arvutid ja seadmed on vananenud ning puuduvad nüüdisaegsed multimeediavahendid, mistõttu on meediapädevuse arendamise võimalused tegelikult piiratud. Väiksemates raamatukogudes on probleemiks ka vananenud, ebamugavad ja visuaalselt väheatraktiivsed ruumid, mistõttu pole seal meeldiv õppida ja koolitusi korraldada.
„Meie eelarve on nagu kivisse raiutud,“ kirjeldas üks Lõuna-Eesti väikelinna raamatukogu töötaja.
Rahastuse nappus ja ebastabiilsus puudutab peale seadmete ja füüsilise keskkonna ka inimesi ja nende ajakasutust, vähendades võimekust kaasata ja hoida pädevaid spetsialiste. Seda probleemi tõsteti esile 21 raamatukogus. Kõik see vähendab mäluasutuste suutlikkust toimida digitaalset ja hariduslikku tuge pakkuva keskusena.
Inimeste nappus hõlmab nii spetsialistide vähesust kui ka personali liigset koormust ja ajapuudust. Töötajatel tuleb täita mitut rolli ja probleemi süvendab asjaolu, et väike töötajaskond peab toime tulema üha suurema hulga ülesannetega; töökoormus kasvab, aga samal ajal ressursid kahanevad. Sageli pole raamatukogus töötajat, kelle ülesanne oleks just meediapädevuse arendamine. Seetõttu sõltub see töö olemasoleva personali teadmistest ja ajast. Raamatukogudesse pöördutakse tehnoloogiat puudutavate muredega aina enam ning töötajate hirm tehnoloogilise mahajäämuse ees on kasvanud. Tuntakse puudust töötajatele mõeldud järjepidevatest digi- ja meediapädevuse koolitustest.
Eri piirkonnad maadlevad eri muredega
Töötajate pädevus ja koolitusvajadus on piirkonniti erinev. Mäluasutuste võimalused ja harjumused kõiguvad süsteemsest igakuisest täiendusõppest iseseisva eneseharimiseni.
Põhja-Eesti raamatukogudes on esile kerkinud tehisaru kiire levikuga seotud probleemid. Külastajad otsivad järjest sagedamini tehisaru soovitatud teoseid, mida tegelikult pole olemas. Sellistes olukordades peab töötaja oskama selgitada, kuidas tehnoloogia infot loob ja kuidas aru saada, kas allikas on usaldusväärne.
Kirde-Eesti raamatukogudes on kitsaskoht töötajate vähene erialane arendamine ja ajakohaste koolitusvõimaluste nappus. Töötajad täiendavad end valdavalt iseseisvalt, aga see muudab teadmised killustatuks.
Ühe raamatukogu direktor tõdes, et pole ühtegi teist asutust, mis sobiks meediapädevuse õpetamiseks paremini kui raamatukogu.
Valeinfo äratundmine on keeruline isegi kogenud spetsialistidele, mistõttu vajavad regulaarset tuge nii külastajad kui ka töötajad. Näiteks üks töötaja kirjeldas juhtumit, kui eakas inimene soovis tema abiga paigaldada programmi, mis oleks andnud võõrale ligipääsu tema arvutile ja rahale. Selliste juhtumite ennetamiseks ja õigel hetkel sekkumiseks peab raamatukogutöötaja olema piisavalt teadlik ja enesekindel.
„Meil ei olegi üldse ühtegi aastat, kus midagi ei muutu,“ tõdes üks Lääne-Eesti raamatukogutöötaja. Pole lihtne kõigi meediapädevuse teemadega põhjalikult kursis olla, kui valdkond areneb nii kiiresti.
Kesk- ja Lõuna-Eesti raamatukogudes kerkis esile eakamate töötajate piiratud meediapädevus ja uue tehnoloogia kasutamise oskus. Vanema põlvkonna töötajatel napib sageli vilumust, et külastajaid uue tehnoloogia kasutamisel juhendada. Tuntakse vajadust koolituste järele, mis toetaksid nii eakamaid töötajaid kui ka külastajaid ning aitaksid vältida tehnoloogiahirmu.
Lõuna-Eestis toodi esile ka hoiakulisi takistusi, sest osa kogenud töötajaid ei pea enesetäiendamist vajalikuks ja kardab muutusi. Ühes raamatukogus meenutati ligi pool sajandit ametis olnud töötaja seisukohta, et tema teab juba niigi, kuidas asjad käivad. Raamatukogutöötajate madal palk süvendab keerulist olukorda, sest uute oskustega töötajaid on raske leida ning olemasolevatele ei saa esitada liiga suuri nõudmisi.
Hoolimata nendest probleemidest mõistetakse hästi, et inimeste meediapädevuse arendamine on raamatukogude vastutusalas. Ühe raamatukogu direktor tõdes, et pole ühtegi teist asutust, mis sobiks selle õpetamiseks paremini kui raamatukogu.
Kui abistamisest saab eetiline dilemma
Raamatukogude otstarve on varasemast palju mitmekülgsem. Digiajastu on seadnud Eesti raamatukogud olukorda, kus abistamine ei tähenda enam üksnes teabe leidmist, vaid ka tundlikku tasakaalu hoidmist vastutuse ja privaatsuse vahel.
Maapiirkondades on raamatukogudest saanud olulised digitaalset tuge pakkuvad keskused – eriti Lõuna-Eestis, kus pankade ja riigiasutuste teenused pole enam kohapeal kättesaadavad. Üha sagedamini pöördutakse raamatukogu poole selleks, et saada abi pangaülekannete tegemisel ja riiklike e-teenuste kasutamisel.
Suurim eetiline keerdküsimus on seotud isikuandmete töötlemisega. Kuna raamatukogutöötajad abistavad kliente sageli e-teenuste kasutamisel – näiteks tervisedeklaratsiooni täitmisel, digiallkirjastamisel, pangaülekannete tegemisel ja isegi juhiloa tervisetõendi uuendamisel –, puutuvad nad kokku andmetega, mida nad tegelikult töö käigus töödelda ei tohiks.
Valeinfo ja petuskeemid levivad kiiresti ning mõnikord on ka kogenud spetsialistidel raske otsustada, mis on usaldusväärne.
Ühe Lõuna-Eesti raamatukogutöötaja sõnul on isegi üllatav, kui oluline koht on raamatukogul kohalike inimeste igapäevaelus. „Eriti pani mind mõtlema see, kui palju andmetundlikke ja isiklikke toiminguid tuleb raamatukogutöötajatel inimeste eest või juhendamisel teha,“ ütles ta.
Töötajad peavad abistamissoovi ja sekkumise vahel tasakaalu leidma. Lõuna- ja Lääne-Eestis mainiti, et raamatukogutöötaja ei saa takistada külastajaid tegemast toiminguid, mis võivad viia petuskeemideni, ning Kirde-Eestis rõhutati, et töötaja ei tohi inimeste tegevust valvata, isegi kui ta näeb ohtu. Valeinfo ja petuskeemid levivad kiiresti ning mõnikord on ka kogenud spetsialistidel raske otsustada, mis on usaldusväärne. Lõuna-Eestis toodi näiteid, kus pettus oli lavastatud nii usutavalt, et ka muuseumide ja raamatukogude töötajad jäid kõhklema. Sellises olukorras ei ole meediapädevus enam pelgalt oskus, vaid oluline turvavahend.
Meie analüüs näitab, et raamatukogudes kasvab meediapädevuse ja digioskuste arendamise vajadus. Kuigi raamatukogud toimivad üha enam kogukonnale digitaalse toe pakkujana, piiravad nende võimekust süsteemse koolituse puudumine, tehisaru mõju, vanemaealise personali ettevaatlikkus ning digikeskkonna eetika- ja andmekaitseriskid. Raamatukogud täidavad sageli riigiteenuste lünki ja toetavad inimesi valeinfoga toimetulekul, kuid nende suutlikkus sõltub otseselt ressurssidest. Kui raha, inimesi ja aega napib, ei pääse raamatukogude potentsiaal kogukonna digitaalsete ja eluliste oskuste arendajana täielikult mõjule.
Artikkel põhineb intervjuudel ja analüüsil, mille tegid Tartu Ülikooli üliõpilased kursusel „Meediapädevuste arendamine“. Uuring on osa ülikooli koordineeritava Balti Infohäirete Sekkekeskuse (BECID) projektist.
